Laupäeval oli Karinil plaan minna kolme naiste õmblusgrupiga Kakamega linna õppereisile - kangaid valima. Hommik algas aga telefonikõnega meie ühiselt sõbralt, kes teatas, et matatud on otsustanud tänasel päeval streikida. Ja nii oligi: mitte ühtegi matatut ei sõitnud.
Kõndisime siis kontorisse ning sisse astudes ütles Karin laia naeratusega: "Keenia! No matatus!" (tõlge: Keenia, matatusid ei ole) ja naised naersid südamest. Naised olid aga kokku tulnud ja aega tuli kasutada. Võtsin kaamera välja ning palusin naistel rääkida. Teemaks oli naiste elu Keenias. Naised rääkisid. Argumenteeritult. Asjalikult. Positiivse tooniga. Seejärel palusin neil kõigil öelda, et kes, miks ja millal neid elus peksnud on. See nimekiri tuli pikk. Kõiki 15 naist oli nende elu jooksul pekstud. Ilma mitte mingisuguste eranditeta peksti neid koolis. Suurt osa ka kodus. Ning ka abikaasad muutuvad teatud aja pärast vägivaldseks ning peksavad naist tühistel põhjustel: mehed, kes päev otsa külakeskuses mittemidagitegemisega oma aega sisustavad ning siis ühel hetkel pärast odavast salaalkoholist purjujoomist koju minna otsustavad, peksavad oma naisi siis, kui uks pole piisavalt kiiresti avatud, toit pole täpselt õigel hetkel soe või kui naisel pole raha, et osta liha või kapsast. Põhjus leitakse alati.
Laupäeval nägin ka pisaraid. Mis on Keenia naiste puhul üsna harv juhus. Enamasti talutakse alandust, käsutamist ja peksu tuima näo ja muutumatu olekuga. Seekord nutsid aga naised, kelle pere oli surnud ning mees peksis ja väärkohtles neid ning neil polnud kuhugi minna. Ja naine, kelle kolm rasedust juba mehe peksmise pärast katkenud olid, ei suutnud oma lugu rääkida, öeldes lihtsalt: "Mu mees peksis mind, kuna mul oli halb olla."
No comments :
Post a Comment