What did I learn from Kenya?

My two-year-old ordered from me yesterday to take a boda (moto-taxi) and go to Kakamega for ice cream. I guess it has not hit him yet that we are back and no bodas or matatus here. Despite the abundance of ice cream and toys, I guess both of my kids miss the sunshine and carefree days in the lush green garden with free-roaming chickens and kids of Shianda.  I definitely miss the morning boda rides to the work to see how the village wakes up and friendly faces greeting you. Every day was an adventure and you never knew how it might turn up. Will there be electricity to run all the planned activities, what crazy stories or situations you or other volunteers will up or what plans will be made for the weekend. My brain really felt awake and stimulated!

People in Kenya live truly in the moment and when immersed in the local setting one also learns to seize the present. Not to worry too much about the future or past, just to savour the present. There is a phrase in Swahili Hakuna Matata (no trouble) that really well describes the stress-free atmosphere and learning-to-let go vibe. I am still a learner in that School, but with every experience growing more and more. Another aspect of daily life is hassle culture, to seize an opportunity and to act on it. I mean I see the benefits of it, but I guess I need to take a year to really practice it and see if it is energy efficient for me.  As the majority of people there are religious they love treating everything that comes their way as a sign. I experienced it mostly with boda drivers, who took my presence (or you know any other muzungu) as a sign or token of good luck. Would be amazing to start reading the signs myself. I feel that I rely a lot on my intuition when making decisions, but not welcoming all the things and people as signs of something in my life.

It all sounds amazing, but do not get me wrong there were also many challenges such as a different concept of time. For a typical westerner, time is money and you want to be sharp, but on the contrary, here time is for spending and enjoying and there is no rush. As they love to say pole pole (slow) in Swahili. I already had one experience with the workshops in Ghana and I knew that things take time and if you make an agreement no need to expect that everyone (or anyone)  will be there on time. For me, a bigger challenge was that people do not like confrontations so a lot of things are just left hanging. Similarly, they rarely give criticism or negative feedback. One really needs to have a good cultural understanding to read them during the workshop and understand if the activity and content are suitable and engaging.  I personally am quite a straightforward person who loves a good critique and can sometimes sound too bossy so I had to take many levels down in Kenya.

Despite all the hassle, bucket showers, garbage-burning smell, electricity cuts, chocolate-less village shops (I am addicted to chocolate) life in Kenya was amazing and I would go back anytime when a new opportunity arises. Mondo is doing such a great job and the community in Shianda is beautiful. Other volunteers became our second family and it was a magical time.  At the moment I am excited to continue with my PhD research at Tallinn University and help with educational projects, but let`s see what the future brings. I have a feeling that Africa shall see me again soon! Until then I am happy to share my experience with anyone interested to hear about volunteering or life in Shianda.

Thank you, Mondo and the Estonian Ministry of Foreign affairs for such a wonderful opportunity and all the work you do with the communities!

Visiting the member of parliament Benjamin Jomo Washiali

PAPO digital trainers

Our Shianda family

St. Paul’s Ebusia Secondary School

Viimane kool, mida enda lühikese vabatahtlikuaja jooksul külastame ning kus koolitusi läbi viime, on St. Paul´s Ebusia Secondary School. Shiandast distantsi ning kehvade teeolude tõttu umbes 30-minutise boda-sõidu kaugusele jääv kool jätab sisenedes koheselt positiivse mulje. Hoolitsetud välimusega hooned, piiretega ning aedniku kätt tunda saanud lillepeenrad ja professionaalne vastuvõtt tõstavad ootusi kooli tehnilise võimekuse ja teadmiste osas.

Esmatutvust sobitame luo hõimu kuuluva direktoriga, kes võtab meid soojalt vastu. Enne kui jõuame arugi saada, on lauale ilmunud chai ja võileivad. Kooli huve ja vajadusi kaardistavast kohtumisest, kuhu lisaks direktorile kaasatakse ka mitmed õpetajad, saame teada, et õpetajatel on koolis olemas arvuti kasutamise võimalus ning paljudel on see olemas ka kodus. Lisaks on koolis määratud, et tehnikaga seotud küsimustega tegeleb kooli sekretär, kes käib ka aegajalt ennast täiendamas ja annab info teistele edasi.

