Nii ongi mul juba kindel plaan, kust pühapäeva hommikul ikka päris kanamune saada, millise tädi tomatid on hea maitsega ja kust poekesest antakse alati külma ja suhteliselt tolmukorra vaba pudelivett. See peenike punane tolm, mis siinmail Sulle suhu, silma ja riiete alla poeb, on üks paras nuhtlus, kuid selle vastu aitab värskendav dušš improviseeritud koduses looduslikus "vannitoas" ja imestama paneb ainult asjaolu, mille pagana pärast on meil vaja Eestis mullivanni, aurusauna ja masseerivat dušši, kui asja ajab ära päikesesoe vesi tünnist ja neljast seinast koosnev "duširuum", kus saad omale värskendava kausitäie kaela kallata? Jah, siin Aafrikas on võimalik kuidagi päris askeetlikuks muutuda ja ainuke, mida ülima hoolega nii kohalikud kui ka meie igapäevaselt teeme, on üks suur riiete pesemine. See tekitab hämmeldust, kuidas keset seda tolmu, plastikprügi põletamise vinet ja igasuguseid lõhnu, on kohalike riided pea alati pestud ja puhtad, rääkimata nt naiste imekaunitest erksavärvilistest tualettidest, mis näivad olnud tulevat otse rätsepa töökojast. Muideks, siinmail on palju õmblejaid, kes tee-äärsetes töökodades on valmis aitama kleidi, pluusi, koolivormi või jumal teab mille õmblemisega, miski ei tundu olevat võimatu nende nobedate näppudega meistrite jaoks.
Oleme nüüdseks külastanud ka lähimaid väikseid linnu, Mumiat ja Kakamegat, kuigi peale suure melu, palavuse ja tohutu rahvarohkuse praegu millegiga veel kiidelda pole, mida neis kohtades oleksime näinud. Kakamegas nägime aga esmakordselt pühapäeva hommikul kirikusse siirduvat laulvate-tantsivate inimeste rongkäiku, mis sundis küll paigale ja vaatama... Oli kuidagi hea tunne nende inimeste pärast, kes päeviti teevad palju ja rasket tööd palava päikese all ja kesistes oludes, et neil on siiski üks hingetõmbamise päev, mille nad nii rõõmsas tujus üksteise keskis veedavad.
Meie Rise and Shine kooli asjadest tahaksin ka veidi rääkida. Oleme Mariaga eelmise nädala jooksul külastanud kõiki 8-t klassi erivajadusega lapsi ja üritanud kaardistada need lapsed, kes eriti füsioterapeudi või eripedagoogi abi vajaksid. Katsume nüüd järgmise paari nädala jooksul nende 40 lapsega individuaalsemalt tuttavaks saada ja koostada neile sekkumiste plaani, mis võiks kohalikele õpetajatele abiks olla. Mind aitab selle töö juures madam Everline, kes nagu eelmises blogis sai mainitud, on tegelikkuses I klassi klassijuhatja ja õpetaja, kuid avara silmaringiga ja tohutult positiivse ning rõõmsameelse ellushutumisega inimene. Kuid väga toredad on ka kõik teiste klasside õpetajad, nad näitavad üles huvi meie kodumaa, elu-olu ja arvamuse vastu, arutavad ning kuulavad hoolega, kui meil on midagi öelda. Direktoriga sai täna koostatud 2 järgmise nädala tööplaan, ikka nõndaviisi, et hommikul algklasside laste tunnid ja teraapia, pärastlõunal suuremate klasside lapsed ja teraapia. Oleme plaaninud kaasata kõik klasside õpetajad nende oma klasside laste teraapiasse, et siis, kui meie juba tagasi armsal Eestimaal oleme, jätkuksid tegevused kindla suunitlusega.
Täna oli meil ka huvitav võimalus kasutada esimest korda kohalikku bodabodat (loe: motikalaadne toode), millega sõitsime Riina juhatusel külla ära viima laupäevasel Mondo sponsorüritusel mitte osalenud lastele nende koolikotte ja koolirahasid. Noh, oli päris huvitav kogemus, aga kuna sinna bodaboda otsa ronitakse ikka vähemalt kolmekesi, siis keskmisel (minnes Maria ja tulles mina) istujal on päris huvitav pannkoogi tunne ja ainuke suund, kuhu sadulast nihkuda on ikka veel rohkem bodamehele otsa...
Aga ära me seal külas käisime ja kui esimene suurem hirm üle läks, keskendusime imeilusatele vaadetele , kus minu siiraks üllatuseks domineerib väga palju rohelust, orud ja mäekesed.... Imeilusad vaated, ausalt! Mina tüüpilise eurooplasena arvasin, et "igav liiv ja tühi väli", mis seal Aafrika kõrbes muud olla saab, aga võta näpust- rohelust küll ja veel!
Oleme kooli direktori mr. Aggry eestvedamisel külastanud ka Mumias paiknevat rehabilitatsioonikeskust, kust korra pooles aastas tuleb spetsialist kohale, kes hindab Rise and Shine probleemseid lapsi. Kohtusime tegevusterapeut Martiniga ja tõdesime, et nad teevad seal väheste võimaluste ja ressurssidega väga tänuväärset tööd. Aga samas, korra pooles aastas või kvartalis oskuste hindamist on küll parem kui mitte midagi, aga pole isegi tilk merre mitte, arvestades Rise and Shine erikooli vajadusi.... Seega, peame Mariaga tõesti pead kokku panema, et välja nuputada, kuidas need asjad koolis käima lükata ja et need ka käima jääksid....
Vaikselt hakkab ära ununema ka rohelise mamba, malaariasääskede ja muude elukate hirm, kuigi pimedas selle loodusliku WC külastamine ei ole endiselt meie kummagi lemmiktegevus Mariaga....
Ostsime, muide, omale suahiilikeelse töövihiku ja saame juba mõne viisakusfraasiga hakkama nii koolis lastega kui ka turul ja poes. Seega, sõbrad:
Teie tunnete huvi: Habari yako? Mina vastan: Mzuri!
Asante! Kwaheri!
No comments :
Post a Comment