African magic, witchcraft ja kodu, mida ei piira metsikud mäed...

Tere armsad sõbrad, millest küll täna alustada?

Ei ole see meie meeleolu just kiita, kuigi peaks- suur tükk tööd ära tehtud ja kodutee peatselt ootamas. Aga asjad ei lähe siin nii, nagu me sooviksime, kuigi isiklikult olen juba õppinud, et alati ei saa kõike, mida tahad.

Meie meeleolu on sama must kui äikese-eelne taevas Shiandas...

Ühe sõnaga, meie elu siin Shiandas ja Rise and Shine koolis käib endiselt uperpallidega ja lainetena. Ühel päeval rõõmustame kordasaadetu, saavutatu ja ka selle püsima jäämise üle, teisel päeval (nagu täna!) tunneme end kui tühjaks pigistatud sidrunid, mida kellegi hoolimatu saapakonts tänavamustuse sisse aina sügavamale hõõrub…😥

Tänane must meeleolu on tingitud asjaolust, et 5. klassi tüdruk Lydia, kelle sügava luuni ulatuva mädaneva jalahaava paranemise eest oleme võidelnud juba kokku rohkem kui kuu, tundub ise mitte kuidagi end aidata tahtvat. Ja tegemist ei ole 10-aastase lapsega, vaid kindlasti varateismelisega, siin täpset laste vanust on raske öelda, sünnitunnistused on ka nii ja naa. Lugu iseenesest järgmine, et üleeile hommikul Lydia jalga kontrollima minnes avastasime, et ta oli taas sidunud mingi musta kaltsu ümber jala, kuigi olime nii temale, internaadi juhataja abilisele, kes hooldust toimetas, kui ka internaadi juhatajale puust ette ja punaseks teinud, et haava ei tohi praeguses paranemisfaasis millegiga katta, kuna haavast välja voolav vedelik jääb sideme külge kinni ja selle eemaldamisel oleme jälle verilihas  haava juures tagasi. Saime rätiku eemaldatud, haava puhastatud tolmust, riidekiududest ja jumal teab millest veel, katsime selle meile arsti poolt antud haavapulbriga ja eile hommikuks oli haav ilmselgelt paranemise märke näitamas, kuna haavale oli tekkinud koorik. Täna õhtul, peale Maria töötuba õpetajatega, läksime veel kord Lydia jalga üle vaatama ja mida me näeme? Tüdruk istub internaadis voodil ja võiab täie rahuga mingi turult ostetud lehmasalviga oma poolt säärt katvat haava! Haav on taas ligane ja kollast mäda täis! Küsime tüdrukult, miks ta seda teeb, kui talle ometigi on haava hooldusest kümneid kordi räägitud ja ta vanus ning inglise keel võimaldavad kindlasti öeldust aru saad. Tüdruk vahib maha ja tunneb end küll süüdlaslikult, kuid ei saa ilmselgelt aru, et ta midagi valesti on teinud. Kutsume internaadi juhataja abilise, kes peaks haava seisukorda jälgima ja Lydiat juhendama. Abiline Felistas kukub meile kohe kiiresti seletama, et haava polegi võitud selle tobeda kohaliku nõia valmistatud haisva salviga, vaid haav näeb sellepärast niimoodi välja, et seda just pesti…. Tunnen, et minu mõõt on täis, keeran otsa ümber ja marsin internaadist välja, vähe aja pärast longib õnnetu näoga Maria, kes Lydia jalaprobleemi samuti oma südameasjaks on võtnud, mulle vaikides järele. Lahkume tagasi vaatamata ja kõnnime vaikides kodu poole, meel on mõru, isegi teineteisega vestlus ei suju. Tunneme end läbi kukkununa, õnnetuna, vihasena, mis iganes omadussõna soovite kasutada. Lõpuks teen mina suu lahti ja küsin Marialt: „No kuidas aidata inimesi, kes ei tahagi ennast ise aidata?“ Maria sammub noruspäi edasi, vastust pole meil kummagil kusagilt võtta…😰

Tee peal teen äkilise pöörde turule, Maria longib mulle mittemidagi ütleva näoga järele. Öeldakse ju, et kui naistel on meel mõru, mingu ja šopaku, ehk enesetunne tõuseb. Shiandas tähendab see asjaolu, et ostame oma viimase rahanatukese eest (oleme lihtsalt ära kulutanud praktiliselt kogu oma sularaha erinevatele õpetajatele jäävatele koolis kasutatavatele materjalidele) 6 kartulit ja 2 kanamuna.

Kohalik  turumüüja, lahke, naerusuine ja alati kõrgeima hinna küsimisele orienteeritud

Veel leidub raha selle õudse fanta ja paari vee jaoks ning sellega šoppamine on lõppenud. Ei saa küll öelda, et enesetunne oleks märkimisväärselt tõusnud, aga kui oleme nahka pistnud keedetud kartulid koos ketšupi ja lõunast järele jäänud nuudliseguga, tuleb meil vähemalt kõnevõime tagasi. Arutleme nii ja naapidi, mida edasi teha ja kuidas tagada, et Lydia siiski oma jalast ilma ei jääks, aga ega ühest head retsepti pole. Siiski, täis kõht annab tagasi pisukese annuse enesetunnet ja lepime kokku, et homme võtame kokku internaadi juhataja, tema abilise ja mdm Everline, kes vastutab koolis terviseteemade ees ja katsume veel kord rääkida üle kõik haavahoolduse põhimõtted ja Lydia päevased tegevused.

Olen oma arust loomult positiivne inimene ja katsun ebaõnnestumiste korral alati klammerduda millegi rõõmsama külge ning tundub, et see läheb mul ka täna korda, kui pika õnnetu päeva peale taas kord meenub, et juba laupäeval tulevad mulle külla armsad sõbrad Eestist! Pakin kribinal-krabinal arvuti lahti ja uurin Skype kaudu sõpradelt, kuidas reisi ettevalmistused lähevad ja kas nende hing on homseks väljalennuks valmis. Sõbrad kinnitavad, et kõik on korras ja varsti näeme ning mul hakkab tasapisi eluisu tagasi tulema. Küll ma olen tegelikult rõõmus, et minu väga lähedased sõbrad ja head töökaaslased Pille-Riika ja Piret viimaseks nädalaks siia jõuavad! Nemad on reisi- ja aafrikaärevuses ning tahavad ka hirmsasti juba kohal olla, mind ajab see oma hiljutise musta meeleolu taustal päris muigama. Mõtlen endamisi, tulge aga siia sõbrakesed, vaatame mis nägu te paari päeva pärast olete! 

