Veebruar algas....

Tere, armsad sõbrad!

Kahjuks pean seekord kurbade uudistega  alustama oma postitust. Minu veebruar ei alanud hästi, kuigi veel eelmise reede hommikul rõõmustasin täiega väikeste edusammude üle, mis Rise and Shine`s aset on leidnud. Kahjuks lahkus meie hulgast reedel minu mehe isa, kes oli üks äraütlemata tore härrasmees- mõtetetelt virge oma 88 eluaasta juures, alati ülikonnas ja galantne.... R.I.P. vanaisa Olev. Siinkohal olen südamest tänulik Mondo inimestele Janikale ja Riinale, kellele üritasin küll vaprat nägu teha, kuid kes "hammustasid mind läbi" ja aitasid jõuda otsusele, et ma pean koju sõitma.... Aitäh teile! Seega, uus nädal kulub mul Eestis pere keskel ja arusaadavatel põhjustel tekib mu blogisse nüüd väike auk. Aga luban, et kui olen tagasi, alustan hooga sealt, kus asjad pooleli jäid. Nüüd aga rõõmsamatel teemadel ehk et kuidas on sujunud minu eelmine nädal.

Maria postitas  eelmisel nädalavahetusel FB-sse väga vahva hipo pildi, kelle saime kaadrisse Victoria järvel paadisõidu kestel. Seega, Keenia asjadega kursis olevad inimesed juba saavad aru, et olime oma eelmist  nädalavahetust veetmas Kisumusse, kus asub Keenia üks enim külastatavaid vaatamisväärsusi Lake Victoria ja jõelobude pesitsupaik Hipo Point.

Järv iseenesest oli minu vaimusilmas kuidagi müstifitseeritud, igas Keeniast jutustavas raamatus või filmis räägitakse selle järve ilust ja müstilisusest, sestap olin väga uudishimulik seda nägema. Järv on tõesti imeline, isegi oma mudavärvi veega ja ümbrusega, mida just kõige paremini pole hooldatud ega puhastatud. Aga see ei loe, ma usun et just Aafrika kuumus ja tolm ja veekogude vähesus on need asjaolud, mis muudavad selle  suuruselt teise magevee järve maailmas kohalikuks oaasiks, mille vaatamisest ja imetlemisest ei saa küllalt. Tunniajase paadisõidu käigus saime oma väga vahvalt giidilt teada, et järv asub merepinnast 1134 meetri kõrgusel, kaldajoone pikkus on 3440 km ja järvele andis 1858. aastal nime Niiluse lähte otsija John Hanning Speke kuninganna Victoria auks. Järv on ümbritsetud kolme riigi piiridega Uganda, Tansaania ja Keenia piiridega. 

Siin ta siis on, minu unistuste Victoria järv

Ja muidugi siis see, mida kibelesime Mariaga hirmsasti nägema, vaevalt mallates ära kuulata giidi jutte linnuliikidest ja kalameestest, mis küll tõele au andes, oli väga huvitav ning mida toetas lisaks audiomaterjalile ka visuaalne pilt.

Selline arhailise meetodiga ja arhailise "alusega" kalapüük toimib ka tänapäeval Victoria järvel

Ja siis need hipod.... Küll on armsa väljanägemisega elukad! No nii nummide nägudega, kui nad vees solberdasid ja pead veest välja tõstes puristasid ja oma kõrvu võdistasid, et hüppa või üle paadi serva ja anna musi! Aga kui giid jõudis oma jutuga sinnamaale, et Aafrikas on surmajuhtumite põhjustaja number 2 seesama armsana näiv olevus, tekkis veidi kõhe tunne küll. Liiatigi, kui elukate pead olid sama suured, kui mina kokku ja nad tiirutasid segamatult otse meie paadi külje all!

Meie giid lisas oma jutule veel vürtsi sellega, et kui ema-jõehobu juhtub saama baby-boy hipo, siis ta peab teda peitma isase isendi eest kuni pojake suureks on kasvanud! Ja teate miks? Sest seesama isa-jõehobu saadab kõhklemata oma pojukese teise ilma, kuna see tekitab temas emase jõehobu suhtes armukadedust! Ma ei tea, kas see on legend või tõsijutt, aga minu siiralt  imestunud näo peale hakkasid kõik paadis olnud mehed (keda loomulikult Aafrika kombe kohaselt oli miskipärast 4 tükki, kuigi vaevalt leidus tegemist kahele!) laginal naerma. No ma ei saanud siis ka vastu torkamata jätta, et loodetavasti kehtib see Keenias ainult isaste loomariigi esindajate kohta, mida mehed ka üksmeelselt kinnitasid, et inimriiki selline barbaarsus tõesti ei laiene.

