"Lulu's doing haircuts, though I don't think she can see.."

Kui Keenias natukene kauem viibida, siis õpib silm kogu selle peatumatult värvilise elu keskelt välja  noppima erinevaid detaile. Tänavatel leidub loosungeid nagu "Vintage Chips", "God Bless Butchery" või "Kholera Glassmart". Ostsin Kakamega poest raamatu "Nursery Rhymes", et teha tutvust kohalike lasteriimide ja -laulukestega. Kui vahel näib, et Keenia ei saa enam rohkem üllatada, siis..

Kui sõbrad küsivad minult, et kuidas Keenias kohanenud olen, siis tekib kiusatus saata neile postiga see sama õhuke raamat, mis kannab päris hästi minu vastakaid tundeid: Maryl oli väike lambatall, valge kui lumepall (Keenia versioonis kitsetall, kes oli must kui söetükk) ja järgmisel hetkel.. surid Mary vanemad aidsi. Seejärel kirjutas keegi sellest luuletuse ja pani lasteraamatusse.

What did you say?

Kohe kindlasti olen päris edukalt kohanenud erinevate elukatega. Mõned neist tunduvad mulle lausa sümpaatsed juba. Olen tänaseks näiteks veendunud, et gekod hakkavad eriti häälekalt seinte vahel ja taga piiksuma siis, kui õhtuti muusikat kuulata. Nad on täitsa armsad, imetillukeste varvastega, mis kleepuvad aknaklaasile. Loodan salamisi, et mu muusikaentusiastidest sõbrad püüavad öösiti kinni ka neid pöidlasuurusi prussakaid, keda olen viimastel päevadel mitu tükki toast välja toimetanud ja kelle kohaolu üle ma niivõrd rõõmus pole. Ühel õhtul märkas mr. Jackob minu tegevust, tehes ise parasjagu oma õhtust ringkäiku ümber maja (kõik lugejad, kes on käinud Noarootsi Gümnaasiumis - Jackob on Keenia versioon Väino Ellikust, tal on isegi sarnane taskulamp, millega ta öösiti akendest valgust sisse laseb). 

"Madam, what are you doing, is everything okey?"

"Hello mister Jackob.. emm, yes, just throwing this cockroach outside." 

"Oh, but madam, you have to crush them like THIS (lööb jalaga prussaka sodiks, putuka sisikond lendab kümnes kaares laiali), otherwise they will just come back inside."

Niisiis, järgmine kord, kui toast prussaka leidsin, otsustasin talitada mr. Jackobi soovituse kohaselt.. viisin ta õue, tõmbasin kopsud õhku täis ja lõin ta kiviga sodiks nagu metsaline. Terve kivi oli prussakat täis. Tundsin end halvasti. Olgugi siis prussakas, kuidas ma saan tappa lihtsalt seetõttu, et kellegi välimus mulle ei meeldi ja et ta mulle voodisse võib üritada ronida. Nende kriteeriumite alusel võiksin ka keelemehe (segaduse korral loe eelmist postitust) kohe maha lüüa. Seega, jätkan õhtust õhtusse prussakate ja ämblike toast välja tassimist nagu kilplane. Vahel kasutan Hille tehnikat ja lihtsalt räägin nendega.. näiteks "Kobi minema siit!" või "Mida sa jälle tahad?". Vahel üritan hellemalt: "Me ju rääkisime sellest, ma ei taha sind siia.." ja vahel gängsterlike ähvardustega "Kui sa veelkord siia tuled, siis ma lasen Mr. Jackobil kogu su suguvõsa ära mürgitada." 

Prussakate hirm külateel poseerimas. Pildile on jäänud ka proua, kes kannab peas jahukotti, mis on Shiandas väga tavapärane...

Muhe tädi meie superturvalise värava taga.

