"How big, How blue, How beautiful"

Ma kardan päris paljusid asju siin elus. Small talki, seenekastet, pimedust... kaks nädalat tagasi istusin nende mõtete saatel üksi küünlavalgel meie majakeses Shianda külas (selguse saamiseks lugege ka Hille põnevat blogi: http://shianda.blogspot.co.ke/search/label/Hille). Elekter oli sel õhtul ära ja teadsin, et mul on läptopi akut jäänud täpselt kahe tunni jagu, niiet tegin kiire otsuse vaadata kodust kaasa toodud „Jumanjit“ lootuses, et see süstib minusse vajalikku seiklusjanu ja  paneb väärtustama katust oma pea kohal – pimedas džunglis oleks hullem.  Sellisel mustal Aafrika ööl jõuab läbi mõelda uskumatult palju mõtteid. Õnnelikke, absurdseid, nostalgilisi ja nukraid mõtteid, sealhulgas on laialt aega vastata erinevatele  küsimustele, mida olen viimasel ajal teistele esitanud.

Vitsad jäägu vihmametsa.

Olen Rise and Shine kooli õpetajatega viimastel nädalatel läbi kunstiteraapia lahanud teemasid, mis puudutavad õpetajate identiteeti. Ühel pärastlõunasel kohtumisel palusin neil meenutada ja kujutada mälestusi kooliajast, valides välja üks õnnelik mälestus ja üks ebameeldiv mälestus. Nende lugusi kuulates, pilte ja voolitud kujukesi vaadates, võib õrnalt aimu saada meie kooli õpetajate ja võib-olla  ka Keenia inimeste taustast üldisemalt.

Paljud õpetajad meenutasid kooliajal juhtunud õnnetusi, näiteks koolimaja põleng või varing, üks õpetajatest rääkis, kuidas välgulöök tappis kooliõuel mitu õpilast. Oli ka õpetaja, kes joonistas paberile kirve ja ütles, et ei suuda sellest lähemalt rääkida, kuid see on väga valus mälestus (võime vaid oletada, kuid teame, et teatud kultuurides lüüakse vargal sõrm või käsi maha). Välja toodi erinevates vormides esinenud füüsilist ja vaimset vägivalda, mida nad olid oma kooliajal kogenud. Näiteks meenutas üks õpetaja, kuidas ta sai õppealajuhatajalt tõsiselt peksa seetõttu, et ilmus ilma koolitasuta kooli, teine õpetaja kirjeldas, kuidas klassijuhataja teda kogu klassi ees lolliks ahviks kutsus ja teda mõnitava pildi tahvlile joonistas.

Positiivsed mälestused olid samavõrd kõnekad: 3 õpetajat olid valinud parimaks mälestuseks kooliajast peosöömaaja põhikooli või gümnaasiumi lõpus, üks õpetaja joonistas pildile koolivormi ja kirjeldas oma õnne päeval, mil vanemate rahaline seis võimaldas tal viimaks kooli minna. Leidus ka õpetaja, kes joonistas pildi sellest, kuidas ta kuuendas klassis lugema õppis. Ta puudus koolist pidevalt, kuna vanematel polnud võimalik koolitasu järjepidevalt tasuda. Teemad ja märksõnad, mis kumavad läbi nende õpetajate mälestustest, on suuresti seotud lapse põhivajaduste ja õigustega (õigus kaitsele vägivalla eest, õigus haridusele jne). Tähtis on, et õpetajad märkaksid ja oskaksid oma isiklikke mälestusi seostada olukorraga koolis, kus nad hetkel õpetavad ja kus on samuti tõsiseid probleeme laste põhivajaduste täitmise ning nendele elamisväärse elu pakkumisega. 

Saabus sõbrapäev. Minu suureks suureks üllatuseks olid 2 õpetajat nurserys otsustanud oma lastele teha oma isikliku raha abil üllatuse - osta igaühele neist pudeli limonaadi ja koogitüki. Õpetaja palus, et loeksin (õnnest joobunud) lastele söögipalve, kuid pidin tunnistama, et tõesti ei oska ja õpetaja tegi seda ise. Uurisin, et kuidas selline mõte sündis, et lastele üllatus teha ja õpetaja ütles, et nad tahtsid teha midagi, mis annaks edasi sõbrapäeva olemust ja mida lapsed pikalt võiksid mäletada, nagu paljud õpetajad mäletasid kooliajast mõnda pidulikku söömaaega, millesarnast neil kodudes kunagi polnud olnud. Ka mitmed neist nursery lastest polnud tõenäoliselt enne seda sõbrapäeva limonaadi maitsnud ja võib-olla polnud nad ka keeksi varem söönud - vaestel peredel pole maiustusteks raha ja internaadis ei pakuta maiustusi ammugi. Lapsi oli puhas rõõm vaadata, Eestis tekitaks lasteaias limonaadi kulistav viienene tõenäoliselt teistsuguseid tundeid kui Keenias. Nende rõõm oli nii siiras, mõni paitas ja musitas oma koogitükki, mõni sõi võimalikult kiirelt, mõni võimalikult aeglaselt. Kuid kõige rohkem soojendas mu südant mõte sellest, et äkki oli õpetajate idee saanud kasvõi väikesel moel alge meie ühistest vestlustest kunstiteraapia jooksul. Need lapsed on täpselt samasugused väikesed aafriklased nagu olid kunagi õpetajad ise. 

