Monday, October 22, 2012

Õiglusemõistmine Keenia moodi.

Keenlastele meeldib politseid kutsuda. Eriti selliste asjade peale, mille peale Euroopas politsei kutsumise peale ei tulekski. Seitsme nädala jooksul olen politseiga suhelnud viis korda. Neljal korral olen jaoskonda läinud.

Eile kui ma järjekordselt politseijaoskonnas aega veetsin, seekord kolm ja pool tundi, ei suutnud ma enam isegi mitte pahaseks saada. See on Keenia ja nii seda võtta tuleb. Esther oli politseinike tegevusetuse üle oluliselt rohkem närvis kui mina. Võiks isegi öelda, et endast väljas. Väga. Ma üritasin teda maha rahustada, sest ega poolteist tundi järjest kriminaaluurijaga kõrgendatud toonil vaidlemine asju suure tõenäosusega meile soovitud suunas ei liiguta.

Need kaks korda, mil mulle politsei kutsuti, olid pigem naljakad ning probleem oli pigem kutsujas kui minus ning asjad said politseiga kiiresti lahendatud ja minu käest ei küsitud isegi mitte andmeid, kuna „süüdistus“ oli isegi politseinike jaoks niivõrd absurdne, et nad tegid selle üle veidi nalja ja lasid mul koju minna. Politseis olen ma Keenias varemgi käinud. Ja kõik on samamoodi läinud. Keenlastele meeldib anda politseisse asju, mis tegelikult politsei töövaldkonda ei kuulu või siis meeldib neile mõelda välja valesüüdistusi, lootes, et kui nad ametnikele veidi altkäemaksu annavad, siis ka süüdistavaga midagi tehakse. Näiteks kui ma käisin kaks aastat tagasi küsimas tagasi oma kahte reisikotti ning see inimene ei tahtnud mulle neid anda, andis ta mu hoopis politseisse, öeldes, et ma ähvardasin teda tappa.

Näiteks mu sõber ostis telefoni ning selle telefoni müüja oli selle varastanud. Hetkel, mil mu sõber oli telefoni ostnud, andis tegelik varas ta politseisse, öeldes, et see on varastatud telefon. Maksis altkäemaksu ning mu sõber kutsuti sinna. Ta oli jaoskonnas neli tundi ning lõpptulemusena maksis ka tema politseile altkäemaksu – 600 shillingit (6 eurot) ning ta lasti tulema.

Keenia politsei on tuntud altkäemaksude võtja. Näiteks on tee ääres liikluspolitsei, kes väikebusse kinni pidades kunagi dokumente ega autot näha ei küsi. Nad ootavad raha. 100 shillingit. Bussi piletimüüja paneb tavaliselt käe selle rahaga aknast välja juba politseid nähes ning kui need raha märkavad, viipavad bussile, et see võib edasi sõita ning piletimüüja kukutab raha maha, kust politseinik selle siis üles korjab. Kord oli Shianda lähedal väljas politsei, kes altkäemaksu ei aktsepteerinud. Ühistranspordiks kasutatavate väikebusside dokumendid ja tehniline seisukord ei kannata aga kriitikat ning niimoodi ei riskinud neist mitte ükski sel päeval sõita. Ühistransport seisis. Mitte ükski buss ei sõitnud naaberlinna, kuna väljas olid politseinikud, kes altkäemaksu ei aktsepteerinud.

Nii palju siis taustast Keenia politsei kohta. Seekordne politseilugu on aga klassikaline. Esther palus mind, et ma temaga jaoskonda kaasa läheks, kuna ühte orbu oli pekstud ning avaldus politseisse selle kohta tehtud juba 8. oktoobril, kuid pärast seda ei olnud juhtunud mitte midagi. Politsei ei pidanud vajalikuks mitte midagi teha. Esther ütles, et minu nahavärv võib neid tegutsema panna, kuna kardetakse, et valgetel inimestel on vajalikud tutvused ning et ma võin neid tutvusi kasutada ja tema töökoha ohtu seada.

Kui me esimene kord jaoskonda läksime, vaatasid vastu näod küsimusega „mida te tahate“. Kuigi politseinikud on tööl, siis klienditeenindajatena nad ei käitu. Ega neil pole ju meie juhtumeid lahendada vaja, ikka meil. Küsisin siis, et kui kaugele on tüdruku peksmise loo uurimine jõudnud, mille peale tehti meile kõigepealt veerand tundi selgeks, et hoolimata sellest, et see 12-aastane tüdruk on täielik orb ning meie organisatsiooni hoole all, siis pole meil mingit õigust neid küsimusi küsida. Veerand tundi hiljem aktsepteeriti, et olgu, küsige. Politseinik lappas suvalistest kohtadest sissekanderaamatut, ilmselgelt mitte sihipäraselt tüdruku lugu otsides ning ütles, et tema küll sellist juhtumit ei mäleta. Mõned minutid hiljem väitis ta ka, et ei ole võimeline seda kaebuste raamatust leidma ja lappas raamatut siia-sinna edasi. Ütlesin, et võin teda ise otsimisel aidata ning et kas ta üldse kuupäevi vaatab. Ei vaadanud. Pani raamatu kinni. Kutsuti teine mees, kelle suhtumine oli samasugune: „miks te üldse siin olete, mida te tahate, mis juhtum, ei mäleta.“