Tulge ruttu, armsad sõbrad  (Skype lõikepilt sõpradega vestlusest eelmisest õhtust)!

Seega, olles oma kalliste sõpradega peatse kohtumise üle rõõmsamalt meelestatud, asun kirjutama oma ilmselgelt eelviimast blogipostitust.

Viimase postituse tulevikuplaanidena mainisin, et kavatseme koostada kõikidele erivajadustega lastele õpetajate ja tulevaste vabatahtlike tarvis individuaalsed tegevuskavad. Proovime kirja panna erinevate valdkondade, nagu liikumine, käe kasutus, enesehooldus, mänguline tegevus, õppimine, vastavad probleemid ja lahendused. Olen mässanud nende tegevuskavadega juba alates eelmise pühapäeva õhtust ja nii igal õhtul. Olen nüüdseks jõudnud 7. klassini ja kavatsen homme õhtul need tegevuskavad ära lõpetada. See on üks kummaline lugu, et füsioterapeudina olen ma koostanud vist elu jooksul sadu ja sadu terapeutilisi ja vähem terapeutilisi tegevuskavu, aga nüüd tunnen, et nii keeruline pole see ülesanne kunagi olnud. Kui Eestis võin ma kliendile kirjutada tegevuskavasse parimad kõrgtehnoloogilised abivahendid ning koduprogrammi, samuti terapeutide nimed ja kontaktid, siis siin koban täiega pimeduses. Abivahendeid ju praktiliselt ei ole, terapeute ka praktiliselt pole, vanemaid pole me lastel näinud ja õpetajate jutu alusel pole ka enamus neist suutelised mingit koduprogrammi täitma ning õpetajad ise on ka väga erineva motivatsiooniastmega ja teadmiste-oskustega erivajaduse osas. Mäletan, et istusin eelmisel pühapäeval pikalt esimese tegevuskava juures, peas keerlemas küsimus: „Aga mida paganat ma siia siis nüüd kirjutan?“ Aga lubadus on lubadus ja kuna me direktor mr. Aggreyle oleme lubanud laste ja õpetajate tulemuslikuma tegutsemise nimel koostada need tegevuskavad, siis ära nad tuli kirjutada. Nõnda ma siis jõllitasin arvuti helendavat ekraani mitu tundi, kuni lõpuks suutsin end peas tagasi keerata 90-ndate aastate alguse Eestisse, Tallinna Kesklinna Lastepolikliinikusse, kus ma tol ajal töötasin. Abivahendeid eriti ei olnud, olid küll Skandinaaviast saabunud kolihunnikud, millest vahel isegi aru ei saanud, miks ja mida saadeti. Füsioterapeute ei olnud, oli lademetes massööre ja kehalise kasvatuse õpetajaid, kes erivajadusega lastega siis oma äranägemise ja oskuste järgi töötasid ning siis mul plahvataski „Heureka!“. Kirjuta nii, nagu oleksid kirjutanud siis, kui noorukese ujumisinstruktorina hakkasid huvi tundma eriala vastu, nimega füsioteraapia. Ja tõepoolest, edasi läks asi suhteliselt ludinal, ainuke mure oli taastada laste kohta viiest erinevast vihikust erinevatel päevadel ja tegevuste juures tehtud märkmed. Seega, sinna tegevuskavadesse saidki nüüd kõikvõimalikud meie jaoks praegusel ajahetkel võib olla naljakad ettepanekud, kuid siin täiesti tegelikkusele vastavad. Siinkohal väike näide 2. klassi poisi Morrise tegevuskavast:

Activity: Washing the entire body	Limitations: Difficulties to wash the entire body independently because of poor balance	Strengths: Morris could sit supported on the chair with backrest and legrest	Goal: Setting up more independent possibility to start washing some body parts	Implementing, responsible person: Providing the plastic chair (could be common one) with the whole in the middle placed to the bathroom (confirm the safety!) where Morris can in sitting position wash his lower body parts. Teaching the washing movements and tools (sponge) concept. Principal, Mr Joseph, Matron of Board

Ja seisulaud jalalihaste treenimiseks võib ka väga hästi olla kokku kleebitud pappkarpide jäänustest

Kui teile tundub, et ma piinan teid täna väga igavate ja erialaste teemadega, siis midagi on mul ikka teile varuks ka naljakamat. Aga kõigest järgemööda- polepole (tõlkes: aeglaselt, tormamata!) nagu Keenias ikka, sai ju räägitud!  Sündmused küll nüüd hargnevad veidi imelikult ehk tänasest päevast tagasipoole, aga pole viga, see eest on tegemist rääkimist väärt juhtumistega.

Eelmise laupäeva õhtuks olime saanud Mariaga väga austava kutse meie kooli direktorilt, osaleda tema juures korraldataval õpetajate ja meie osalusega peol. 

Direktor mr. Aggrey kasutab aeg-ajalt meiega kohtudes eesti sümboolikaga nokatsit, mille tõin talle Tallinnast kingituseks.

