Saturday, January 4, 2014

Kuna kogu aeg ei saa ka tööd teha, siis puhkasin vahepeal hoolega. Sõber tuli pühadeks külla ja tegime teel Nairobist Shiandasse väikese turistituuri. Esimene peatuspaik oli Hell's Gate'i rahvuspark Naivashas. Võtad jalgratta ja giidi ning sõidad 8 km läbi rahvuspargi. Igasugused Animal Planetist, National Geographikust ja Lõvikuningas Simbast tuttavaks saanud elukad käkivad rahulikult ümberringi ja neid saab siis oma jalgratta seljast imetleda. Lõvisid seal polnud, selle eest olid aga pühvlid, kelle puhul giid ära märkis, et no tee siis pilti, aga tee kiiresti. Sebrad olid just jalga lasknud ja kaelkirjakut nägime ka, kuid ta oli fotosessiooniks natukene liiga kaugel. Hell's Gate on loomade paradiis, sest seal ei ole ühtegi kiskjat, mis tähendab, et olemasolevatel loomadel on täiesti suva, et sa neist paari m kauguselt mööda väntad. 
Mingid pisikesed käkid, kes mäe sees elavad.

Pumbasid olid seal ka omajagu. Suuremaid ja pisemaid. Siin üks uhkem oma liigi esindaja. 

Igasuguseid kitselisi/gasellilisi oli seal palju, aga mulle ei jäänud nende nimed meelde. Mel vana Animal Planeti kunn loopis selle eest nende pudulojuste nimesid une pealt.


Pärast 8 km jalgrattamatka jätsime rattad piknikupaika ja meie jutuka giidi Jamesi eestvedamisel läksime mööda koopaid turnima.


Reisi parim osa oli see, kus keegi ei kandnud meid kätel ja hoidnud vati sees. Saime mütata mööda vesiliiva, ronida läbi esmapilgul võrdlemisi võimatutest kohtadest ja muidu ägedad olla


Vihma hakkas sadama ja koobastesse ei tasu ujutuse ajal jääda, kui just mingit suuremat surmasoovi pole. "Varuväljapääse" me siiski ei kasutanud, sest vihm ei olnud üldse nii märkimisväärne ja ohtu ei pidavat olema. Koobaste retk lõppes aga siis, kui teele olid kukkunud kuskilt kõrgemalt paar pirakamat kivi ja James arvas, et edasine võib juba vähe liiga ohtlik olla, et jätkata.

Seega ronisime koobastest välja, et nautida võimatult head vaadet üle pargi. Kui kedagi huvitab, miks meie näod mingi sodiga kokku mätsitud on, siis see on maasai (kohaliku hõimu) märk.


Öö veetsime kohalikus kämpingus, kust järgmisel varahommikul alustasime teekonda kõrbe poole. Hell's Gate'st matatuga Naivashasse. Naivashast järgmise matatuga Nakurusse. Nakurust matatuga Marigatti, kust lõpuks istusime mingisugusesse bussilaadsesse asja. Tegelikult oli see küll veoauto, mille tagumisse ossa olid istmed pandud. Buss sõidab kõrbesse kaks korda päevas ja topitakse maast laeni ja katuseni inimesi ja igasugust muud eluks vajalikku kraami täis. Tee pole küll teab mis pikk, kuid kestab 2,5 h, sest tee on vastav. Kõrbes haaras Karanja (meie giid kõrbes) meid bussi pealt maha ja sättis oma sõbra Harrisoni koju elama. Kuna pole hooaeg, siis madusid, skorpione ega suuri ämblikuid ei olnud. Need olemasolevad ämblikud olid aga piisavalt jurakad, et nõrganärvilisem ennast täis saaks lasta. Vett ja elektrit samuti ei olnud, selle eest oli aga sooja ja päikest ja tolmu ja kuidas veel...ehk kõik täpselt nii nagu pidi.

Päikesetõus kõrbes
Kõrbes on sissetulekuallikas kitsed ja neid on seal umbes sama palju kui termiite
Päev jätkus natukene sügavamal kõrbes tuuriga kohalike hõimude juurde. Seda reisi on võrdlemisi keeruline sõnadesse panna, sest raske on midagi võimsamat ette kujutada, kui mootorrattal läbi kõrbe kihutada. Natukene sporti ei teeks muidugi halba, sest kõrbekuumuses mööda mägesid turnida ja ennast mootorrattal kinni hoida, kui ta ületab kiviaialaadseid moodustisi, nõuavad teatud füüsilisi omadusi. 
Lisaks kitsedele leidub ka muid pudulojuseid...

...üks uhkem kui teine

Kohalike traditsiooniline elamine. Perekond elab maksimaalselt 3 kuud ühes kohas, et siis oma kitsed ja pudinad kaasa haarata ja parematele jahimaadele kolida. Säh sulle 25 aastast eluasemelaenu.

Perepilt
Teel kohtasime kohalikku kitsekarjust
Kaamlid käkkisid igal pool ringi. Metsikud küll, aga nii rahulikud loomad, et mine ja hüppa selga. Seda me küll tegema ei hakanud

Poseeris

Meie väsinud piki-piki juhid puhkavad jõepõhjas

Õhtul tulid jaanalinnud külla....
...võtsid lapsed kaasa
Kõrbest sõitsime Shiandasse, kus alustasime pühadeks valmistumist. Otsustasime oma sponsoreeritavatele lastele jõulupakid viia. Pakki panime 2kg riisi, 2kg ugali jahu, 2kg chapati jahu, 1kg suhkrut, 1kg soola, 1 l õli , paki teed, paki seepi, paki riietepesemiseks mõeldud seepi ja veepuhastaja. Kaasa võtsime ka peotäie komme ja pulgakomme, et laste seas odavat populaarsust võita.

Pakkimine

Paki sisu

Robinson oma pakiga

Mel oma lapse Arafati juures odavat populaarsust kerjamas (loe: jagab lastele kommi)

Fred jõulupakiga

Väike John pakiga. Ma tegelikult ei piinanud teda nüüd nii palju ka, kui pildi järgi arvata võiks....vähemalt pulgakommi üle oli tal ääretult hea meel.
Mingil hetkel üritasin natukene tööd ka teha...
...sest tänaseks on laekunud ligi 80 äriplaani. Aga puhkus on puhkus, seega jäid nad oma aega ootama
Siis, kui meil elektrit ei olnud, aga kõht oli tühi. Parafiinpliidiromantika pannkookidega.
Tagantjärele sooviks kõigile kenasid pühi!

Tänaseks on puhkus läbi ja tuleb jälle tööle hakata. Esmaspäevaks saadame kooli 97 last, aga sellest juba lähemalt järgmises postis. 

1 comment :

  1. 80 äriplaani on kõva sõna - su tegemistel on jumet!

    ReplyDelete