Hipod on tulnud hetkeks veepinnale, Marial õnnestus nad kaamerasse püüda

Nõndapalju siis meie Victoria järve külastusest, mis oli tõesti imeline. Jõudsime veel ka külastada Kisumu Muuseumi, mis vastupidiselt meie arusaamale muuseumist, oli kuidagi....  Noh, ütleme siis et piirideta mõtlemisega rajatud. Sinna oli kokku kuhjatud elusad krokodillid ja maod, ajalugu, kultuur ja loodus.... Kõik ikka läbisegi ja lageda taeva all. Maod, tõsi küll, olid kenasti oma terraariumis ja kuna minul nende elukatega suhet pole, siis jätsin nende imetlemise Mariale. Aga tegemist on siis tõesti mingi vabaõhumuuseumi laadse paigaga, kus saab korraga aimu iidsetest tavadest, loodusest ja loomadest. Vana külamudeli alal nägime isegi ära kohalikud "iidsed" asukad, kel kehakatteks lapike nahka ja kes vihtusid loomanahast trummi saatel hullunult tantsida. Isegi Maria veeti tantsuplatsile, misjärel me hoogsalt lahkusime järgmise ekspositsiooni juurde.

Maria põgeneb miskipärast ummisjalu "põlisasukate" tantsuhaardest!

Aga veidi kulmu pani kergitama väljapanekute eksponeerimine. Olles näinud, kuidas meie muuseumides museaalidega kinnastes kätega ümber käiakse, siis siin on iidsed leiud eksponeeritud keset päikest ja tolmu käepäraste vahenditega kokku klopsitud klaaskapikestes... Võta sa nüüd kinni, kumbapidi see õige on, tundub, et saab ka nii!

Iidne tööriist 

Kokkuvõttes oli meil vahva nädalavahetus, mille oluline osa oli suur positiivne avastus, nimega Java. See on söögikoht ühes Kisumu kaubanduskeskuses, mida soovitasid paljud Tripadvisori kommentaatorid. Teate sõbrad, kuidas maitses hamburger ja searibid!!! Nämma, tundus et elus pole midagi nii maitsvat söönud.... Kuigi ma kodus just mingi hamburgeri fänn pole, siis peale keemiast helendavate küpsiste (mida ma tegelikult vihkan!) ja kiirnuudleid, mida hästi varustatud kohalikus poes heal juhul saada on, tundusid need meil rämpstoiduks tituleeritavad road taevalikud...

Andku nüüd kõik tervisliku toitumise eestseisjad andeks, aga kuu aega Keenia toidul muudab inimese maitsemeelt täielikult, seda võin küll kinnitada. Eriti veendunud olen selles peale esmaspäevast hommikut, kus hommikusöögiks ajasin näost sisse kahvliga tomatikastmes makrellikonservi, kuna saiapoolise olime unustanud ostmata ja kui seda ka oleks, siis on see ollus nii kummaline, et laguneb käte vahel laiali, makrellikattest rääkimata.... Aga pole siin viriseda midagi, täna näiteks ostsime turult piraka arbuusi, üliküpse ananassi ja mangosid. Nii et ka siinsel elul võib leida eeliseid, kui võrrelda Rimi poes näiteks laupäeva õhtul serveeritavate puuviljadega....

