Monday, October 22, 2012

Aja ajatus Keenias.

Kui mul kalendrit ei oleks, siis ma ei usuks, et oleme Keenias olnud juba peaaegu kaks kuud. Olgugi, et päevad algavad alati kell seitse hommikul, ükskõik mis kell ma ka õhtul magama lähen...sest kuidas sa magad, kui päike aknast sisse paistab, inimesed väljas sagivad ja kõik su ümber päeva alustavad...Olenemata sellest mööduvad päevad harukordselt kiiresti. Keenias on see huvitav, et lihtsad tööd nagu koristamine, nõude pesemine, riiete pesemine ja vee toomine ei tundu siin igava kohustusena, vaid midagi on siin keskkonnas, mis paneb kõiki tegevusi nautima. Kui kodus olles tundub ka riiete pesumasinasse panemine suure kohustusena, siis siin võin kaks tundi naeratus näol käsitsi riideid pesta, päike aga paistab, inimesed ümber suhtlevad ning töö ei tundu enam tööna.

Tegevusi on rohkem kui aega ning elu on huvitav. Päevad mööduvad hirmuäratava kiirusega ning kuna meil siin külas ainus internetipunkt töötab isegi Keenia kohta alla igasugust arvestust, siis hakkab vaikselt meelest minema, mis asi see internet on. Vaid kalendrit vaadates avastan pidevalt suure üllatusega, et juba nädal aega pole e-kirju lugenud ning asun teele naaberlinna, et internetis käia. Seetõttu ka vabandused, et blogis väike paus oli. Meiega on kõik hästi, tuju on hea ja motivatsioon kõrge.

Eelmise nädala kolmapäeval tulid meile külla Siisi ja Kullar, kes Ugandas just kohviku avasid ja sellest filmi teevad. Kullari eesmärk oli teha minu tööst 10-minutiline film. Kuigi ideid oli igasuguseid, siis lõpuks otsustasime spontaanselt tekkinud filmiidee kasuks, kus Kullar filmis mu tavalist tööpäeva ning seda kuidas ma koolisid ja lapsi külastan. Külaliste käik, eriti kui nad ka tööle kaasa tulevad, on alati positiivne ja töömotivatsiooni tõstev, nii ka seekord. Kahe päeva jooksul sai vajalik filmitud ning laupäeval saatsin Kullari ja Siisi Kakamegasse, kust nad järgmisel päeval läbi Kisumu  Kampala poole koduteele asusid.

Eelnevad päevad möödusid päästetööde tähe all – nimel annab see arvuti vaikselt otsi, kus mul oli 60 giga töömaterjale ja faile. Arvuti vahepeal käivitus, vahepeal mitte. Jooksis pidevalt kokku ja tegi muid huvitavaid asju. Lõpuks leidsin teatud asendi ja trikid, tänu millele arvuti vahepeal hea õnne puhul käima läks – parempoolsele alumisele nurgale tuli asetada palju raskust, kui arvuti käima läks, siis ei tohtinud seda enam liigutada ning laadija otsiku pidi alati välja võtma käivituseks. Aega läks, aga asja sai ning tööasjad on nüüd sealt vähemalt päästetud, hiljem vaatan, kas oma eraasjad ka kätte saan. Kui viimased failid ohutult Karini arvutisse saanud olin, siis oli kergendus ja rõõm suur.

Viimaste perekülastuste käigus olen nautinud eelnevalt tehtud töö vilju. Olen siin töötanud neli aastat, neljal erineval korral ning see kord on vaieldamatult ilma mingi kahtluseta kõige lihtsam. Inimesed hakkavad aru saama, kuidas mulle meeldib töötada ja suhelda. Tunnen, et mind austatakse ja võetakse mingil määral (nii palju kui see võimalik on) võrdsena. Mulle ei teha enam asju võimatult raskeks ega mängita lolli, nagu varem. Kasvõi fakt, et grupijuhid ei hiline minuga kohtumisel enam üle 20 minuti ning pooled neist on õigel ajal kohal, on suur asi ja teeb töötamise palju lihtsamaks. Samuti on olemas eelnevatel aastatel kogutud info ja nüüd pean ma ainult jälgima, et asjad läheks endiselt nii nagu nad läinud on.