Näib, et paljude (Keenia) inimeste jaoks jätkub lootus kogeda veidi sarnast sülle langenud õnne ka täiskasvanueas, kuid läbi suuremate asjade. Justnimelt asjade, näiteks omada suurt maja ja maalappi. Kui inimene on  terve elu elanud vaesuses, siis on raske selliseid unistusi talle pahaks panna, kuid mõte sellest teeb ikkagi kuidagi nukraks.. inimene püüdleb terve elu millegi materiaalse suunas (või mõni ka lihtsalt unistab sellest käed rüpes) ja sealjuures ei pruugi seda saavutada. Või kui ka saavutab, siis mis talle elu lõpuks alles jääb, kui asjade kokku kogumine oli peamine eesmärk, mille ta enda elule oli seadnud? Nojah, võitma ju pidavat see, kellel on surres rohkem asju.
Materiaalsete hüvede olulisus õpetajate jaoks selgus kohtumisel, mil meil oli teemaks "Who I was.. Who I am.. Who I want to become". Enamik õpetajatest kirjeldasid, kuidas nende unistuseks on tulevikus omada kinnisvara, põllulappi, ilusaid riideid, palju head toitu. Kunstitööd olid ülevoolavad, täidetud majade, autode, koduloomade ja tugitoolidega.
Kolm õpetajat kaheksast kohalolnust kirjeldasid seda, kuidas nad sooviksid inimeste ja isiksustena areneda, kas siis näiteks magistrikraadi omandada või saada veelgi paremaks õpetajaks, end erialaselt täiendada, üks õpetaja kirjeldas, kuidas tema suureks sooviks on tulevikus saada vanaemaks ja selgitas, et tema jaoks on esikohal pere, tema laste õnn. Ülejäänud õpetajad rääkisid materiaalsetest hüvedest.
Selle taustal oli aga tähtis ja huvitav jälgida ka kunstitöid, mis esindasid õpetajate "Who I was" aega. Mitmed õpetajad kirjeldasid oma lapse- ja noorukipõlve sõnadega nagu "skinny", "sad", "hard work", tuli kiirelt suureks kasvada. Oleme koos Hillega korduvalt tõdenud, et vahel ongi siinsed täiskasvanud oma olemuselt paljuski laste moodi - näiteks ei häbene mitte ükski neist küsida, et kus on minu kingitus, ma tean küll, et teine õpetaja sai endale eile Eesti värvides pastapliiatsi. Viisakus ja eetika kõnnib Keenias tihti teisi radu pidi, kui oled tagasihoidlik, siis sa ellu ei jääda ei pruugi, oled nagu linnupoeg pesas, kes peab enda eksistentsi eest võitlema. Asjad on meeletult olulised siinsete inimeste jaoks.

Kõik algab suhtumisest ja kindlasti saame palju ära teha ka omapoolse eeskuju abil. Saame õpetajatele mudeldada, et kõike saab tegelikult lahendada vitsata, kuna õpetajatel ei pruugi olla oskusi lapsi teisiti distsiplineerida, kui nad ise pole lapsepõlves kogenud teisi viise peale (füüsilise) karistuse. Et andmisrõõm saab olla samavõrd suur, kui rõõm ise midagi saada, vahel suuremgi.  Saame näidata, et ka erivajadustega lastega koos saab ette võtta toredaid liikumis- ja kunstitegevusi, mis on neile jõukohased, et ka nemad väärivad õpetajate tähelepanu ning aega ja on võimelised õppima.

Hille vahetunnis laste riideid nõelumas, lapsed jälgivad.

Rõõm lihtsatest asjadest.

Ühisjoonistamine 8. klassis. Esiplaanil olev Andrew istub tundides tihti tegevusetult, kuna teemad on tema jaoks liialt keerukad, kuid ta naudib väga kunstitegevust ning on suurepärane joonistaja. Pildil olev sinine buss ja punane kala on tema looming.

Mõni aeg tagasi ühines meiega Julius, et mulle külla tulla ja ellu viia üks projekt omalt poolt. Näib, et tema inimlik žest on omakorda mingisugust mõju avaldanud kooli direktorile, kes sellist käega katsutavat abi näib üle kõige hindavat. Ta tantsis rõõmust, kui Julius talle oma plaanist rääkis. Oleme arutanud, et kuidas see talle sügaval sisimas võiks tunduda.. tuleb mees Euroopast, hakkab lastele ehitama, kaevab, mõõdab, töötab palava päikese käes. Viimase kahe nädala jooksul on direktor leidnud vajaliku summa nii üldiste meditsiinivahendite kui ühe tüdruku antibiootikumide jaoks, varasemalt pole midagi sellist juhtunud. Täpselt nagu ka Hille kirjutab oma blogis, siis ega me täpselt ei teagi, miks siin kohati imed juhtuvad ja millist rolli mängib meie kohalolu. Kuid usun, et vahel vajavad inimesed mingisugust tõuget, et olukorda uues ja positiivsemas valguses näha, tunda, et asjad on tehtavad samm-sammu haaval ka siis, kui kõiki probleeme pole võimalik korraga lahendada. Kiik võiks olla sümboliks.