Kui võtta nüüd jutuks kooliasjad, siis ühtepidi oleks justkui põhjust rõõmu tunda. Ja selle "teiselt poolt vaadatuna" juurde tulen siiski lõpus tagasi, aga kohaselt eelmises postitustes räägitud indiaanipealiku heale ja halavale uudisele, alustame ikka  heast. 
Kohtusin eelmisel reedel teist korda kohaliku hindamis- ja rehabiliteerimiskeskuse juhtivterapeudi Martiniga, et detailsemalt arutada kahe kõige kiiremat sekkumist vajava lapse jalgade operatsioonidega seonduvat, ühe puhul seisab asi ainult kooli nõukogu poolt antava rahastuse taga. Pika uurimise ja küsitlemise tulemina sain kätte info, et vajame väikese Viviani põlve kordategemiseks 5000 KES (50 eur) ja vanaema nõusolekut koos sellega, et ta lapsega haiglasse kaasa tuleks, kuna lapse ema on vaimselt mitte päris adekvaatne. Aga kogu selle info teadasaamine juhtivterapeudilt võttis mult 2 tundi ja ma ei saa aru, miks see nii on!!! Vabandust väga, ma usun, et Mondo inimesed nüüd loevad ja ütlevad- no eks me öelnud, kuidas nad aru ei saa, Aafrikas käivadki asjad teistmoodi!- aga vot, tõesti ei saa aru. Esiteks, ei saa ma siiani aru, miks ja kuidas kooli laste vajadusi juhitakse rehabilitatsioonikeskusest, teiseks ma ei saa aru, et miks ma pean ootama kuni paar tundi spetsialiste, kellega on täpne aeg kokku lepitud ja kolmandaks ma ei saa aru, miks siis, kui need spetsialistid lõpuks kohale tulevad, alustatakse õppelajuhataja või muude tähtsate inimestega tee joomisega, külalisteraamatusse sissekannete tegemise ja muu säärasega. Asja juurde jõutakse tunni - pooleteise pärast, siis on päike liiga põletav ja enam ei jõutagi sel päeval midagi vajalikku teha, tuleb järgmine aeg kokku leppida ja kõik hakkab otsast peale.... Vähemalt loodan uue nädala lõpuks nende spetsialistide vastused saada, kas ja mis hinna eest on võimalik parandada meie kooli ratastoole. Siis peab selle hinna aksepteerima kooli nõukogu, mis koguneb tuleval laupäeval. Või tegelikult seda, mis neid järgi on jäänud, sest uute jaoks koolil kindlasti raha ei ole....

Need asjad olid kunagi ratastoolid

Kõigele vaatamata, oleme jalanõude kampaania edenemise eest direktorilt lausa kiita saanud esmaspäeva hommikusel koosolekul.  Selle 100 paari jalanõude, mille rahastus tuleb Mondolt (aitäh, head mondolased!)  muretsemise lükkasime edasi järgmisse nädalasse, kui kooli nõukogu on teinud otsuse meditsiinivahendite soetamise rahastuse osas. Oleme otsustanud jiggerite (liivausside) munade laste jalgadest eemaldamise kampaania korraldada oma koolis. Nimelt ei ole ju mõtet uusi jalanõusid ja sokke lastele ju jalga panna, kui nende jalad on mustusest korpas, haavanditega ja liivaussidest laastatud... Aga selle korraldamiseks on meil vaja 100 lapse jaoks desinfitseerimisvahendeid, seepi, ja mingit omalaadset pastat, millega "ussitanud" jalad tuleb kokku määrida.

Käib usin laste jalanumbrite kaardistamine

Sellega seoses meenub, et eelmisel nädalal külastasid taeva kingitusena meie kooli juhuslikult kaks Kanada vanadaami, kes tegelevad heategevuse korras siinmail umbes samasuguste teemadega, nagu meie oma koolis. Nendelt saimegi teada, et liivausside munadest laste varvaste all on võimalik ka muudmoodi lahti saada, kui neid skalpelliga välja urgitsedes. Ainult et selleks on hulgaliselt vaja vett, seepi, desinfitseerimisvahendit ja mingit kohalikus apteegis müüdavat erilist pastat, millega laste jalgade sisse hõõrumisel sulgub hapniku juurdepääs naha kaudu nendele ussi vastsetele ja nad hävivad. Aga sellise kampaania korraldamiseks ei ole enne nõukogu otsust rahastust, seega loodame, et tuleval nädalal on häid uudiseid ja me saame lõputuna näiva mure laste jalgade pärast seljatada.

Paljasjalgsete armee

Selline näeb välja enam-vähem korralik kooli jalanõude komplekt, selle hind 3-4 eurot käib aga paljudele vanematele üle jõu....

Selle nädala esmaspäeval jõudsime ka esmakordselt sinnamaani, et varem vaid tunniplaanis figureerinud erivajadusega laste kehalise kasvatuse, kunsti ja muusika tunnid võiksid toimuma hakata ja täna olingi koos õpetajate Charlesi ja Celline`ga õues eelkooliealiste klassiga esimest kehalise kasvatuse tundi tegemas. Lapsed olid vaimustuses ja siiralt rõõmsad iga uut vahendit katsudes ning tegevusi proovides. Ainult et õpetajad tahtsid ka seda loomingulist tegevust väga raamidesse suruda, siin on üldse kombeks nõuda lastelt kooris skandeerimist "Yes, M`am! Good morning, Sir!" ja nii ikka edasi, individuaalsuse ja loomingulise aksepteerimisega õpetajate poolt peame Mariaga ilmselt veel vaeva nägema.... Aga sellegipoolest tundus lastel tore olevat!