Talle on õpetajate hulgast appi määratud ka kaks abistavat tegevõpetajat. Nendest mõlemal koolituspäeval on kohal Gabriel. Teised osalejad vahelduvad.

Töisele koosolekule järgneb veelgi pikem vabas vormis arutelu, kus tuntakse huvi nii Eesti haridussüsteemi, õpetajate palkade, üldise eluolu, usu, kliima jm vastu. Pärast arutelu oodatakse meid lõunale, kus lisaks tavapärasele (ugali, riis, chapati) pakutakse  ka kana ja karastusjooke. Täis kõhtudega lepime kokku kaks koolituspäeva ning lahkume nägu naerul.

Kahel reedel toimuvatest koolitustest (reedeti on õpilastel ja ka õpetajatel kell 8-12 iseseisva töö aeg) esimest alustame alles kell 11.30, kuna õpetajatel toimub enne kohalik versioon õppenõukogust. Loomulikult ei puudu ka seekord tee ja suupisted. Alustame lihtsatest tehnilistest nüanssidest. Hoolimata oluliselt pädevamast arvutipargist ning laiemast teadlikkusest puudub ka St. Paul´s Ebusia koolis projektor ning Wi-Fi. Tutvustame kaasa võetud seadmete omavahelist ühendamist ning erinevaid kasutamisvõimalusi. Kohtumise põhirõhk läheb veebikoosolekute korraldamisele ning erinevate platvormide tutvustamisele. Tasuta lahendustest leiab kajastust Google Meet ja Jitsi Meet. Kuigi ka WhatsApp´is saab teha videokõnesid ja mööndustega ka koosolekuid siis kohalikud seda suure andmemahu kasutamise tõttu enamasti ei tee.

Ka Google kontod on kõigil õpetajatel olemas ja Google Meet tutvustamisel ei pea me sellel teemal pikalt peatuma. Koolituse lõpus leiavad osalejad, et omandatust saab olema palju kasu ning kindlasti viivad nad mõningad kohtumised kolleegidega (ehk ka lapsevanematega) veebi üle.

Teisel koolituspäeval nädal hiljem kuuleme esimese asjana, et esmaspäeval toimus koolis esimene veebikoosolek. Great success! 

Seekord võtame sihikule ettekannete tegemise põhitõed. Põhitööriistana tutvustame taas Google poolt pakutavat Slides’i. Lisaks näitame me põgusalt ka Microsoft Powerpoint ja Prezi keskkondi, et rõhuda eelkõige esitlustööriistade sarnasustele.

Kuna koolitusel osalevad vaid kooli IT poolega tegelevad õpetajad, saame igale neist anda kasutada ühe kaasa võetud sülearvuti. Iga osaleja paneb kokku ettekande vabalt valitud teemal enda õpetatavas aines. On selge, et kõik see on neile uus, mistõttu saame neile õpetada põhiteadmisi slaidide kujundamisest, taustadest, fontidest/suurustest/värvidest, piltide/videote lisamisest jpm. Juttu tuleb ka Youtube´st, seal leiduvatest vahenditest (loe: pea kõik) ning sealt videote akendamisest ning alla laadimisest. Koolituse tulemusena valminud ettekanded kantakse ka osalejate ringis ette, et harjutada Slideshow vaate rakendamist ning ettekande toel õpetamist.

What do volunteers do with their free time?

I am sitting at the porch in Kakamega rainforest lodge and enjoying the sounds of nature. The queen of the night is blossoming and attracting many pollinators with its amazing scent. The evening is amazing, and I am in a good mood. It has been a successful week at work-we have finished with the second digital competencies workshop, and things are advancing. What better way to celebrate it than a weekend getaway from dusty (but still sweet) Shianda. No garbage burning smell, just the fresh scent of the forest and instead of people going crazy about muzungus and money (actually, it is not as bad as described at the preparation workshop), you only have the monkeys, which occasionally might want something that is yours. To add to this, rainforests are my all-time favourite habitats, and I was thrilled when I found out that one is pretty close to us. Well, all of the Kakamega areas used to be a part of a big rainforest, stretching across the continent, but due to human impact, there is only a small patch left, situated 30 minutes from Kakamega town and an hour from our home in Shianda.





