Sunday, May 24, 2015

150 tibu lugu ehk kuidas staartibu Kaie õpetab Aafrika kanu mune tootma

Ajalehes on imeilus lugu Eesti neiust Kaiest, kes suure innu ja õhinaga päästab Aafrikat ja elu on lill. Tahate teada, kuidas siin asjad tegelikult käivad?

Mis saab valesti minna, kui osta kaks inkubaatorit, ühendada neile järele generaator ja panna munad sisse. Mitte midagi? VALE!

Hakuna Matata...Aafrikas saab kõik valesti minna.

Elekter Shianda moodi on nagu...no ta pole millegi moodi, teda lihtsalt ei ole. Sadagu vihma või paistku päike, vahet ei ole, elekter tuleb ja läheb nagu heaks arvab. Mis on ka põhjus, miks inkubaatoritele on vaja generaatorit, ei ole väga tore, kui potentsiaalsed tibud üksteise otsa ära mädanevad.

Ühel ilusal päeval sätime tibupesa üles ja kuna kõik asjaosalised asjatavad tähtsa näoga ümber inkubaatorite, patsutavad üksteisele õlale ja annavad muna käest kätte, siis tundub, et asi sujub. Sellest päevast sai alguse midagi, mida minu mõistus ei võta ja millele kohalikele on ainult üks vastuvaidlemist mitte lubav kommentaar: „But this is Africa....“

Joonistan oma kalendrisse suure punase tibu päeva peale, kui idee järgi peaksid tibud kooruma hakkama. Reaalsuses näeb olukord välja selline. Ühel suvalisel koosolekul, kui küsin tibupesa tädilt, kuidas munadel läheb, vaatab tädi mulle lambanäoga otsa ja vastab, et tema ei tea. Mina vaatan oluliselt suurema lamba näoga vastu, mis mõttes tema ei tea, ta praktiliselt magab nende inkubaatorite otsas. Tuleb välja, et tema ei tea, sest elekter on just kolm päeva ära olnud ja generaator ei ole ühendatud. Generaator ei ole ühendatud, sest see ei ole iial tibupessa jõudnud. Loomulikult minu loogika ütleb, et tibupesa tädi oleks võinud ju mainida kellelegi, mitte lihtsalt vaadata, kuidas 148 muna inkubaatorites mädaks lähevad, aga ei...see on mingi mzungu loogika...keenialase loogika tegi neli ringi ümber elektrita inkubaatorite ja läks siis ugalit keetma.

Generaator aga ei ole iial tibupessa jõudnud, sest väidetavalt puudub sellel mingi kaabel, mis lähemal vaatlusel tuleb välja, on lihtsalt eurootsaga pikendusjuhe. Kuid tibupesa tädi abikaasa lubas ühendada enda generaatori, kuni kurikuulus puuduv pikendus olemas on. Tibupesa tädi abikaasa ei ühendanud iial enda generaatorit, vaid viis selle hoopis kirikusse. Tibupesa tädi jällegi ei pidanud vajalikuks kellelegi mainida. Aafrika loogikale omaselt ilmselt uskus, et jumal tuleb isiklikult ja istub munadest tibusid välja hauduma.

Järgmisel koosolekul uurin Esthrilt, kas generaator on ühendatud ja inkubaatorid mune täis. Saan vastuseks, et jah, kõik on korras. Kepslen koju ja joonistan uue punase tibu.

Läheb nädalake mööda ja lähme ühistu juhatusega tibupesasse inkubaatoreid vaatama...

Generaatorit ei ole. Üks inkubaator on tühi.

Võtan kaasa Keni ja lohistame kahevahel generaatori Esthri kodust tibupesasse. Kõik inimesed, kes ühe piiksu kommenteerivad, saadan valjusti kohta, mille välja ütlemise eest isa mulle keretäie annaks. Lähen tellin munatädilt puuduvad 64 muna. Toon Mumiasest vajaliku puuduva pikenduse. Tahan minna generaatorile kütet ostma, kuid pean enne maha pika vaidluse tibupesa tädiga, kes käib ümber generaatori, nuusutab seda ja jaurab, et see töötab diiselküttega, ometi on generaatorile suurelt peale kirjutatud gasoline.

Lõpuks on kõik olemas, munad on lubatud järgmise päeva hommikuks.

Järgmisel päeval saan munad kätte ja lähen tibupesasse. Juhuslikult ei ole elektrit. Generaator ei tööta...miks generaator ei tööta? Sest tibupesa tädi ja co EELDASID, et see pikendusjuhe ei tööta, on vaja suuremat. Ei ole juttu isegi konverterist, vaid lihtsalt on vaja SUUREMAT pikendusjuhet. Ometi on generaatoril suurelt peal kirjas 220V. Tahaks nutta...aga küsin, kas te proovisite. Ei proovinud. Tahan proovida...