Ratastoolis ja ise mitte liikuvatele lastele mõtlesime välja rõngaste loopimise toki otsa, minust paremal õpetaja Charles

Pallimäng ja takistusrada tekitasid lastes elevust, oli näha kui vähe nad tegelikult mängida saavad

Eelmise nädala ülevaate tahaksin lõpetada muljetega Ebubere keskkoolist ehk gümnaasiumist, mis on Mondo sõpruskool ja mida külastasime Mariaga Wefeco esinaise Estheri palvel. Meid võttis selles 300 õpilasega koolis vastu õppealajuhataja Mary, kes oli väga haritud ja tore naine. Direktorit õnnestus meil näha minnes ja tulles, nimelt pakkus ta meile oma autoga transporditeenust Shiandast  Ebuberesse ja tagasi. Kuna tegemist džunglikülaga, siis sinna eriti miskit peale bodaboda või korraliku auto sõitma pole suuteline. Miks ma sellest rääkida tahan, on asjaolu, et esinesime Mariaga 6-8. klassile. Teemadena tulid jutuks nii Eesti, meie elu ja tegevus Keenias ja kodumaal, teretulnud olid igasugused küsimused Eesti kohta. Mina kohtusin 7. ja 8. klassiga, kus siis õpivad lõpuklasside õpilased, kes siinse kultuuri mõttes on juba täiesti küpsed abielluma ja peret looma.

Ebubere keskkooli 7. klass

 Tegelikkuses on tegemist 14-15-aastaste noortega, kes on samamoodi uudishimulikud ja toredad, kui meie noored. See noorelt abiellumise asi sai selgitatud pika jutuga, miks võiks või peaks olema noorel inimesel vähemalt haridus ja mingisugune sisetulek, enne kui ta abiellub ja lapsed soetab. Kuigi, selle jutu peale tulid 8. klassi noormehed pärast eraldi minu juurde ja uurisid, kui lihtne oleks keenia mehel abielluda Eestisse... Ma siis vastasin, et väga lihtne, kui üks selge kriteerium on täidetud- peab olema tõeline armastus ja austus ning pühendumus tulevaste abikaasade vahel! Ütleme nii, et noored mehed jäid kuidagi kohmetuks....

Ebubere noored 

Aga ühe asja üle on mul väga hea meel. Võtsin jutuks siin nähtud võika kombe nuhelda kaika, joonlaua, vitsa või muu käepärasega koolis ja ka kodudes lapsi. Ütlesin, mida tunnen, kui näen loomi pekstavat teravate traatidega, jalgadega või jumal teab millega...Ütlesin, et selline teguviis on Eestis täiesti vastuvõetamatu ja lubamatu, see pole ei eetiliselt ega juriidiliselt aksepteeritav ja selle eest võib täiskasvanut oodata vanglakaristus. Kogu klass hirnus naerda, nagu mingi tohutult hea anekdoodi peale.... Panin suu kinni ja jäin neid vaatama, tekkis vaikus.... Vaatasime tükk aega tõtt ja siis ma ütlesin neile, et kui teie tahate oma riigis midagi muuta (millest kõik keenialased räägivad, nii noored kui vanad!), siis alustage sellest et te katkestate selle alandava ja ebainimliku suhtumise ringi laste, naiste ja loomade peksmisesse. Et kui te soovite, et teid inimlikult ja lugupidavalt koheldakse, siis te ei löö ega solva teisi inimesi ega loomi ja ootate, et ka teised käituvad teie suhtes nii... Ja et minu arust on see nõrga ja rumala inimese tundemärk, kes laseb käed käiku, selle asemel, et sõnadega arutada asju.... Vaikus. Siis hakkas üks poiss plaksutama, tema järel ka kõik teised. Noh, ma olen muidugi lootusetu optimist, aga mulle tundus, et äkki kasvõi mõni neist noortest meestest mäletab, mida mzungu ütles, kui tõstab käe ja tahab oma last, naist või koera lüüa...

Aga sellega ma täna lõpetan ja soovime kõik koos Mariale, et ta oleks ikka tubli ja saaks nädala üksinda ilma minuta kenasti hakkama! Arvestades meie majakeses hoogsalt teostatavat remonti, siis loodan, et meie elamistingimused on vahepeal päris euroopalikuks muutunud ja Maria on rõõmus ja rahul, kui järgmisel nädalal tagasi Keeniasse jõuan!

Mingi elukas, kelle nime me ei tea, aga kes tundus lihtsalt ilus

Hille