This is actually our second time in Kakamega forest. We really enjoyed the first visit and this time brought some more volunteers, Margit and Marten, with us. They were originally supposed to go to Uganda and work with the same digital competencies programme. Still, due to coronavirus, their plans changed, so the Shianda EU muzungu community got two more members for the weekly movie nights and cooking parties. It is great to have people share the work victories and struggles with, especially those working with the same programme to support each other. I helped with a short digital workshop session to Uganda that they are doing, and they will be checking out how the programme at the PAPO computer lab will continue as they will be staying a bit longer than me. And of course, it is nice to have a company to go on weekend adventures with.



Besides Kakamega, we visited the Maasai people, saw the great migration in Masai Mara national park, and made a sunset boat trip on Lake Victoria. Kenya is such a diverse country, and there are so many cool adventures to go for. If not for weekend trips, then nearby towns Kakamega and Mumias offer some fun activities, plus it is also nice to experience the daily village life-go to tailor and fabric shopping, discover new food places, go to a pedicure,(yeah, there are actually beauty salons offering facials and pedicure) or get lost in the cornfields and riverbanks. Life is never boring here, and each new day brings new adventures.

Boat ride on Lake Victoria

We got carried away with kitenge shopping

Sunrise rainforest hike to the top of Lirhanda hill 

Visiting Maasais

St. Luke´s Bumini Primary School

Järgmine kool, mida külastame ning kus koolitusi korraldame, on Buminis asuv St. Luke´s Primary School. Meie partneri PAPO kontorist vaid kiviviske kaugusel asuv kool on ainuke algkool kus koolitusi planeerime. Sarnaselt St. Patricki koolile Ebuberes tervitab meid sisenedes hulgaliselt põnevil õpilasi, jalgpalliplatsil muru näksivad lehmad ning virnades eksamitööd, mis ootavad parandamist.

Kaheks jagatud kooliaasta vältel toimub kokku 6 eksamisessiooni, kus kontrollitakse iga kord teadmisi kõikides ainetes. Seda, mida tulemustega tehakse, me päris lõpuni ei hooma. Pigem võrreldakse kokku liidetult sessioonide tulemusi, et näha muutust, aga reaalsuses on sessioonid erinevad ning seeläbi tulemused võrreldamatud. Madalaimate tulemustega õpilaste vanemad kutsutakse kooli ning peetakse aru põhjuste ning võimalike lahenduste üle. 

Sellele järgnevad järele aitamise tunnid toimuvad varahommikuti alates 6.30-8.00 ning pärast koolipäeva lõppu 15.10-16.30. Kasutatakse ka üks ühele õpet, mis kasvatab koormust veelgi. Kui isegi koormatud õpetaja kümne tunnist tööpäeva on veel kuidagi võimalik hoomata, siis alla kümne aastast last kümme tundi järjest mõttekat õppetööd tegemas me ette ei kujutu. Isegi kui vahepeal on pausid ning saab süüa ja suurel kooli territooriumil ringi joosta.

Intervjuust kolme õpetajaga selgub, et digitehnoloogia kasutuselevõtu seisukohast on kooli suurimaks väljakutseks tehnoloogia totaalne puudumine. Kooli inventari ei kuulu isegi ühte arvutit, televiisorit ega printerit, rääkimata sülearvutitest või projektoritest. Mõned õpetajad on küll saanud kogemusi õpetajakoolituse või mitteformaalse õppimise käigus, kuid kuna praktiseerimisvõimalused puuduvad, siis on need ka peatselt unustatud. Koolis töötavast 23st õpetajast omab nutitelefoni küll enamik, kuid õpetamiseks või õppematerjali otsimiseks neid ei kasutata. Ainukese kasutatava vahendina tuuakse välja Google´i keskkonda, kust üks õpetaja koolile mõeldud riigi poolt loodavad välishindamisvahendid saab alla laadida ja välja printida.

Huvi (lisaks sellele, et „palun andke meile mõni seade!“) tuntakse enamasti arvutiõppe ABC, projektori kasutamise ning ettekannete tegemise vastu. Saame koolilt kinnituse, et nad leiavad kahel päeval aega meiega kohtuda, et digipädevusi edasi arendada. Nopime programmist välja kooli vajadusetele sobilikumad infokillud ning valmistame koolituspäevad ette.