Oleme külastanud erinevaid vahetus läheduses asuvaid koole. Arusaam õpetamisest ja õppimisest näib Keenias koolides tihti olevat selline, et õppimine toimub eelkõige laua taga numbreid-tähti kirjutades või õpetajale järele korrates, kuid üsna harva mänge mängides, küsimusi küsides, grupitöid tehes - meetodid, mida Eestis tänaseks palju viljeleme, eriti lasteaias ja algklassides. Kindlasti on see mingil määral kinni ka materjalide vähesuses. Olen Rise and Shine koolis teinud algust sellega, et tutvustan õpetajatele erinevaid lapsesõbralikke õppevahendeid ja mänge, mida saab ise üsna lihtsalt ja odavalt valmistada. Õhtuti nokitsen näidiste kallal ja peatselt on plaanis koolis läbi viia ka töötuba, kus siis konkreetsemaid näpunäiteid annan ja mille käigus iga õpetaja saab valmis teha mõned materjalid, mida ta kohe kasutama saab hakata lastega.

Lapsed on väga leidlikud, Keenias tuleneb nende loovus suuresti ka vajadusest. Nad võivad mängida millega iganes: jalgrattarehviga, pudelikorkidega, traadijupiga, kilekotiga. Lasteaia-osa puhul on näha, kuidas mõni laps klassiruumist vahepeal jalga laseb ja näiteks mullahunnikusse mängima istub õues, kuni õpetaja ta siis mingil hetkel tagasi klassiruumi veab ja toolile istuma suunab taas. Kuid laps.. tahab mängida, avastada, katsetada, leiutada, need tegevused on tema arengu seisukohalt hädavajalikud. Autistlike ja intellektipuudega lastega on seetõttu mõnevõrra keerukam, kuna nemad ei leia endale tihtipeale ise tegevust sarnaselt teistele lastele ja võivad vajada juhendamist selles osas, kuidas ja millega oma aega sisustada. Kui lisaks intellektipuudele juhtub lapsel olema ka füüsiline puue, siis ta võibki istuda tundide viisi oma ratastoolis ilma, et keegi talle mingisugust tegevust pakuks.

Külapoisid ise valmistatud autoga mängimas.

Õppemängude "kiletamine" kleeplindiga. 

Eelmisest kirjast tuttav Josephine õpetaja juhendamisel ühte valmistatud õppemängudest mängimas.

Rise and Shine koolis on palju õpilasi, kes Eesti tingimustes õpiksid lihtsustatud või toimetulekuõppekava alusel, paar last tõenäoliselt ka hooldusõppekava järgi. Kõik Rise and Shine erikooli lapsed õpivad hetkel aga Keenias alates 2002 aastast kehtiva üldhariduskoolidele mõeldud õppekava järgi ja paljudele, et mitte öelda enamikele erikooli lastest käib see üle jõu.

Konkreetse näitena võin välja tuua järgneva: I klassis on hetkel 12 õpilast, kellest 3 on kohalikud lapsed, nad käivad Rise and Shine koolis seetõttu, et see asub nende kodule lähedal ja lähevad õhtuti koju, mitte ei jää internaati. Nad suudavad tunnis vastata ja kaasa töötada. Ülejäänud 9 last, kes on kooli suunatud lähedalt või kaugemalt - nendest 5 suudavad mõningaid asju kaasa teha ja 4 magavad või istuvad tegevusetult, vihik tagurpidi ees, paremal juhul kritseldavad vihikusse joonekesi ja mullikesi, halvemal juhul üritavad vihikut ära süüa. I klassi õpetaja on püüdlik ja elukogenud, kuid tal pole eripedagoogilist väljaõpet ega materjale-mänge, mida erivajadustega lastega kasutada. Ta annab endast parima, et õpetada kõik klassi 12 last kirjutama, arvutama ja inglise keeles rääkima ning teeb seda sügavalt traditsioonilisel viisil. Nähes, et osad lapsed ei suuda kaasa töötata hoolimata tema pingutustest, keskendub ta nendele, kes edukamalt hakkama saavad.