Pärast poolt tundi jaoskonnas saadi aru, et me päris niisama ära ei lähe ning meeste mälu hakkas taastuma.
„Teil pole vajalikke vorme täidetud,“ öeldi nüüd.
„On küll, kõik on olemas, meil on ka koopiad kodus.“
Mehed, kes varem tüdruku juhtumit üldse ei mäletanud ja seda tükk aega raamatust otsisid, teadsid äkki millegipärast täpselt ilma mingeid sissekandeid lugemata, et mis vormid meil täidetud on ja mis vormid mitte.
„Meditsiinivormi arsti poolt täidetud ei ole, meil on seda vaja,“ tuli uus selgitus.
Esther teadis, et see vorm on täidetud, koopia oli tal kodus ning lubasime järgmine päev vormiga tagasi tulla.

Järgmisel päeval meditsiinivormiga jaoskonda sisse astudes ei huvitanud paber mitte kedagi.
„Me teame, et meil on see vorm olemas,“ teatati vaid tuimalt.
„Eile öeldi teistmoodi.“
„Kes ütles, see oli keegi teine, mitte mina.“
„Olgu, kas nüüd saate juhtumi uurimisega tegeleda?“
„Jah, aga meil on vaja, et te tooks siia jaoskonda tunnistajad.“
„Olgu toome homme.“

Eile me siis jõudsime tunnistajatega jaoskonda. Dialoog kiskus koomiliseks.
„Tere, me tulime tunnistajatega kohale.“
„Kes teile ütles, et tunnistajaid on vaja?“
„Eile öeldi.“
„Ei, neid ei ole vaja.“
„Olgu, kaugel te juhtumi uurimisega siis olete.“
„Kas mina olen uurija või teie?“
„Ikka teie.“
„Miks ma siis teile aru andma pean, ma lahendan selle asja ise ära.“
„Aga me oleme selle lapse eest vastutajad, me tahame teada, kaugel asi on.“
„Ma ei pea teile mitte midagi rääkima.“
„Olgu, mis teie nimi on.“
„Miks teil mu nime vaja on.“
„Sest te olete politseiametnik, kes on praegu tööl“
„Teil pole mu nime vaja teada ja ma ei pea teile seda ütlema.“
Jätkus pikk vaidlus, mille jooksul politseinik aina korrutas, et ta ei pea oma nime ütlema.
Ma olin keskmisest oluliselt vihasem ning tegin midagi, mis mind ka ennast üllatas.
Võtsin rahuliku liigutusega politseiniku rinnataskust ilma luba küsimata pastaka (paber oli mul endal olemas), vaatasin talle otsa ning ütlesin: „Mul on vaja su nimi üles kirjutada.“
Ja ta ütles mulle oma nime.

Keenia kogemus on õpetanud, et kui ametniku nimi on avalik, siis pärast seda muutuvad nad oluliselt viisakamaks. Nii ka sel juhul. Politseinik kutsus mind oma kontorisse ning rääkis meiega tund aega, selgitades, kaugel ta uurimistöö on, miks see pole veel lõpuni jõudnud ning lubades, et nädala pärast annab ta meile vajaliku rapordi.

Esther mu kõrval ei rahunenud siiski maha, kuna talle oli öeldud, et orbu peksnud naine oli politseinikule juba altkäemaksu andnud ja seetõttu uurimist enam ei teostata. Seega vaidles Esther elavaloomuliselt igale politseiniku selgitusele vastu.

Pärast poolteisetunnist vaidlust nõustus mees ära kuulama meie poolt toodud tunnistajad. Ülekuulamine oli põhjalik – kolme tunnistaja kuulamiseks läks kokku kaks tundi. Lõpuks politseinik siiski vabandas mu ees oma eelneva käitumise pärast ning ma tänasin teda abi eest.

Jaoskonnast lahkudes tõdesime Esthriga fakti, et me teame, et politseinik on teiselt osapoolelt altkäemaksu saanud ning tema teab, et meie teame seda, kuid nüüd peame mängima oma rolle ning vaatama, mis meile nädala pärast öeldakse. Teine osa on tulekul.

Janika
Pilt Keenia politseijaoskonnast internetist. Meie oma on veel tagasihoidlikum.  http://www.flickr.com/photos/vikingman/3298370751/sizes/o/in/photostream/







   

No comments :

Post a Comment