Noh, olime natuke ärevil, nagu ikka haruldaste kutsetega pidude puhul ja naistele omaselt hakkasime laupäeva hommikul kavandama, et mida siis ometigi tähtsale üritusele selga panna. Marial oli lihtne lahendus, tema imeinimesest isa (kes on aastaid Aafrikas käinud ja kipub ikka siia tagasi?!) oli toonud talle Nigeeriast mingi udu-aafrikaliku kehakatte. Muide, ma palusin Marial oma isakese käest selgust saada, et kuigi ta tundus Tallinna lennuväljal täiesti normaalne ja kena inimene ning ka Maria juttude järgi on tegemist väga huvitava ja targa inimesega, siis miski tõmbab teda pidevalt ja pikalt siia Aafrikasse tagasi. Seega, ma palusin Marial, kui ta teada saab, mis sunnib ühte terve mõistusega inimest järjekindlalt siia naasma, mulle ka öelda. Maria lubas isalt uurida ja kui teada saab, mulle ka öelda, et ma suudaksin sellist kirge mõista. See, selleks, tulgem tagasi peokleitide juurde. Oleme Mariaga siin külas ka šopanud veidi uhkemaid asju, kui kartulid ja kanamunad. Nimelt oleme endale mitme õmbleja käest soetanud kohaliku aktsendiga kleite, oma sõbrannadele ka, ikka stiilis 3 kleiti 10 eurot. Tuustisin oma „riidekapis“ (tegelikkuses nurgas seisev prügikorv!) ja leidsin sealt kohaliku rätsepa käest ostetud üüratult kireva aafrika-mustrilise kleidi.

Minu Aafrika riidekapp

Mõeldud- tehtud, riietamegi end majaperemehe auks aafrika kleitidesse. Aga kuna siin külas katab kõike, kaasa arvatud, töökoja ette välja pandud riidetükke, paks tolm, siis oli meie ülihoolikas majapidajanna Doreen selle loomulikult koos minu muude pesuhilpudega ära pesnud. Siiani oleks kõik justkui ok, aga kleit oli materjalist, mis käsitsi pesemise järgselt jubedalt kortsu oli jäänud. Seadsin sammud naabrimajja, et paluda laenuks triikrauda, aga unustasin et kahjuks oli jälle viimased 12 tundi peale eelmise õhtu äikesevihma vool kadunud. Aga ega siis Aafrika naised hätta ei jää! Majaperenaine tegi suahiilikeelseid rõõmsaid häälitsusi ja tantsuliigutusi ning kadus tuppa, tulles võidukalt tagasi … söetriikrauaga! Jeesus, mõtlesin ma! Ei või olla, kas nad tõesti hakkavad mu kleiti sellega triikima! Kaugest helgest lapsepõlvest meenus, kuidas lastena meie kodutalu  pööningul kolades leidsime õega samasuguse, kuigi teha me sellega eriti midagi ei osanud, minu mäletamise järgi täitsime kastanimunadega. Tõe huvides peab muidugi mainima, et esiteks pakuti mulle ka triikrauda, mille küljes tolknesid ainult juhtmed ilma stepslita… Koos otsustasime, et sellega vist ei saa asja ajada, isegi, kui elekter oleks olemas! Seega, aeti siis süsi kuumaks ja naabrite koduabiline tuiskas söetriikrauaga meie juurde, laotas kleidi laiali ja kukkus nühkima. 

Valmistame ette triikrauda!

Meie Mariaga jälgisime veidi eemalt murelikult protsessi, aga usute või mitte, täitsa sile ja sirge kleit sai! 

Tiimitöö triikimisel! Täitsa asja sai!

Tasuks poseerisin  koos majaperemehe naistehordiga ja siis oli käes aeg ootama hakata. Polepole, mäletate? 

Siin on siis Jakobi naised: Jakobi proua Ema, triigitud kleidiga mzungu, Jakobi ämm, proua abikaasa ja ikka kõige tähtsam tegelane majaperemees Jakobi ise, ees kükitab majaperenaine Nigella

Üks õpetajatest oli lubanud meile kl 12 paiku järele tulla, oleme aga juba siin omandanud teadmise, et see tähendab umbes kahetunnist lõtku. Nii oli seegi kord, õpetaja Celline saabus vahetult enne kella kahte, rõõmus nagu rull ja siis suundusimegi kõik koos peole. Kuna külakostiks polnud meil eriti midagi viia, rabasime kohalikust kuudist kaasa 3 liitrit kihisevat karastusjooki, ikka Fanta ja Sprite.

Maria vinnab koos õpetaja Celliniga direktori juurde karastusjookide kotti

Direktor ja tema noor naine (järjekorras teine) võtsid meid väga südamlikult vastu ja pidu läks käima eelroogadega – loe: kanamunade, pähklite ja mingite kohalike pirukate mandazidega, mis Mariale täitsa maitsevad, aga mulle ei istu kohe kuidagi. 

Direktor Aggrey, tema nooruke abikaasa ja direktori esimesest abielust sündinud lapsed Hungary ja Escor (loodetavasti kirjutasin nime õigesti!)

Jutt keris, õpetajad uurisid Eesti kohta ja meie muljete kohta Keeniast, sekka räägiti kohalikest kuulsustest ning ilmast, mis eriti tugevate vihmasadudega sel aastal külvi raskeks teeb. Siis jõudis kätte aeg pearoaks, mis oli kaetud tuppa. Majaperenaine oli tohutult vaeva näinud, laual kõrgusid roogadega anumad, alates suitsetatud veiselihahautisest kuni kohaliku kapsasalatini, mida siinmail soojana pakutakse. 

Pidulaud!

Oli väga külluslik söömaaeg ja tore õhtu, koju jõudsime vahetult enne pimedust, seega kestis kogu pidu kokku rohkem kui 6 tundi. Ma kujutan ette, mida te praegu mõtlete! Misasja nad seal virisevad, et süüa pole, laud peol nagu äke! Tõsi, esimest korda nägime ka meie sellist lauda, aga ma võin kindlalt kinnitada, et tavainimese söögilaual on päeviti ikka jamss, oad, riis ja vahel sekka mõni õnnetu kuku.

Söömaaeg on täies hoos! Süüakse ikka kätega, kuis siis muidu...

Ja teate, mis on imekspandav! Kohalikud haritud (rõhk sõnal-haritud!) inimesed alkoholi ei tarbi, vähemalt meie pole seda laual kunagi näinud, aga lõbusad ja laulu-tantsuhimulised on nad sellegipoolest! Meil, eestlastel, vist oleks päris palju, mille üle mõelda…

Kuna tunnen oma lapselapse Liselle järele väga suurt igatsust, siis väntsutasin lapsepuhkusel oleva õpetaja Nelly 1.5-kuust  pojakest

Tahaksin sellest nädalast jagada teiega veel ühte südantsoojendavat tegevuste saagat. Kui eelmises blogis oli pikalt juttu jiggeri-kampaaniast ja laste jalgade päästmisest, siis nüüd pöörasime tähelepanu laste riietele. Kahjuks on paljude laste koolivormid täiesti räbalateks kantud, rääkimata vaba aja riietest, mille eest peab siis perekond oma väiksemate või suuremate võimalustega hoolitsema. 