Asja teeb nukramaks see, et kuigi õppekavas ja ka tunniplaanis on ette nähtud kunsti-, muusika- ja liikumistunnid, siis pole me nende kolme nädala jooksul veel ühtegi näinud. Direkor selgitab asja sellega, et nendest ainetes ei toimu eksameid, seega on teised ained olulisemad, teise põhjusena toob ta välja kunstivahendite, pillide ja õuemängude puudumise. Õpetajad on sellised tunnid asendanud matemaatika, inglise keele, suahiili keele ja "science" tundidega.

Hille lastega palli mängimas vahetunnis.

See, et õpetus käib lastel tihti üle jõu, ei tähenda aga sugugi seda, et nad ei üritaks. Üritavad ja kuidas veel! Näiteid 4. klassi laste vihikutest:

Laps matkib kirjutamist.

Joonitud pealkiri, kuupäev... kõik on olemas. Ainult ühtegi tähte pole võimalik eristada.

Näide 5. klassi Science tunnist Rise and Shine erivajadustega laste koolis. 

Otsides Keenias kasutusel olevate õppekavade kohta infot erinevate kanalite kaudu selgus jahmatav tõsiasi - Keenias on erivajadustega õppijatele (physical impairment, sight impairment, hearing impairment, foundation level curriculum for special needs) ette nähtud õppekavad olemas alates 2017 aasta algusest, kuid koolis ei näi sellest keegi teadlik olevat, sealhulgas direktor.

Eile pidasin õpetajatele esimese loengu sel ja teisel pakilisematel teemadel (laste emotsionaalsed vajadused, füüsilise karistuse kahjulikkus), Hille jätkab järgmisel kolmapäeval. Loengusarja kokku panemine siinsetele õptejatele on põnev ja keerukas ülesanne ning olin päris paanikas. Saime dataprojektori ja valmistasin terve öö ettekannet ette, kuid tööle see masin muidugi ei hakanud kriitilisel momendil ja seetõttu pidin lähenema loovalt (mis ehk kokkuvõttes polnudki nii paha).

Tahtsin õpetajatele demonstreerida, kuidas hariduslike erivajadustega ja intellektipuudega lapsed end tihti tunnevad Rise and Shine koolis ja kirjutasin tahvlile eesti keeles järgneva teksti:

"Kuidas sa tunned end seda teksti lugedes? Sa näed tähti, millest osad 

on sulle tuttavad ja osad tundmatud, kuid sa ei mõista sõnagi."

Lasin neil veidi aega seda uurida ja seejärel tõlkisin inglise keelde kirjutatu. 

Palusin õpetajatel mõelda, et millistele loomadele nad enda arvates kõige enam sarnanevad õpetajatööd tehes.
Vasakult istuvad: lõvi, lehm, lehm, lehm, kaamel. Neid joonistusi joonistades selgus muu hulgas minu jaoks ka üks võimalikest põhjustest, miks meie koolis kunstitunde ei toimu - õpetajatel pole ka enda kooliajast olemas kokkupuudet kunstiga. Kunst on nende silmis miski võõras ja lapselik.
Siin on palju arengupotensiaali ja võimalik teema uurimustööks (tervitan sind südamest Mari, olen sulle kirja võlgu).

Imeilus kaelkirjak.

Härra kaamel.

Siia lõppu lisan mõned pildid päevast, mil 6ndas klassis polnud õpetajat. Tõin lastele värvilisi kriite ja ütlesin, et võivad joonistada kõike, mida nad iganes soovivad. Lapsed joonistasid terve tunni, muudkui joonistasid ja kustutasid, senikaua, kuni kriidid otsa said. Piltidelt on hästi näha, et klassis õpib väga erinevate oskuste ja võimetega lapsi, kuid nad kõik tundsid rõõmu võimalusest end väljendada kunsti kaudu. Järgmisel nädalal proovin õpetajaid motiveerida lastega kunstitegevusi tegema tunniplaanis selleks ette nähtud aegadel. Proua kaelkirjak palus mult täna laenuks pliiatseid, millega õpetajad kolmapäevases loengus oma loomi joonistasid. "I liked the colours.. they were so pretty", sõnas ta.