Monday, January 8, 2018

Tere kõikidele blogisõpradele, keda peaks praegu või tulevikus huvitama Aafrika või Keenia või siinsete erivajadusetega laste käekäik või ülisõbralikud kohalikud inimesed või selle maa ilu ja võlu.... Ja nii edasi ja nii edasi.
Täna oli minu esimene tööpäev vabatahtlikuna Rise and Shine erivajadustega laste koolis. Istun nüüd oma "kodus" juba tuttavaks saanud võrgukese all ja püüan kuidagi peas ja hinges korda luua.... Silmade ees jooksevad pildid suurte uudishimulike silmadega kooli lastest, oma tohutult raske töö tõttu lugupidamist väärivatest sõbralikest õpetajatest, igale ratsionaalsele mõttele mitte arusaadaval moel toimivatest ratastoolidest ja selle kõige taustal kaks inimest, kes on pannud oma hinge ja südame siia Rise and Shine kooli- kooli direktor mr. Aggry ja WEFECO eestvedaja Esther....
Ma pean nentima ja seda tunnistan ka direktorile, et vaatamata minu pikaajalisele laste füsioterapeudi kogemusele erinevatest maadest, olen hämmingus, kuidas väga piiratud ressursside juures ning vaatamata kultuurilistele eripäradele, toimib see erivajadusega laste kool üsna sarnaselt näiteks Tallinna Heleni koolile, kellega mind seob pikaajaline töine ja sõprussuhe.
Jah, teraapiaruume pole ja abivahendidki olematud, küll on aga palju entusiasmi, isetegemist ning toetavat suhtumist. Käisin 2. klassi inglise keele tunnis- õpetaja Everline (ka fotol) on fantastiline inimene, suure karismaga ja väga huvitav ning elutark inimene. Ja mis veel toredam- Everline avaldas soovi olla järgneva 3 kuu jooksul minu partner koolis, kellega üritame füsioteraapia kontseptsiooni koolis arendada!
Käisin 8. klassi "teadusõpetuse (science) tunnis, kus õpetaja Charles rääkis ülisütitavalt lihtsatest asjadest- koostöö, austus teiste ja oma vastu, ajakasutus, töötahe, ootuste sõnastamine endale ja teistele. Lapsed kuulasid, noogutasid ja naersid vahetevahel, aga nende tähelepanu oli jäägitult naelutatud õpetaja Charlesile... Tabasin end mõttelt, kui väga oleks Eestis vaja sellist õppeainet ning õpetajatele sellist energiat, kirge ja sütitavust, aga kus Sa hing seda seal halluses ja rutiinis võtad.... Ja lihtsate asjade asemel keskendume tihti metoodikatele, teooriatele ja takerdume detailidesse. Ei, ma hindan eesti koolisüsteemi väga, ka erivajadusega lastele, aga lihtsalt tuli selline mõte, et kas me ikka aeg-ajalt pole liiga tõendus- või teaduspõhised? Ei tea, peas on virvarr ja väljas on imeilus soe videvik koos rohutirtsude saagimisega ja selle praegu fotole jäädvustatud hetke lubas minu armas kaaslane sel Keenia teekonnal, Maria, oma blogipostitusse lisada.
Täname Riinat ja Janikat, kes on meid aidanud ette valmistada ja olnud toeks. Järgmise postituseni ja uute elamusteni, armsad lugejad!



No comments :

Post a Comment