2010. aasta sügisel külastasin Sarah't.
Ta oli mu kaasvabatahtliku Mirjami juurde ise rääkima läinud sellest, et on lõpetamas 8. klassi, kuid ta onu pole koolile eksamitasusid maksnud, teda saadetakse pidevalt koju ning et ta kukub arvatavasti kohe koolist välja.
Sarah on orb. Tema mõlemad vanemad on surnud.
Tol hetkel elas tüdruk oma ema õe juures, kelle mees tegi peres otsuseid ainuisikuliselt. Mehe poeg õppis Nairobi ülikoolis ja kuna ülikoolide õppemaksud on väga kõrged, eeldasin sellest, et mehel tegelikult raha on. Sarah polnud aga tema laps ning teda ei huvitanud tüdruku probleemid. Ma olin nende kodus pikalt. Mitu tundi. Proovisin mehega rääkida. Ei mõjunud. Võlga ta ära ei maksnud. Maksin selle ise tänu oma sõpradelt kogutud annetustele.
Möödus üle kahe aasta.
Selle aja jooksul leidis MTÜ Mondo Sarah'ile toetaja ning ta sai minna keskkooli. Sarah on oma peres eriline. Tütarlapsel on 5 õde-venda. Üks õde kukkus koolist välja 7. klassis, üks vend lõpetas põhikooli ning kaks venda kukkusid välja põhikoolis. Vaid üks Sarah' õde õpib hetkel. Põhikoolis. Tüdruku vennad töötavad Eldoretis jalgrattataksojuhtidena ning ta õde elab oma abikaasa ja kolme lapsega, mõlemad on töötud.
Sarah elab nüüd oma õe juures. Ta ütles, et mõnel päeval ei ole neil piisavalt süüa. Kui ta tahab endale midagi osta, siis töötab koolist vabal ajal põllul kõblates.
Sarah'i lugu ei ole Shianda külas eriline.
Miks ma aga Sarah'ist kirjutan...
Täna sain ma Sarah'iga üle 2 aasta jälle kokku. Ja ma ei tundnud teda ära! Ma küsisin, et kas sina oled tõesti Sarah ja sain vastuseks jah...Tüduku silmad särasid, tema olek oli enesekindel ning ta oli rahulolev. Mitte midagi ei olnud alles sellest allasurutud ja kurva pilguga maha vaatavast vaiksest tüdrukust. Sarah oli õnnelik.
Keskkooliharidus annab tüdrukutele enesekindluse. Aitäh Sarah'i ja kõigi teiste keskkoolilaste toetajatele. Te muudate nende laste elu täielikult!