Selline nägi välja 1. klassi Estheri koolivorm, mida on kordi ja kordi parandatud.... Ja uskuge mind, see näeb veel hea välja!

Kuna abivahendeid praktiliselt ei ole ja need, mis on, ei kannata eriti kasutamist, siis roomavad siin kõik ise mitteliikuvad lapsed mööda kooliõue ringi, hoolimata sellest, on nad siis 7 või 17-aastased. 

Kui käpuli liikumine on ainus võimalus....

Selle tulemusel on nende riided mustad, räbaldunud ja ei kannata tõesti peale vaadata. Nii otsustasimegi Mariaga, et sõltumata sellest, kas ja kui palju saab Mondo toetada lastele uute koolivormide soetamist, siis vähemalt vaba aja riided ostame omavahenditest, et lastele natukenegi inimlikum väljanägemine ja enesetunne tagada. Shiandas on kolmapäeval ja laupäeval turupäev, siis on hulganisti võimalik osta kasutatud riideid. No meie nahavärv tingib siin küll esialgselt 3-4 kordse hinna, võrreldes kohalikega, aga olen omandanud teatava vilumuse retoorikas müüjatega. See kõlab umbes niimoodi „My friend! (võib ka kasutada: brother!) You are cheating on me and You know that You are cheating! Why are You doing this? Last time I bought the… (järgneb vajaliku eseme nimetus!) for 150 bobs, but You are asking 450! This is not nice what are You doing!“ . Siis võib veel appi võtta midagi seesugust et: „My friend! Keep dreaming! This lady there… (võib viidata teisele suvalisele müüjale!) sold me …. (vajamineva riideeseme nimi!) last time with  fair price! Sorry, no deal with this price!“ 

Selline ta siis välja näeb, see Keenia kaubatänav!

Viimases hädas võib ka kasutada müüjale sõrmega rinda toksimist oma retoorika saatel või päikeseprillid eest võtta ja katsuda oma siniste silmade pilguga läbitungivalt ning suunatult toimetada! Ja teate, mis juhtub! Keegi ei saa kellegi peale pahaseks, kõik hakkavad naerma, eesotsas ebamõistlikku hinda küsinud müüjaga ja meie saame sobiva hinna. Nii see kauplemine siin käib!

Seega, oleme asendanud vaatamist mitte kannatavad laste riideesemed turult ostetutega ja nende kätte andmisel oleme olnud sunnitud tegelema koolis ka mõningase kasvatustööga. Esimeste riiete puhul, mida räbalates lastele ostsime, tekkis küll olukord, kus ka kenades riietes lapsed jooksid kokku ja asusid suhteliselt tungivas toonis ka omale uusi riideid küsima. Palusime neil istuda ja pidasime loengu sellest, kuidas alati tuleb eelkõige aidata neid, kel endal ei ole võimalusi ja et seda nimetatakse kaastundlikkuseks ning osavõtlikkuseks. Imestasime ise ka, et sellist teavitustööd tuli teha vaid mõned korrad, edasi oli lihtsalt rõõm näha, kui uute riietega laste ümber kogunesid teised lapsed, kuid keegi ei nõudnud enam endale ka, vaid imetleti teise lapse uusi riideid ja vanemad lapsed käsutasid nooremaid: „Say asante to Madam Hille and Maria! (tõlkes: ütle pr Hillele ja Mariale aitäh!“ 

2. klassi Sheila saab oma räbaldunud riiete asemele uued

Lisaks on üks äraütlemata tore rätsepmeister parandanud ja õmmelnud uued koolivormid mitmetele kooli lastele. Tänagi, enne fiaskot Lydia jalaga, vaatasime rahulolevalt kooli õuel mürgeldavate laste väljanägemist ja tõdesime, et pole vigagi, kõik näevad juba täitsa kenad ja laste moodi välja.

Väike Vivian nurseryst, kes saab liikuda ainult põlvili, on selga saanud uue koolivormi kleidi

Lõpetuseks tahan täna rääkida ühe väga kentsaka loo, mis puudutab kohalikke uskumusi ja ammuaegseid traditsioone. Et alustada algusest, tuleks mainida, et igal kolmapäeval käib meie pesu pesemas ja maja koristamas üks väga kena ja tubli kohalik naisterahvas nimega Doreen. Mitte sellepärast, et me ise sellega toime ei tuleks, aga pigem ikka sellepärast, et kohalikule töökale rahvale tööd ja leiba võimaldada. 
Nagu ikka, tuli Doreen ka sel kolmapäeva hommikul, aga kuna me Mariga olime mõlemad öösel väga halvasti maganud, ärkasime alles tema uksele kloppimise peale. Põhjus, miks me halvasti magasime, oligi küsimus, millega Doreeni poole pöördusime. Nimelt kuulsime sel ööl ja ka paljudel eelnevatel öödel džungli poolt, mis ei asu meist rohkem kui mõnesaja meetri  kaugusel, väga eriskummalisi hääli. Selline kilav, kume, õudne ulgumisele sarnanev hääl, mille peale ka kõik küla koerad vakatasid, jäi ainult see jube ulg. Sel ööl oli see kestnud väga pikalt ja nii me siis mõlemad peale seda unetult visklesimegi, enne kui hommikuhahetuses uuesti magama jäime. Küsisime Doreeni käest, mis loomaga võiks olla tegu, et kas mingi hüään või šaakal või jumal teab mis elukas. Doreeni näole tekkis kummaline ilme ja ta ütles, et tegemist pole loomaga. Me Mariaga vahtisime ammulisui talle unesegaste silmadega otsa ja küsisime, et mis mõttes, pole tegu loomaga? Doreen seletas meile, et tegemist on night-runneritega ehk inimestega, kes meeltesegaduses öösiti kõigepealt suurenevad tohutult, siis kisuvad omal riided seljast ja kukuvad ulgudes paljalt mööda küla ringi traavima, kujutades ette, et nad on mingid metsloomad, kraabivad majade uksi ja hommiku saabudes muutuvad tagasi „headeks“ inimesteks… No kuulge, mõtlesin ma! Mida veel!  Mingi aafrikalik versioon Libahundi Tiinast või? Aga saanud Doreenilt selgituse, et nad pole teistele inimestele ohtlikud ja ei ründa tavaliselt kedagi, jätsime selle jutu sinnapaika ja tormasime kooli, kuhu olime juba niikuinii hiljaks jäämas.

