Sunday, May 17, 2015

Mul kama

Võta kauss, vala sinna hapupiima, seejärel lisa kamajahu..sega, sega veel ja veel. Ähmastest lapsepõlvemälestustest kerkisid esile mõned killud..Viimati tegin kama siis, kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja ma ulatusin vaevalt köögilaua ääreni. Nüüd ühtäkki oli vaja kama uuesti teha ja seda Eshiakulo kooliõpilastele, toidublogi projekti raames.

Eshiakulo õpilased olid viimati valmistanud luhjade hõimu traditsioonilist rooga, omushenye't (vt. https://foodforthoughtmondo.wordpress.com/tag/eshiakulo-secondary-school/ ). Nüüd oli minu kord anda neile proovida traditsioonilist eesti toitu, kama. Oleks võinud ju ka anda neile proovida körti, kilu ja musta leiba, aga ma ei soovinud hakata lapsi kohe esimesel korral traumeerima.

Kama tegemise operatsioon algas juba neljapäeva hommikul. Sel ajal kui kukk veel (ikka veel) kires, hüppasin ma matatusse, et sõita lähedal asuva linna supermarketisse. Kama seal muidugi ei müüda, selle olin ma Eestist kaasa võtnud. Küll aga ei hakanud ma Eestist kaasa võtma hapupiima, sest tegin panuse Kakamega linna supermarketi peale. Panus õigustas end, osaliselt. Sama stressirohke nagu on minu jaoks Eestis supermarketites käimine, sai see olema ka siin. Seisad abituna riiuli ees, üritad meeleheitlikult vahet teha piimal, hapupiimal, maitsetamata jogurtil, maitsestatud jogurtil..Ma pole kindel, et see, mille ma ostsin, oli hapupiim, aga arvan, et väga mööda ei pannud. Igaks juhuks ostsin ka maasikamaitselist jogurtit, et kui kama maitseb ikka väga imelikult, siis saab maitset magusamaks teha.

Vajalikud ostud tehtud, kotis kama, kauss ja lusikas, sõitsin tagasi Shiandasse, kus Gladys mind juba ootas. Ma hilinesin umbes kaheksa minutit, sest teel oli politsei-reid ja matatujuhi altkäemaksu maksmine viibis millegipärast. See altkäemaksu teema on omaette teema siin Keenias, kurb aga tõsi. Gladys oli juba kohal. Ta tunnistas, et ta ise oli hilinenud kaks minutit. Progress igal juhul. 

Eshiakulos aeti kiirelt toiduprojektis osalevad lapsed kokku. Võeti istet ja jäädi minu etteastet vaatama. Tundsin end nagu mingitlaadi staarkokk, midagi Jamie Oliveri ja Anthony Bourdain'i vahepealset. Väike rambipalavik oli ikka ka, kuigi olgem ausad, kama tegemisel ikka väga mööda pole võimalik panna. Et teha kama natuke magusamaks, lisasin sinna ka maasikamaitselist jogurtit. Vabandan esivanemate põlvkondade ees, et muutsin traditsioonilist eesti toitu mõnevõrra tänapäevasemaks. Lastele igatahes maitses, nii nad igatahes väitsid, loodan et see polnud vaid viisakus.

Jamie Oliveri ja Anthony Bourdain'i jälgedes

Ajab asja ära küll

Kama sisse ja seejärel jooksuga tundi

Reedel olin postikana rollis ja viisin Tartu Hiie kooli joonistused Rise&Shine koolile. Lastel oli saadud joonistuste üle hea meel ja üheskoos asuti tartlastele vastama. Nagu esimesel korral, nii ka nüüd, võttis Rise&Shine'i direktor mind positiivselt vastu. Kirjutasin talle üles oma nime ja andsin ka telefoninumbri, et ta harjuks mõttega, et minu näol on tegemist uue inimesega ja et mina ei ole Alari. Eks me mzungud oleme nende jaoks kõik ühte nägu.

Inspiratsiooni ootamas





2 comments :

  1. a järgmiseks on siis seapraad hapukapsaga? :) Või mugandatud versioon kaelkirjaku sisefilee hapendatud... ee... millegiga? :) kapsas kasvab seal?

    ReplyDelete
  2. a järgmiseks on siis seapraad hapukapsaga? :) Või mugandatud versioon kaelkirjaku sisefilee hapendatud... ee... millegiga? :) kapsas kasvab seal?

    ReplyDelete