...generaator ei hakka tööle.


Jalutan koju, tõmban punase tibu maha. Otsustan ülejäänud päeva voodis veeta ja homme otsast peale alustada...

Sunday, May 17, 2015

Mul kama

Võta kauss, vala sinna hapupiima, seejärel lisa kamajahu..sega, sega veel ja veel. Ähmastest lapsepõlvemälestustest kerkisid esile mõned killud..Viimati tegin kama siis, kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja ma ulatusin vaevalt köögilaua ääreni. Nüüd ühtäkki oli vaja kama uuesti teha ja seda Eshiakulo kooliõpilastele, toidublogi projekti raames.

Eshiakulo õpilased olid viimati valmistanud luhjade hõimu traditsioonilist rooga, omushenye't (vt. https://foodforthoughtmondo.wordpress.com/tag/eshiakulo-secondary-school/ ). Nüüd oli minu kord anda neile proovida traditsioonilist eesti toitu, kama. Oleks võinud ju ka anda neile proovida körti, kilu ja musta leiba, aga ma ei soovinud hakata lapsi kohe esimesel korral traumeerima.

Kama tegemise operatsioon algas juba neljapäeva hommikul. Sel ajal kui kukk veel (ikka veel) kires, hüppasin ma matatusse, et sõita lähedal asuva linna supermarketisse. Kama seal muidugi ei müüda, selle olin ma Eestist kaasa võtnud. Küll aga ei hakanud ma Eestist kaasa võtma hapupiima, sest tegin panuse Kakamega linna supermarketi peale. Panus õigustas end, osaliselt. Sama stressirohke nagu on minu jaoks Eestis supermarketites käimine, sai see olema ka siin. Seisad abituna riiuli ees, üritad meeleheitlikult vahet teha piimal, hapupiimal, maitsetamata jogurtil, maitsestatud jogurtil..Ma pole kindel, et see, mille ma ostsin, oli hapupiim, aga arvan, et väga mööda ei pannud. Igaks juhuks ostsin ka maasikamaitselist jogurtit, et kui kama maitseb ikka väga imelikult, siis saab maitset magusamaks teha.

Vajalikud ostud tehtud, kotis kama, kauss ja lusikas, sõitsin tagasi Shiandasse, kus Gladys mind juba ootas. Ma hilinesin umbes kaheksa minutit, sest teel oli politsei-reid ja matatujuhi altkäemaksu maksmine viibis millegipärast. See altkäemaksu teema on omaette teema siin Keenias, kurb aga tõsi. Gladys oli juba kohal. Ta tunnistas, et ta ise oli hilinenud kaks minutit. Progress igal juhul. 

Eshiakulos aeti kiirelt toiduprojektis osalevad lapsed kokku. Võeti istet ja jäädi minu etteastet vaatama. Tundsin end nagu mingitlaadi staarkokk, midagi Jamie Oliveri ja Anthony Bourdain'i vahepealset. Väike rambipalavik oli ikka ka, kuigi olgem ausad, kama tegemisel ikka väga mööda pole võimalik panna. Et teha kama natuke magusamaks, lisasin sinna ka maasikamaitselist jogurtit. Vabandan esivanemate põlvkondade ees, et muutsin traditsioonilist eesti toitu mõnevõrra tänapäevasemaks. Lastele igatahes maitses, nii nad igatahes väitsid, loodan et see polnud vaid viisakus.

Jamie Oliveri ja Anthony Bourdain'i jälgedes

Ajab asja ära küll

Kama sisse ja seejärel jooksuga tundi

Reedel olin postikana rollis ja viisin Tartu Hiie kooli joonistused Rise&Shine koolile. Lastel oli saadud joonistuste üle hea meel ja üheskoos asuti tartlastele vastama. Nagu esimesel korral, nii ka nüüd, võttis Rise&Shine'i direktor mind positiivselt vastu. Kirjutasin talle üles oma nime ja andsin ka telefoninumbri, et ta harjuks mõttega, et minu näol on tegemist uue inimesega ja et mina ei ole Alari. Eks me mzungud oleme nende jaoks kõik ühte nägu.