Tubli Keenia naine Doreen tööhoos. Tema on, muide, ainuke inimene siin, kes pole mitte kunagi mitte midagi meie käest palunud ega küsinud... lihtsalt niisama. Tema ütleb, et andke mulle tööd, siis saan ma raha teenida ja selline suhtumine avaldab siinses keskkonnas muljet...

Koolis kohtusime direktoriga, nagu hommikuti ikka, et arutada jooksvaid asju ja edasisi plaane. Vestluse lõpuks tuli mul eelmise öö ja tänase hommiku veider jutuajamine Doreeniga meelde ja küsisin naljaviluks, et mida mr Aggrey haritud inimesena sellest mingist meeltesegaduses öösiti ringi lippavatest kujudest arvab ja kas Keenias mingi nõiavärk ka öösiti tulevalgel võiks toimuda. Aga võta näpust, mr. Aggrey tõsines momentaalselt ja meie suureks imestuseks kinnitas, et: „This is true! The witchcraft is there!“ No taga targemaks, mõtlesin mina, see ei saa ju ometi tõsi olla! Ja siis rääkis direktor meile mõned lood, mida ta on oma silmaga näinud või kõrvaga kuulnud, kuidas nõiavõimetega inimesed saavad teiste inimeste elu ja tervist mõjutada.  Ja kuna selle postituse algus oli kurbades toonides, siis luban postituse lõpetuseks endale ja teile selle lookese, mida direktor meile kohalikust nõidumisest rääkis ja eks te ise teate, kas julgete naerda või mitte! Ühe sõnaga, lugu ise järgmine.

Mombasast, sadamalinnast veetakse pidevalt suurte veoautodega igasugu kaupa kaugematesse Aafrika riikidesse, nagu nt Ruandasse. Seega, üks kaugsõidujuht, kes oli juba kuid oma perest eemal olnud, peatus Mombasas ja otsustas omale õhtuks naissoost kaaslase hankida. Mõeldud, tehtud, tegelesidki nad seal siis omade asjadega, kuni hommikul autojuht ärkas ja avastas, et maadam oli lasknud jalga kogu tema vaevaga teenitud rahaga. Siiamaani oli lugu täiesti tavaline, ma isegi jõudsin direktori jutule vahele segades öelda, et sellised asju juhtub ka meie kodumaal kaugsõidujuhtidega. Tema aga mulle, et: „Polepole, mdm Hille, kuula edasi!“. Ja edasi olla siis juhtunud selline lugu, et mees läks kohalikku hotelli ja küsis naise järele, kuid kogukonna vaimust lähtuvalt keegi ei „teadnud temast midagi“. Siis võttis autojuht omale hotellis toa ja palus naisele edasi öelda, et kui 24 tunni jooksul on raha tagasi, andestab ta naisele ja sellega on kogu asi lõpetatud. Naist rahaga loomulikult ei ilmunud ja kui raha tagastamise tähtaeg oli möödas, juhtus selle pikkade näppudega naisega väga ootamatu asi. Nimelt olla talle otsaette ilmunud kogu tema naiselik varustus, millega on võimalik lapsi ilmale tuua. Naine olla meeleheitel olnud ja kogukond asus appi varastatud raha tagasi koguma. Kui nõiavõimetega autojuhile raha tagastati, sai naine ka tavalise väljanägemise tagasi. Mina turtsatasin kahjuks naerma, kujutlusvõime hakkas tööle, kuid direktor ütles väga tõsise näoga, et sellised nõidumisega ja nõiavõimetega inimeste lood on Keenias teada ja tuntud ning keegi ei kahtle nendes. Mõtlesime Mariaga veel kaua, kuidas selline vaimupimedus ja nutitelefonid koos FB-ga käivad käsikäes, aga väga ei julgenud vaielda ka. Väike inimlik kummaliste ja seletamatute asjade uskumise ussike sosistas kõrva, et „Ära jama, paljugi mis…“. Igal juhul, sel ööl kontrollisime Mariaga kaks korda, et kõik uksed-aknad oleks korralikult kinni ja oma improviseeritud vannitoa akna katsime kiirköitja kaantega. Paljugi mis….

Kui komistasin õhtupimeduses meie lugupeetava majaperemees Jakobi otsa, kes taas kord teostas oma igaõhtust ringkäiku mööda õue nuiataolise eseme ja taskulambiga, küsisin ega ometi tema selliseid asju ei usu. Meie suureks hämmastuseks kinnitas majaperemees, et „Witchcraft is there in Kenya!“ Lollimaja, mõtlesin mina ja küsisin, et kuidas Jakob, kes on erihariduselt loomaarst, sellist asja uskuda saab, nii mina oma füsioterapeudi haridusega, kui tema arstiharidusega  teame ju mõlemad, et füsioloogiliselt ei ole selline asi võimalik. Jakob raputas käes nuia, mis pidavat pärinema kõrbealadel elavatelt masaidelt ja ütles, et mõistusega ta ei oska seda seletada, aga seda nimetatakse Aafrika maagiaks. 

Mr Jakobi oma õhtuse ringkäigu raames meile hirmu ja õuduse jutte vestmas!

