Novembri lõpus saabus meie juurde filmigrupp: Madli, Taavi ja Birgit ning nädala jooksul filmisid nad kolme erinevat teemat: Karini vabatahtlikutööd Shiandas, Eesti ja maailma parimate jooksjate treenimist Iteni linnas ning tüdrukute ümberlõikamisega seotud probleeme Pokoti kõrbes. Laupäeval läksid nemad tagasi Nairobisse, et lennata edasi Etioopiasse ning meie Kariniga tulime eile (esmaspäeval) tagasi Shiandasse. Hea oli koju tulla. Kodu meil aga tühi ei seisnud, sest nädalavahetusel olid külas AIESEC Keenia hindajad (viis inimest), kellele WEFOCO väga meeldis ning kuu aja jooksul peaks selguma, milles meie koostöö täpselt seisnema hakkab, kuid pakuti välja, et nad saaks saata igale naistegrupile vabatahtliku...aktiivseid naistegruppe on meil 22. Eks ole näha.
Kaua Shiandas kohanemiseks aega ei olnud. Eile õhtul kell kaheksa jõudsime ning täna kell üheksa hommikul läksin juba seminarile. Tänu Esthri kirjutatud projektile sai WEFOCO toetust, et korraldada HIV/AIDS-i teemaline kahepäevane seminar, millele järgneb töö kogukonnaga, mille käigus on eesmärk jõuda teavitustööga 2400 inimeseni ja see kõik peab toimuma selle kuu jooksul.
Aga tänasesse hommikusse siis.
Jõuan kell 9 seminarikohta. Esther on juba kohal, kutsub mind sisse ning ütleb asise häälega teistele: "Tulge, alustame, kell on juba 9!" Meenub esimene WEFOCO seminar 3,5 aastat tagasi, mis pidi algama kell 8 ning kuhu esimene osaleja jõudis kohale pool kümme. Sellest ajast peale olen ma nelja aasta jooksul päevast päeva juurutanud kellaaja järgimise olulisust. Esimesed kaks aastat läks see väga vaevaliselt, kuid kolm aastat hiljem on toimunud läbimurre: keenlased on murdunud. Alates selle aasta septembrist on nad kohal pigem varem kui hiljem.
Seminari alguses tehakse kokkuvõte eelmisest päevast, milleks palutakse ühel vabatahtlikul korrata eelmisel päeval õpitut. Lilla triiksärgiga mees pakub ennast, tuleb ruumi ette ning kordab kaasahaaravalt ja asjalikult üle eelmisel päeval omandatud põhifaktid.
Räägitakse suahiili ja inglise segakeeles, mis on täpselt paras mulle - saan aru enamusest suahiili keelest räägitust ning inglise keelsed laused on heaks toetustalaks. 9.20 jõuab kohale mees, kes määrati eelmisel päeval hilinejate karistajaks ning ta saab ise alustada oma seminaripäeva kandes karistust hilinemise eest. Mees peab minema seminarirühma ette ning laulma ja tantsima kohalikku traditsioonilist laulu. Kõik osavõtjad laulavad ja tantsivad temaga kaasa.
Seejärel alustab esimene lektor teemaga "Head toitumisharjumused HIV/AIDS-i põdevale inimesele".
Ei lähe kaua, kui saabuvad järgmised hilinejad, kes jällegi laulma pannakse. Seekordne laul on mitmehäälne ning niivõrd ilus, et osalejad ei taha laulmist lõpetada.
"Ka HIV-positiivsed inimesed peavad treenima 30 minutit päevas, julgustage neid vähemalt iseseisvalt kõndima, ärge kandke neid voodist toolini!" selgitab õpetaja.
Osalejad kuulavad pühendunult - nad hindavad ja kasutavad võimalust omandada infot, kuna see on neile üks väheseid selliseid võimalusi. Suuremal osal neist ei ole võimalust lugeda ei ajalehti ega raamatuid, rääkimata telekast, internetist ja raadiost.
Tagumises reas istuv naine köhib pidurdamatult juba tund aega järjest. Kaaskuulajad heidavad talle kaastundlikke ja mõistvaid pilke. Köha peetakse üheks levinumaks märgiks, et inimene on HIV/AIDS positiivne, kuna tuberkuloos on üks tavalisemaid haigusi, mida nakatunud põevad. Oma HIV/AIDS staatust üritatakse varjata, seega sureb enamus inimesi ametlikult Keenias tuberkuloosi, mitte HIV/AIDS-i.
Vahepeal jõuab kohale veel üks hilineja, kes esitab karistuseks eriti lõbusa laulu sellest, kuidas terve küla põllul kõplab. Kaks minutit laulu ja terve saal naerab.
Õpetaja jätkab rääkimist HIV-iga kaasnevast anoreksiast, õpetades, et sel juhul tuleb pakkuda haigele väikestes kogustes ja tihti tema lemmiktoite ning inimene peaks sööma koos teistega.
Jutt läheb sellele, et kuidas keegi süüa teeb ning õpetaja küsib, et paljudel osalejatest on kodus elekter. Tõuseb üks käsi. Kõik vaatavad vaikides selle ainsa inimese poole.
Pärast tunniajalist küsimuste ja vastuste vooru jõuab aeg lõunasöögini: ugali ootab meid!
No comments :
Post a Comment