Wednesday, October 3, 2012

Kui vähe on vaja...


Viimane nädal on olnud hea nädal. Kadunud tüdruku leidsin üles, rääkisin temaga ning viisin ta tagasi kooli. Ta ei olnud rase, aga kuna jutud olid juba liikvele lastud, siis kartis ta kooli tagasi minna. Kartis ka õpetajat. Ma käisin temaga koos koolis ning rääkisime probleemist. Kõik olid väga huvitatud tema kooli tagasipöördumisest - Keenias tähendab tüdrukule koolist väljakukkumine põhimõtteliselt elu lõppu -
ühiskonna ja perekonna survel ta abiellub ning seejärel kontrollib ja käsutab teda juba ainult tema abikaasa. See tüdruk sai aga õnneks tagasi kooli. See, mis tema jaoks tundus suure probleemina, lahendasin ma ära ühe vestluse käigus. Vahepeal pole probleemid nii suured, kui nad tunduvad.

Teine liigutav hetk oli perekülastuste käigus, kui ühel üheksa-aastasel tüdrukul ei olnud aega minuga rääkida, kuna tal oli parajasti perele lõunasöögi valmistamine pooleli. Lapsed ei saa siin täiskasvanuks mitte siis, kui nad 18 saavad, vaid siis kui vaja on. Mõlemad selle tüdruku vanemad on surnud.

Kolmas killuke mu nädalast - läksin HIV-testimisele naisega, kelle mees oli surnud. Kõik naabrid
ütlesid naisele,et ta on HIV-positiivne ning terve tema pere sureb kohe. Naine tahtis teada. Saatuse irooniana oli esimene testpositiivne ja kontrolltest negatiivne. Oli vaja kolmandat testi, mis saadeti analüüsimiseks teise linna. See noor naine ei tea veel ikka oma saatust. Ta ootab.

Muidu koostan põhjalikku andmebaasi programmilastest ning olen progressiga rahul.

Nädala mõttetera: Keenias on iga päev uus päev!

Janika.

No comments :

Post a Comment