Seega, kui täna käisime lähilinnas Kakamegas viimaseid õppematerjale ja laste kingi hankimas, ei jätnud eilsel õhtul kuuldu mind rahule ja ma küsisin intelligentse olemisega poemüüja käest, kas ka tema usub seda maagia-asja. Õnneks leidus siiski üks terve mõistusega inimene, kes puhkes selle jutu peale sama hoogsalt naerma kui meie ja ütles, et ei, tema seda küll ei usu. Seega, tuginedes viimasele arvamusele, loodame, et saame Mariaga viimased ööd rahulikult magada ja ei pea ärgates hirmuhigiga kaetult otsaesist katsuma…. Nõnda palju siis Aafrika maagiast.

Lõpetuseks veel nii palju, et oma viimase nädala katsume pühendada lõpetamata asjadele, milleks on õpetajatele materjalide üle andmine ja direktorile raporti kirjutamine Keenia Haridusministeeriumi jaoks.

Õpetaja Samson 6. klassist rõõmustab uute plakatite üle, mille abil science tunde läbi viia

Kindlasti kuulub veel meie plaanidesse ka 8. klassi põranda uuendamine, mis on üleni üks suur liivaseguste tolmunud aukude hunnik ja kus meile eelmisest blogist tuttavad vastikud tegelased jiggerid, saavad segamatult laste jalgade kallal mürgeldada. Aitäh, Riina ja teised Mondo inimesed, et meie abipalve peale kiiresti õla alla panite ja juba homme saavad ehitustööd klassi põranda kallal alata.

Koleduse tipp 8. klassi põrandas - jiggerite pesapaik...👾

Ja siis on, sõbrad, niimoodi, et on tore tõdeda, et ärgates ei pea enam nägema neid pilte...

Korterist leitud ameerika lipp, mis sedakorda täidab kardina ülesannet minu toakese akna ees

Esimene pilt läbi sääsevõrgu, kui olen hommikul silmad avanud

Ja kõige toredam on tõdeda, et kohe saan mõelda ja öelda:

Mu kodu ei piira need metsikud mäed,

mis kõrguvad pilvede alla.

Mu kodu ei emba ka müüride käed

ja tihti ta värav on valla

Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood

ja laaned ei valva ta rahu.

Mu kodu on väike ja minuga koos,

mu pere vaid siia ju mahub

(U. Naissoo, „Mu kodu“)

Hille

"If there really was a God here, he'd have raised a hand by now"

(Postitus sisaldab pilte haavadest, jätka omal vastutusel.)

Seisin ja vaatasin, kuidas Hille koos Keenia Punase Risti tegelastega kindad kätte tõmbas ja laste liivakirbumunadest augulisi jalgu pesema hakkas. Tõmbasin kahed kindad kätte, kuid tajusin, kuidas maosisaldis tahab kurku tõusta toimuvat jälgides. Tundsin end üsna kasutuna, proovisin hallata nimekirja ja õiged lapsed kohale tuua õigel ajal. Selgus, et kolmandast klassist puudub meil korralik ülevaade. Otsisin klassijuhata üles ja ütlesin, et vaatame nüüd koos laste jalad üle, salamisi lootes, et õpetaja võtab asja üle. Õpetaja tõusis ohkega teelauast, vaatas mind pead vangutades ja sõnas, et ta võib mind juhendada, kuid ta ei vaja kindaid, kui minul juba kahed on.. Ta käsutas lapsed klassi ja hakkasin siis neid jalgu üle vaatama. Minu üllatuseks iiveldus taandus varsti, tõmbasin haisvaid varbaid laiali ja uurisin tallaaluseid, proovisin lapsi julgustada. Andsin endast parima, et pea tühjana hoida ja vaadata laste jalgu nagu objekte, mille juures tuleb märgata eripärasid, mitte kui laste jalgu, millest turritavad välja liivakirpude munad. Tuvastasime kolmandas klassis neli last, kes ravi vajasid. Paljud lapsed said sel päeval parasiitidest vabaks ja mina ise.. ületasin iseend, vähemalt selleks korraks.

"Shoes are here, shoes are here! tants" 

Peale jiggerite ja kingade kampaaniat, mida Hille kirjeldab oma blogis väga elavalt ja põhjalikult (http://shianda.blogspot.co.ke/2018/03/jiggerid-eesti-suveilm-ja-lahenev.html) otsustasime, et oleme ära teeninud võimaluse vannis käia ja voodis magada, niiet sõitsime Kakamegasse. Otsustasin, et lisaks voodile olen ära teeninud ka magustoidu ja läksin alla uurima, kas neil poejäätist on. Pidavat olema ja see lubati lahkelt mulle tuppa kohale tuua. Jäin õndsalt jäätist ootama. Daam saabus... imekena jäätisekokteiliga. Ta vabandas, et neil polnud voolu vahepeal ja jäätis oli liialt sulanud, et seda pallikestena tuua. Olin kimbatuses. Kui ma selle ära joon, siis on päris suur võimalus, et veedan terve nädalavahetuse kõhulahtisuses.  Parimal juhul. Aga see näeb ahvatlev välja. Maitsen keelega, maitseb nagu.. jääkülm jäätisekokteil. Tuletan meelde, mida isa rääkis: ära tarbi Aafrikas kahtlaseid piimatootetid. Ja üles sulanud jäätis, mis on kokteiliks mingil viisil tehtud, sobitub kindlasti sinna kriteeriumisse.

         Aga kui ma ainult natukene joon seda, äkki siis ei juhtu midagi? 

Meenuvad pildid, kuidas Hille veidi aega tagasi terve öö oksendas ebaselgetel asjaoludel, kuni Mr. Jackob talle mingi Keenia energiajoogi tõi ja haiguse seljatas seeläbi. Maria, võta end kokku, vala see kokteil kraanikaussi. 

        Aga see on suur hotell.. nägin trepist üles tulles isegi valgeid inimesi ja nemad olid elus. 

Tahad amööbi endale? Põrunud oled? 

        Aga ma pole 10 päeva midagi head söönud.. 

Tahad ära surra? Sul on veel vaja magistritöö teha enne, neli last sünnitada ja üles kasvatada... ma kordan, ära joo seda kokteili. NO PAGAN KÜLL!!

