MARK.

Kaks nädalat tagasi kohtusin Mumiases tänavapoisi Markiga. Esther oli temaga Kakamegas olles rääkima hakanud ning selgus, et vanemate lahutuse järel jäi poiss isa hoole alla, kes ta maha jättis. Mark ei tea, kus ta isa on. Inimesed räägivad, et ta elab Kitales. Pärast seda elas Mark vanaema juures, kes suri.

Nüüd on Mark 15-aastane. Ta tahab kooli minna. Kaks nädalat tagasi ei teadnud ma, kas leiame talle toetaja. Seega palusin poisil tulla 3. jaanuaril WEFOCO kontorisse. Kirjutasin talle kontori asukoha ja kuupäeva paberile. Meie kontor asub Mumiasest umbes 15 kilomeetri kaugusel, Mark ei olnud seal mitte kunagi käinud ning bussipileti raha tal ei olnud. Tal polnud isegi kalendrit, et kuupäeva kontrollida. Ma otsustasin aga testida, kui palju ta siiski kooli minna tahab.

Täna hommikul pool kümme sain kontorist kõne, et Mark ootab mind seal.

Poisil olid seljas täpselt samad riided, mis 2 nädalat tagasi. Küsisin, et kus ta oma isiklikke asju hoiab ning ta vastas, et tal ei ole mitte midagi peale nende riiete. Shiandasse tuli ta suhkruroogu vedava traktori kasti küljes rippudes. Täna ta söönud ei olnud. Eile sõi kaks mandazit (kohalik kõige odavam pirukas).

Mark on asjalik poiss. Elunäinud silmadega. Öösiti magab ta suurte reisibusside all ning päeval proovib leida inimesi, kes bussi pealt suurte kottidega maha tulevad, et aidata neil pakke kanda ning niimoodi mõnikümmend shillingit söögiraha teenida.

Mark arvas, et ta ei saa enam mitte kunagi kooli tagasi minna.

Tema unistuseks on saada piloodiks.

"Siis ostan ma auto."

"Mis sa selle autoga teed?"

"Ma viin tänavalapsi tagasi kooli."

Mark oli oma klassis paremuselt 3. õpilane 52-st.

Viimase aasta on ta elanud tänaval.

Me leidsime Markile ajutise kasupere, kus ta saab vähemalt järgmised aastad elada, et põhikool ära lõpetada. Pärast seda sõltub juba kõik temast endast - kui ta saab piisavalt head tulemused, on tal võimalik ka keskkooli minna. Mul pole kahtlustki, et Mark'i õppetulemused saavad olema silmapaistvad. Ma usun temasse. 

Edu Sulle Mark!