Kokku lepitud päevadel kohale jõudes korralduslikke probleeme ei esinenud. Küll aga puudus esimesel koolituspäeval koolis ja kogu piirkonnas elekter, mistõttu pidime ära jätma tegevused, mis hõlmasid projektorit ning internetti. Õnneks olid kaasa võetud arvutitel akud täis ning saime koolituse ikkagi läbi viia.

Koheselt ilmnes, et ka osalejate oskuste tase on väga erinev. Mõni õpetaja vajas juhendamist kuidas arvutit avada, hiirega liikuda, trükkida. Teine jälle valdas juba baasoskusi, näiteks MS Wordis ja Excelis töötamise osas. Tutvustasime arvuti erinevaid komponente, lisaseadmeid ning Windows baaspaketi programme. Seejärel töötasime juba väiksemates rühmades. Toimusid nii trükkimise, paroolide olulisuse ning loomise, kui ka Exceli valemite ning funktsioonide kasutamise töötoad. 

Koolituse lõpus selgus üllatav tõsiasi, et koolil ikkagi kuskil on, vähemalt teoreetiliselt, suurusjärk 100 tahvelarvutit. Neid aga pole õpetajad kunagi kasutanud. Põhjenduseks tuuakse, et kõikedele õpilastele neid ju ei jaguks. Samuti pole nende kasutamist neile ka kunagi õpetatud. Igal juhul meie tahvelarvuteid kordagi ei näe ning nende olemasolus veendunud pole. Ka ei tundu mõistlik teemat survestada, kuna kui isegi need tahvlid eksisteeriks, siis ka tehnilise valmisoleku korraldamine, et neid kasutusele võtta, koolil ju sisuliselt puudub. Vaja oleks ju pikendusjuhtmeid laadimiseks, internetti uuenduste tegemiseks, inimest, kes neid pidevalt hoiustaks ja hooldaks jpm.

Teisele koolituspäevale kogunesid samad õpetajad, kes esimesel korral. Õnneks oli seekord saadaval ka elekter ning läbi kaasa toodud ruuteri ka internet. Tutvustasime internetis käitumise ning ohutusega seotud aspekte. Erilist huvi ja elevust tekitas petuskeemide ning häkkimisega seotud osa. Tutvuti ka hea otsingu koostamise põhimõtete ning laiemalt, mida üldse võiks internetist leida ning kuidas leitud infot paremini õppetundidesse integreerida. Selleks vaadati ühiselt üle Google poolt pakutav pea lõputu tööriistakast.

Kokkuvõttes jäid õpetajad koolituspäevadega väga rahule. Sai palju õpitut meelde tuletatud ning uut omandatud. PAPO esindaja on lubanud kooli aidata esimes(t)e arvuti(te) hankimisega ning loodetavasti on õpetajatel juba õigepea võimalik omandatut igapäevaselt kasutada ning enda teadmisi juba koolisiseselt edasi arendada.

 

St. Patrick´s Ebubere Secondary School Vol 2

 

Mõne päeva möödudes Ebubere kooli naastes juhatatakse meid taas direktori kabinetti. Võtame istet ning ootame. Alguses 15 minutit, siis 30. Kui hakkab juba tunduma, et meid on unustatud saabub kohalik suahiili keele õpetaja ning uurib, kas saab meid kuidagi aidata. Pärast meie ära kuulamist kaob ta uuesti 15 minutiks ning naastes teavitab meid, et momendil on kõik asjaosalised kättesaamatud. Pakub, et naaseksime homme.

Järgmisel päeval kordub midagi sarnast ning lahkume koolimajast saba sorgus. Kolmandal koolimaja külastusel määratakse meile õnneks kontakt, kes peaks sama nädala reedel meid teavitama koolituse ajast ja kellaajast. Reedel vastust ei tule, ka nädalavahetusel mitte. Esmaspäeval ise ühendust võttes saame lõpuks samaks reedeks mõnetunnise kohtumise kokku lepitud. Lepime WhatsAppi vahendusel kokku ka laiemad teemad, mida koolitusel käsitleda. Sisendiks on ka läbiviidud intervjuu ning õpetajate poolt täidetud küsimustikud. 