Inspiratsiooni ootamas





Sunday, May 10, 2015

Nädal möödas

Minu esimene nädal Shiandas on möödunud, olen vaikselt juba kohanenud. Nädala jooksul tutvusin Mondo poolt toetatavate sõpruskoolidega: Khabakaya, Munganga, Eshiakulo ning erivajadustega laste Rise&Shine'i kooliga. Esimesed kolm kooli asuvad külakeskusest natuke kaugemal ja kohale jõudmiseks on vaja kasutada mootorrattatakso teenust. Peab ütlema, et on päris mõnus kerge adrenaliinilaksuga maisipõldude vahel mootorratta tagaistmel mööda käänulisi ja auklikke teid sõita. Mitte mingit irooniat. Ma juba ootan, et saaks jälle mõnda kooli külastada. Mootorrattataksoga otse loomulikult. 
Ma ei saaks öelda, et külastatud koolid oleks mulle väga suurt üllatust valmistanud. Mul oli päris hea ettekujutus, et mis siin on ja mis siin ei ole. Kodutöö oli ühesõnaga suhteliselt hästi tehtud. Jäi ka mulje, et kohalikud õpetajad vajaksid natuke uuemaid teadmisi aktiivõppe-meetoditest. Ja selleks ma siin ju olengi, ei jõua ära oodata kogemuste vahetamist kohalike õpetajatega. 

Muuhulgas sai koolidele kohale toimetatud ka vajalik inventar, mis tänuga vastu võeti. Kes sai tekid, kes sai lauad-toolid. Kui vaja, istuvad kohalikud lapsed kasvõi põrandal, aga kooli õppima nad tulla tahavad. Natuke sai vajaliku inventari puudust leevendatud, aga eks pikk tee on veel minna. Küll aga kohale jõutakse, samm sammu haaval. Ma ei kahtle selles hetkekski. Ma olen nädala jooksul jälginud kohaliku mittetulundusorganisatsiooni WEFOCO ja MTÜ Mondo eestlastest vabatahtlike Janika, Kaie ja Alari tööd ja mul pole mitte mingit kahtlust, et tulemus saab olema hea. Kohalikud aktivistid pluss eesti vabatahtlikud, tulemuslik sümbioos. Olen näinud ka hetkelisi tagasilööke, aga see käib asja juurde. Mul on hea meel selle üle, et ühiskonnaõpetuse õpetajana olen ma nüüd "asja sees", näen vabatahtlikutöö "köögipoolt". Enam ma ei pea oma tundides lähtuma teoreetilistest teadmistest. 

                                                Kõik tarkuseterad tuleb usinalt kirja panna

Tekid Rise&Shine koolile

                                                             Koorem peale ja minek!

                                                        Lauad ja toolid Eshiakulo koolile

Ilmselgelt tähelepanu keskpunktis

Wednesday, May 6, 2015

Touchdown!

Peale lugematuid tunde lendamist Amsterdamist Nairobisse ja öist bussisõitu, olen lõpuks jõudnud Shiandasse. Öine bussisõit Shiandasse vääriks muidugi omaette postitust (kõik need otsatud teeaugud, täielik pimedus, bussi salapärane peatumine ja minu mõtted teemal, et huvitav kas täna on see öö, mil al-Shabaabi poisid tahavad jälle mingi pahanduse korda saata).

Oli see öö, milline oli, aga nagu öeldakse hommik on ööst targem, aga ka unisem. Pühapäevahommikul oli kohalik vabatahtlike kommuun Janika, Alari ja Kaie kehastuses mul Shianda keskuses vastas. Janika filmis minu saabumist. Kindlasti olid head kaadrid...magamata nägu ja muhk otsa ees (öö jooksul suutsin teeaukude tõttu kolm korda vastu bussiakent põrkuda).
Esmaspäeval kohtusin WEFOCO hariduse-koordinaatoritega, Glady'se ja Sophiaga. Nendest saavad minu lähimad koostööpartnerid. Esmaspäeval külastasin kohe ka Khabakaya kooli. Esimese asjana jäävad meelde naerul laste näod. Khabakaya koolis sain ka aru, et pean oma inglise keelt natuke timmima, keenia-pärasemaks. Lapsed ei saanud kõigest alati aru, mida ma rääkisin. Palju seda ei olnud, mõned tutvustavad laused enese kohta. Eks järgmine kord vestlen nendega sisukamalt, üritan omandada selleks ajaks ka mõned suahiilikeelsed repliigid. Elementaarse keeleõppega olen juba alustanud, Janika ja kohalik noormees Ken õpetasid mulle mõned vajalikud repliigid.

Ühesõnaga, hetkel toimub mul veel selline sisse-elamise-periood. Üritan aru saada, et kuhu ma sattunud olen. Hetkel veel erilist kultuurishokki kogenud pole. Aga küll see tuleb.