Julius räägib:

"Olen siin nüüd mõnda aega koos meeldivate kohalikega lastele kiike ehitanud. Kohalikud on olnud abivalmid. Palkasin ühe abilise, kohale tuli 3. Mis motiveerib ülejäänud kahte, sellest pole ma siiani aru saanud, tõenäoliselt maksab peamine töömees neile oma kohalikus mõistes täitsa korralikust palgast väikese osa. See on tore, sest suur osa külameestest tiksuvad lihtsalt. Istuvad õues, passivad, magavad puude all, mängivad pudelikorkidega kabet. 

Kiige ehitamine iseenesest polegi niivõrd raske, suurem osa energiast kulub materjalide hankimisele. Saada pole ehituspoodides näiteks nurgikuid, paksemat nööri. Poode on mitmeid, Eesti mõistes on valik poodides lihtsalt veidi kesine. Enamasti liigume poodi mootorrattal kolmekesi, mina siis kahe musta mehe vahel.

Eritellimusel tellisin 4x4 inchist (tollist) palki 18 feeti (jalga). Lubati siiralt teha ühes osas (kiikesi hoidev tala), pärast tuli ikka kahes osas-  11 jalga ja 7 jalga.

Esialgu lubas töömees, et tal on kõik tööriistad olemas (puurid, haamrid jm). Varsti rääkis, et külapealt tuleb laenata.  Kui tööriistad sh elektripuur kohale toodi, tuli välja, et kooli voolusüsteem on kokkuhoiu mõttes nii madala pingega, et puurida pole võimalik.  Seepeale sai toodud siis käsipuur Puurida oli kaheksateist auku, iga augu puurimine võttis veidi vähem kui pool tundi.  Saagimine on toimunud käsisaega.."

Kangelane ise sandaale ja sokke kandmas. Kõrval ehitusmees oma tavapärases olekus ehk telefoniga rääkimas.

Kiige valmimist toetab MONDO ja suur osa Juliuse suguvõsast. Siiras tänu, lapsed ei suuda kiige valmimist kuidagi ära oodata!

Veel üks teema, mis mul viimasel ajal siin Aafikas hingel on, puudutab arusaama ilust. Esimeses postituses kirjutasin, et kõik nukud on siin valge nahaga ja pikkade juustega. Tänaval juhtusin nägema üht väikeste tüdrukut, kes oli oma valge barbie lilla vildikaga üle värvinud, tõenäoliselt selleks, et ta veidigi temale endale sarnaneks. Ainukene pood, kus olen näinud ka mustanahalisi nukke, on olnud siin kaugel, Mombasas, suures turismilinnas. Ja ka siin on need nukud omade veidrustega, nt pikkade blondide juustega:

See kurvastab mind inimese ja naisterahvana. Olen aru saanud, et paljud noored, eelkõige tüdrukud ja naised, kasutavad mürgiseid kreeme oma naha valgendamiseks. Eile siis avastasime uudise, kus kirjeldatakse, kuidas osad rasedad Aafrika naised söövad tablette, et valgendada veel sündimata laste nahka.  Samuti on juba pisikestel lasteaiaealistel tüdrukutel on pikad pärlitega kaunistatud kunstpatsid peas, kui vanema rahakott vähegi lubab. Aafriklaste enda juuksed ei kasva reeglina pikkusesse, vaid hoopis nö. laiusesse. 

Millise sõnumi kõik see nendele väikestele tüdrukutele annab, kui neile juba pisikesena kunstpatsid pähe pistetakse, kui kõik nukud on heleda nahaga ja nende emad end kreemidega valgendavad? Et nad pole piisavalt head maailmale täpselt sellistena nagu nad on? Siin on palju mõttekohti.

Ilu igas värvitoonis.                                 

                                                                      Tõeline väike keenialanna. 

Ja üks eestlanna.

Oleme nädalavahetusi ja alanud koolivaheaega kasutanud Keenias ringi seiklemiseks. Siia lõppu lisangi mõned pildid, mis meie silmadele on avanenud selle jooksul.

Ehmatanud ahviema meie rõdul, varastas naaberpere turukotist toitu parasjagu. :)

Üritasin metsa pissile minna ilma tähelepanu äratamata. Rumal mina.

Imeilus Lake Nakuru oli veel mõned aastat tagasi kuulus ka roosade flamingoparvede tõttu, kes järve kallastel peatusid ja toitusid. Kahjuks enam mitte ja see on inimkonna teene. Aga on väike lootus, et nad naasevad kunagi..

Julius ja jõehobude pepud.