Õnneks sellega meie jaoks aafrikalik asjaajamine, mille eest meid ka hoiatati, lõpeb ning reedel naastes on meie tulekuks oluliselt paremini ette valmistatud. Esmalt kutsutakse meid käimasolevale lapsevanemate koosolekule, kus saame ka sõna, et asjaosalisi tervitada ning laste kasvatamisel tehtud hea töö eest tänada. Lapsevanemad kordavad kooris direktori poolt meie kodumaa nime „ESTONIA“. 

 

Seejärel siirdume klassiruumi ning tutvustame paari tunni vältel seadmete ühendamise, kasutamise ohutuse, internetis käitumise ning otsingu põhitõdesid. Viimase pooltunni pühendame õppimisele suunatud tööriistadele nagu Google tööriistad, Canva, Zoom jt. Koolitus kulgeb ladusalt hoolimata asjaolust, et projektorit liigse valguse ja kardinate puudumise tõttu klassiruumis kasutada ei õnnestu.

Koolituse tagasiside on väga positiivne. Õpetajad tunnevad, et neil oleks taolisi teadmisi, ja palju laiemalt, hädasti vaja. Samas nenditakse, et nende võimalustega koolis pole momendil võimalik saadavaid teadmisi kinnistada ning pidevalt rakendada. Meile korraldajatena jääb siiski usk, et kasvas julgus iseseisvalt internetis ringi surfates kvaliteetset materjali otsida ning õpilastega koos kasutada. Olgugi et siis paberil välja prindituna.

Kontaktisikuga pärast koolitust suheldes oli mõlema osapoole jaoks selge, et see jääb meie ainukeseks silmast silma koolituseks selles koolis. Õpetajad on lihtsalt liiga üle koormatud ning väga väsinud. Ka koolituse ajal oli märgata kerget nokkimist ning ühel juhul kostis tagareast ka kerget norinat. Palju on õpetajatest välja pigistanud ka kooli remont, mis vajas pidevat ümberasumist ning asjade liigutamist. Pingutus on kindlasti olnud vaeva väärt, kuna kool näeb kaunis välja ning paranenud õpikeskkond tuleb tulevikus kindlasti kasuks. Kingime koolile köidetult Digipädevuse koolituse täisprogrammi, mida nad saavad tulevikus jõudumööda ise lahata ning jätame hüvasti.

GBVA Mission on a Curfew Night!

 A Significant Change Story by Benjamin Washitakaya     

In July 2020 during COVID pandemic first wave, a daughter of one of my neighbours went out in the morning to pick something from school, this girl remained away from home until very late. At around 8 pm the mother of this girl called me and told me “my daughter is not home and someone told me that she could be in a certain house”. At 8 pm it was already curfew time in Kenya, but I had to do something fast, to support this mother, to find her daughter, and bring her back home safely. Knowing that this mother could not reach that house, and being aware of the need to report this case to the police, I decided to call a taxi (with my wife's financial support) to take me to the police in Shianda with the mother. We reported the case and with the police instructions, we went to the community to reach out to the girl. We found the girl locked in a house with a boy. We brought them back to the police, and the girl explained to the police how she was forced to that house. From that point, the mother and the police were able to handle the case.   
I spent 1000 Shilling that night, but at least I was sure I saved a child from being a victim of GBV. 
I acted in this way due to the training I’ve received as a GBV Ambassador. Now when I hear about any situation in the community, especially affecting young girls, I act. Before I didn't know how to approach the administration, but now after learning the procedures, I know the system and I can report, I am able to do it myself.    

Benjamin Washitakaya joined Wefoco in 2019 as a member of Khunyiri Youth Women Group, he has been an active member since and is currently the secretary of the group. In the same year, he joined the pioneer group of Wefoco Gender-Based Violence Ambassadors (GBVA). A program developed under the Mondo EUAV SUDHAV2 program to build the capacity of Wefoco groups to prevent and reduce GBV in their communities. Within this program, Benjamin received training on GBV issues and participated in activism actions for the Elimination of Violence Against Women. 
Mondo EUAV SUDHAV3 program is allowing the Wefoco GBVA to carry on their learning on gender issues and supporting them to raise awareness in more communities about women's rights and gender equality. 
If you want to support the activities of the Gender-Based Violence Ambassadors in Kenya visit: Mondo Womens-Fund .