Juua või mitte juua pole kõige raskem küsimus, millega siin Keenias kokku olen puutunud. Teadvustasin enne lähetust endale, et mul pole võimalik kõiki aidata. Aafrikas surevad lapsed iga päev ravitavatesse haigustesse. Mul õnnestus selle teadmisega üsna edukalt elada mõnda aega siin Shiandas. Siis selgus aga, et üks tüdruk koolist on väga raskelt haigeks jäänud. Lähemal uurimisel selgus, et Lydia jalal olev haav on krooniline ja ka põhjuseks, miks laps üleüldse erivajadusega laste koolis käib - tavakoolis sattus tüdruk lonkamise ja jala väljanägemise tõttu pideva norimise ja julmuse ohvriks kaaslaste poolt, levisid jutud, et ta on ära neetud. Uurisime erinevaid võimalusi, kuidas last aidata, kuid direktor selgitas, et lapse emal pole raha, et lapse ravi eest maksta ja ka koolil pole võimalust ravi rahaliselt toetada piisaval määral, kuna taolise haava ravi on keerukas, aeganõudev ja kallis, iga protseduur maksab. Meile toonitati juba enne lähetust, et üksikute laste ravisse panustamine pole Mondo tegevusvaldkond Shiandas ja võib anda kogukonnale vale signaali ning muuta tulevaste vabatahtlike tegevuse keerukamaks. Kogukond peab ise oma liikmeid abistama, leidma viisid, arenema, külaelanikud on pahased, kui üht last abistatakse, kuid järgmine kord teist mitte. Hille oli sel hetkel Eestis, mõtlesin asja üle pikalt ja põhjalikult, mu sisemus oli segamini, mida teha?
Kuidas ma saan lubada, et laps sureb koolis, kuhu olen kolmeks kuuks tööle lähetatud? Mis signaali annab see, kui ta matustele pean minema, kuigi ma oleksin suutnud leida viisi ta ravi eest tasuda? Kuidas ma ta emale otsa vaatan, kellel on peale Lydia veel üheksa last? Mis väärtus on inimelul? Mis eeskuju annan õpetajatele, kui istun käed rüpes ja vaatan, kuidas laps hääbub? Kuidas kaasata vanemaid ja kooli lapse ravisse, kui nad ei saa/taha rahaliselt panustada? Kuidas endaga pärast edasi elada, kui Lydia kõigest hoolimata sureb? Keegi ei anna neid vastuseid ette. 
Lydia olukord halvenes kiirelt, ta ei jaksanud enam tundidesse minna, magas internaadis. Haav hakkas temast võitu saama, hoolimata sellest, et iga kord, kui läksin teda vaatama, ajas ta end istukile ja ütles naeratusega, et ta saab varsti terveks, ta teab seda, ainult jalg valutab. Õpetajad ütlesid, et meil pole muud teha kui palvetada, Jumal aitab. Pidin ruttu mingi otsuse vastu võtma.

Pilt päevast, mil Hille haava avastas. Tüdruk oli haava katnud musta rätiga, olles eelnevalt 

haava tuhaga kokku määrinud, kuna kohaliku uskumuse kohaselt tuhk ravib. 
Hille ja madam Everline puhastasid ja sidusid haava, kuid oli selge, et omal jõul see ei parane.

Niisiis, toimetasime koos õpetajaga Lydia arsti juurde, lapse jaoks oli isegi 500 meetrit läbida juba paras katsumus ja puhkasime mitu korda. Arst kirjutas Lydiale tugevad rohud ja laps käis iga päev kliinikus koos matrooniga, et arst saaks jalga siduda. Kuuldes, et Lydiat ravitakse, liitus meiega ka direktor ja panustas oma võimaluste piires, mida hindame väga. Peale nädalast ravi tehti lapsele Kakamegas doppler test (mis uurib veresoonte seisukorda) ja röntgenpilt jalast. Nende põhjal sai arst öelda, et amputeerida pole vaja, kuid ravi peab jätkuma veel vähemalt 2 kuud. Seejärel algas nädalane koolivaheaeg ja olime mures, kuna polnud kindlad, kas lapse ema suudab korrapäraselt jätkata lapsele ravimite andmist ja viib teda sidumistele, mille eest olime lubanud tasuda. Kooli naastes olime südamest rõõmsad, kuna Lydia oli käinud korrapäraselt kliinikus, tema silmad särasid ja ta paranes jõudsalt, lapse ema oli teinud kõik temast oleneva, et oma last aidata. Olime käivitanud protsessi ja nii direktor kui lapse pere tulid asjaga kaasa, igaüks oma võimaluste piires.
Olukord kliinikus muutus aga aina pingelisemaks, kuna arst näis rahaga vassivat, nõudis Keenia mõistes ulmelisi summasid ja oli lihtsalt ebaviisakas tropp. Seega läksime teise spetsialisti jutule, kes kinnitas meie kahtlusi ja suunas meid nimekirjaga otse apteeki. Paar päeva tagasi algas Lydia ravi uue arsti soovitusi järgides ja oleme lootusrikkad, haav on hakanud "liha luule" tagasi kasvatama ning ei ole enam mädane. Lydia ise naeratab soojalt ja tänulikult, käib koolis ning usub jätkuvalt, et ta saab terveks. Mina usun ka. Lisaks usun, et kogukond on võimeline protsessi lõpuni viima peale meie lahkumist ja võib-olla järgmine kord küsivad nad endalt mõnes sarnases olukorras, et kui üksi ei saa, siis äkki saab kambakesi?

Siiras tänu Taalile, Kasparile ja Saalele Eestist, kes on samuti toetanud Lydia ravi ja aidanud tagada, et see saaks jätkuda ka peale meie lahkumist Keeniast.

Munira viiendast klassist tahab täiskasvanuna saada arstiks ja tuli kabineti uksele uudistama,
kuidas Lydia jalga ravitakse.
 Piilus sõrmede vahelt, kuid ära polnud ka nõus minema. Mäletan enda lapsepõlvest,  et minu
lemmikuks oli tema vanuses „Kiirabihaigla“, mida vaatasin umbes samamoodi, niiet mul polnud südant teda ära ajada.
https://www.youtube.com/watch?v=83ozEDEA1QU 

Haav kuu aega pärast ravi alustamist.

Lydia, vapraim tüdruk keda tean.