Naistegruppide juhid on õppinud minuga töötama ning mina olen õppinud nendega töötama. Ma ei tunne enam seda stressi, mis eelmistel aastatel siinse töö raskeks tegi. Ja see tunne on niivõrd hea, et ma olen iga päev hirmul, et millal see stress mind küll tabab. Loodetavasti mitte kunagi. Niivõrd sujuvat, stressivaba ja hästi toimivat peredekülastust, kui seda oli viimane, polegi olnud.

Sellel aastal lõpetab keskkooli kaks tüdrukut, kes mõlemad mulle oma suurte silmadega otsa vaatasid ja küsisid, et kas WEFOCO organisatsioon ka nende edasisi õpinguid kolledþis või ülikoolis toetada saaks. Lydia tahaks saada arstiks ning Everlyne tahab saada advokaadiks. Raha neil aga edasiõppimise jaoks ei ole. Ülikool on veel kallim kui keskkool. Mõlemad tüdrukud on asjalikud ja tublid, kuid nende kohaliku külakeskkooli tase ei ole niivõrd hea, et isegi parimad õpilased saaks eksamitulemusi, millega saaks riigilt õppelaenu. Paremad keskkoolid on aga kallid, väga kallid.

Kool, kuhu ma alati väga hea meelega külla lähen, on puuetega laste kool Shiandas, kus õpib kolm meie programmilast. Nende kõigi lood on liigutavad. Üks neist, kurt-tumm, oli küll juba ammu kooliealine, kuid kuna puuetega laste erikoolid on väga kallid, siis pidi tüdruk aastaid kodus olema – nii kaua, kuni ta sai sponsori ning nüüd on ta õnnelikult esimeses klassis. Teist last oli elu jooksul nii vägistatud kui pekstud ning füüsilise puude tõttu jäeti ta koolist koju, tagasi kooli sai ainult tänu WEFOCO tehtud tööle ja leitud toetusele. Kolmas laps on tegelikult noormees, 23-aastane. Ta on nii vaimse kui füüsilise puudega väga armas ja viisakas noormees, keda muidu kodus tahatuppa peideti ning kes oma koduõuelt palju väljas ei käinud, kuna külaelanikud võivad olla puuetega inimeste suhtes üsna õelad. Nüüd on ta aga koolis ning kuigi oma vaimse puude tõttu jääb tulemustelt klassikaaslastele alla, siis on ta õpetajate sõnul väga aktiivne, abivalmis, püüdlik ja asjalik. Noormehe elu on muutunud, tema elus on eesmärk ja mõte ning tema silmad säravad.

Positiivne kogemus oli mu vabal ajal ja vabast tahtest korraldatud üritus Shiandas, kuhu kutsusime esinema kaks tantsijat ning pakkusime kohalikele võimalust tantsida ja laulda – ehk siis oma talenti näidata. Vastavaid postreid hakkasime üles panema päev varem kell 14.00 ning järgmisel päeval oli üritusel kohal 20 esinejat ja sadu pealtvaatajaid. Shianda küla noored tegelevad laulmise ja tantsimisega, kuid kahjuks pole neil väljundit. Üritus õnnestus väga hästi ning mult palutakse juba uut korraldada. Võib-olla järgmisel kuul...

Olen nüüdseks elanud Keenias kokku aasta ja kaks kuud ning ma pole mitte üheski välisriigis nii kaua elanud. Eile kui matatuga (väikebuss) Shianda külasse jõudma hakkasin, valdas mind soe tunne – olen jõudnud koju. Asutsin matatust välja ning mõned inimesed karjusid mzungu (valge inimene) ning ma naeratasin neile. Tundub, et hakkan Keeniat aktsepteerima sellisena nagu see on ning suudan siin elada. Stressivabalt.

Janika

Vanaema Frieda koos 4 programmilapsega, kes tänu sponsoritele esimesse klassi minna said.

Programmilapse eest hoolitsev vanaema

Programmilaps koos koolitunnistusega

Sama laps oma "voodil" istumas

Everlyne koos oma hooldaja - vanaemaga

Korraldatud üritus ja rahvamassid.

Puuetega laste kool

Puuetega laste kool

Puuetega laste kool

Programmipere

No comments :

Post a Comment