Võtsin vastu ostuse, et lahkun Nairobist ning alustan teekonda Shiandasse. Jumal tänatud, see oli ainuõige otsus, sest sellist vaikust ja rahu ei ole ma viimastel päevadel Keenias kuskil kohanud kui Shiandas. Vahelduseks ütlen,et pagas on ikka rändamas ilma minuta. Bussisõit Shianda külla kestis 10 tundi kaheksa asemel ja seda tänu teetöödele ja surnud mentidele,mida oli mõnes kohas lausa iga 100 meetri järel. Iseenesest 10 tunnine teekond polnudgi nii hull, sest magamata öödele sain ma mõnusalt tukkuda ning ärkvel olles nautida hunnituid Keenia vaateid. Kui ma ütlen, et Keenia on ilus oma mitmekesisusega siis kõlab see pigem banaalselt, sest see, mis avanes mulle bussiaknast on sõnuseletamatult ilus. Erinevad vaated,värvid,maastikud vaheldumas nagu parimas National Geographicu dokumenaatlfilmis. Mul õnnestus ka näha sebrakarja tee ääres söömas, kui neist bussiga mööda vurasime. Emotsioon oli emotsioonis kinni. Minu ettekujutus Keenias ei vastanud sellele, mida ma reaalselt nägin. Mõni koht meenutas nagu sõidaks ringi kuskil Lõuna-Eesti kuppelmaastikul,aga see oli ainult sekunditeks.
Õnneks enne pimeduse saabumist olin ilusasti kohal. Kaie,kes on siin juba nagu oma inimene võttis mind vastu ja seletas süsteemi ära. Käisime ka kohalikus parimas restoranis söömas,milleks osutus tavaline osmik. Valisin traditsioonilise keenia toidu:ugali ja kitseliha.Minust ugali fänni küll ei saa,sest see on maisijahu puder keedetud veega ja täiesti ilma maitseta. Liha oli ka nagu ta oli ja vist on parem minna üle puuvilja dieedile.
Mul on nüüd ka esimene oma koduloom Keenias,kelleks on geko ning me jagame sõbralikult tuba. Pilti kahjuks ei jõudnud teha sest ta oli kärmem kui mina ning esialgu ta ei usalda mind.
Üks seik, millest veel tahan rääkida on meelelahutus mida pakuti bussis. Nimelt kohe kui algas sõit pani bussijuht pisikesel ekraanil mängima gospelvideod.Ühe video pikkuseks oli keskmiselt 15-20 minutit. Tavaliselt esines mingi kirikukoor, kus oli siis keegi eeslaulja. Video oli filmitud erinevates kohtades näiteks muruplatsil, kiriku ees jne. Kui oli uus kaader olid esinejatel ka uued kostüümid üll. Kogu seda mõllu saatis koreograafia, mida oli püütud sünkrooni timmida. Kõik lauljad olid üliemotsionaalselt psotiivsed ning andsid oma tundeid edasi üliedukalt grimmassitades.Iseenesest tore kogemus,aga pikapeale viskas ära. Kogu see asi meenutas natuke sellist 90nadate ETV-s olnud saadet 7 vaprat ning mulle kohe meenus Üllar Jörbergi lugu (see mida Tanel Padar tegi näosaates järgi).
No comments :
Post a Comment