Külastasime eelmisel nädalal Matungu kooli,  mis on loodud intellektipuudega lastele. Olime kõigeks valmis, kuid käik näitas meile hoopis seda, et ka Keenias on võimalik pakkuda puuetega lastele sobilikke elamis- ja õppimistingimusi, kui personalil jätkub jaksu ja soovi laste õiguste eest võidelda. Ühest küljest teeb see lootusrikkaks ja rõõmsaks, teisest küljest tekitab aga palju valusaid küsimusi, teades laste eluolusid ja tingimusi Rise and Shine koolis. Mõlemad koolid on riigi rahastusel, õpilaste arv personali kohta on sarnane.. kuidas siis saab olla nii, et ühes erivajadustega laste internaatkoolis on ruumid ning laste riided puhtad ja terved, neil pole nähtavaid haavu ja kõik näivad olevat kaasatud õppetegevustesse, kuid teises koolis on suured probleemid kõige eelmainituga?
Kooli pidamine, eriti aga erivajadustega lastele mõeldud kooli asutamine on miski, mida saab teha ainult missioonitunde pealt. Selline töö nõuab koolijuhilt ning personalilt palju erinevaid oskusi ja mis kõige olulisem - isikuomadusi. Märkasime peatselt, et Matunga kooli direktor teab laste nimesid, tõlgib nende juttu meile, on kursis koolis toimuvaga, teab kõike õppekavade kohta. Ta on riigilt välja kaubelnud (Keenias on täesti paslik kasutada sellist sõnakasutust)  pre-vocatinal ja vocational õppematerjalid ja –vahendid, saanud tuge Euroopa misjonäridelt, kes aitasid koolile korraliku välikäimla ehitada.

Matungu koolis keskendutakse sellele, et laps omandaks vajalikud oskused
ja teadmised toimetulekuks, sealhulgas elukutse (kingsepp või kingade parandaja, juuksuri abiline, tellisemeister, käsitööline, sulane talus, puusepp, kokaabi). Kõiki neid oskusi treenitakse koolis viisil, et ka kaasõpilased saavad sellest kasu. Nt laps, kes õpib kingade parandamist, ei lase teistel lastel koolis katkiste kingadega ringi käia, juuksuri abiliseks õppiv laps lõikab masinaga kaaslaste juukseid jne.

Hille õpilaste valmistatud käevõrusid ostmas.

Kooli seintele on üles pandud kooli selle aasta eelarve, menüü, ülevaade kooli väärtustest jpm.

Kui Matungu kool on loodud intellektipuudega lastele, siis Rise and Shine alustas 2010 aastal koolina, mis on mõeldud füüsiliste puuetega lastele. Ajapikku hakati kooli vastu võtma aga ka hulgaliselt intellektipuuetega ja liitpuuetega lapsi, kellele pole siiani kahjuks suudetud luua sobilikke õpitingimusi. Kahtlemata on äärmiselt keerukas, kui koolis on sedavõrd palju erinevate vajadustega lapsi - väga raske sellist kirjut seltskonda õpetada, abistada. Tundub, et kohalikud näevad direktoris lunastajat, kes võtab vastu ka need lapsed, kellel pole (raha) kuhugi mujale minna. Tõsi, paljudel lastel ongi Rise and Shine koolis parem kui kodus - nad saavad pidevalt süüa, olgugi, et väga ühekülgset toitu, kuid nad ei pea nälga kannatama. Nad saavad istuda klassis koos klassikaaslastega, olgugi siis, et nad ise ei pruugi tundide sisust suurt midagi taibata. Neil on olemas turvaline elupaik, jah, neid närivad erinevad parasiidid ja õpetajad annavad vitsa klassis, kuid nad ei pea kartma, et keegi neid vaeseomaks peksab või vägistab.  Aga mis siis on õigem, kas selline kool tohiks ja peaks eksisteerima või mitte? Kui peaks, siis kuidas parandada selle süsteemi tööd, kus probleemidel ei näi lõppu leiduvat?

John matemaatikatunnis kingapaelu närimas.

Me oleme saanud paljuga aidata, kuid 3 kuud  on lühikene aeg ja meie ressursid on piiratud. Oleme direktoriga jõudnud ühisele arusaamale, et järgmine suur samm on taotleda koolile uus staatus, mis kohustab kooli kasutusele võtma basic, pre-vocatinal ja vocational skills õppekavad, kuid kohustab ka riiki kooli sellealaste õppematerjalidega varustama. Selleks aitame enne lahkumist koostada põhjaliku raporti, kus kirjeldame laste olukorda ja anname omad soovitused ning millega direktor saab pöörduda erinevatesse ametitesse. Kogu see süsteem on siin keerukas ja kaootiline ning altkäemaksurohke, seega ei saa teekond kindlasti lihtne olema, kuid oleme lootusrikkad.
Õpetajate teadmised on olulised, kuid samavõrd oluliseks pean motivatsiooni, mis peab tulema nende inimeste endi seest, kes selles koolis töötavad praegu ja ka edaspidi. Seetõttu usun, et kunstiteraapia rakendamine on olnud omal kohal, isegi meie piiratud ajavahemiku sees.  Millised on nende inimeste mälestused, veendumused, väärtused, unistused? Kes nad inimestena? Kes nad on õpetajatena? Mille eest nad on valmis seisma? Need on osa küsimustest, millele oleme koos vastuseid leida proovinud.

Mr. Samson oma väärtustest jutustamas kolleegidele kollaaži abil. Võrreldes meie esimeste kohtumistega on õpetajad palju avatumad end ja oma kunstitöid analüüsima, kasutavad kunstivahendeid ja paberiruumi julgemalt ning ei jookse peale töö valmimist kohe koju, vaid jäävad jagamisringi ootama. Need on asjad, mis teevad mind väga õnnelikuks ja panevad uskuma, et tulevik saab olla helgem Rise and Shine kooli jaoks. Proovin enne lahkumist iga õpetajaga eraldi vestelda ja uurida, et mida need tunnid õpetajate jaoks tähendasid ja mida võtavad kaasa tulevikku.

Vaheajal võtsid loomad kooli üle..