MSC - Most significant change - is a form of participatory monitoring and evaluation that involves the collection of significant change (SC) stories emanating from the field level.  Staff and stakeholders are involved in reading and discussing the collected stories, understanding the value of the changes, and providing further feedback on the project's impact on the field level.  

Stories are being collected by the EUAV from WEFOCO field volunteers' experience (the GBVA), to introduce them into the approach, aiming that they can be more comfortable, later on, collecting stories from the community. 

Trainers have started with their first digital competencies workshops at PAPO computer lab

I am sitting outside the computer lab and enjoying the nice morning breeze. It had rained over the night, so the road to the office was not as dusty as usually, and the Boda ride was sweet (no dustclouds to blur my vision). Ideally, the rainy season should have already started when I arrived, but like everywhere, the weather patterns have changed, and here in Kenya, they can be quite unexpected. It seems that now the rains have arrived and with the rains also malaria (several volunteers were diagnosed with the parasite last week). I was visiting a tailor another day, and she actually told me that I should wait until the rain has passed if I do not want to get malaria. I wonder where does this superstition come from. Like most Kenyans are afraid (literally everything stops when it is raining) of rain so do the mosquitoes. It is just that after the rain, they have so many little water bodies to lay their eggs and increase in numbers.

My goal for the following weeks is to mentor the trainers and make sure that everything runs smoothly. I have finished training the trainers, and we picked four promising individuals to lead the sessions so that the workshops at PAPO can continue when the project is over. For most of the trainers, it is their first workshop to lead, and we took some time during the training of trainers sessions to discuss the characteristics of good teachers and speak about public speaking. Each participant even gave a short pitch to sell their training services. I emphasized that trainers do not necessarily need to know everything, and it is okay to say that let`s google it together, or I will find it out next time. A concept that a teacher does not know it all is a bit hard pill to swallow as the classical teacher here does not want to admit that they might not know it all. Also, in traditional classrooms, game-based learning and energizers are not common practices, so it was pretty funny to look at their facial expressions when I informed them the first time that now we will play a game to have some fun. I can say that I did a lot of persuading on the importance of energizers and games, but I am not fully confident that they will implement them in their own workshops. We shall see that! A fun fact I learned is that one of the trainers, Annette, actually graduated from a game-based learning workshop with NGO Mondo some years before, while she was a substitute teacher at a local school, so maybe at least one group will play.

We have four trainers and many students interested in learning about the internet and improving their digital competencies. We decided to open up two groups. One in the morning, starting from eight to eleven and a second one just after that. The morning group will be guided by Annette and Bashir, and the afternoon by Valentine and Bonface. Most of them have just graduated from High School and plan to enter college in the coming year. All of the 19 participants have finished a general computer course. Still, they have limited knowledge about operating a smartphone (only a few have a personal smartphone) or using the internet to search for jobs or build their own business. However, they value digital skills highly and feel that this is the path to a better job in the future. Most of them live with their parents, and it would be amazing if this workshop helps them take their first steps towards independent lives and secure their dream jobs in the future.

 

Trainers from left Bashir, Valentine, Bonface and Annette

Young people are eager to learn.

The first group of trainers have graduated, and four of them will continue with training in PAPO.

The head of PAPO Josephato signing the certificates

Conflict resolution in a rural community tailor shop in Western Kenya

 WEFOCO Tailor's Sustainable Development Project 

Follow up post from my previous deployment in Shianda, Kenya.

After the Step 4 of the sustainable development project, the tailors started implementing their first action plan. However, a lot of questions came up day by day.

So we decided to answer and work on the questions as we were going. 

We talked about finance, marketing and market analysis, targets, budgeting, team roles, sponsors, customer care,  team building, holistic meetings on their link with Wefoco and Mondo...

At the end of my 6 months deployment, the tailors and I knew I was coming back for 6 more months of work with them on the same project. So we made an action plan for the 2 months I would be back home in Belgium - April and May 2021. 

When I came back to Kenya in June 2021, the tailors had been working with their new team for 2 months. They were in a conflictuel atmosphere and the members were fearing each other and weren't comfortable communicating their issues. 

It was a difficult welcome back situation for me. After consulting my mentor, some tailors and the WEFOCO director, I decided to invite all the tailors to an individual evaluation of the last 2 months so I could understand what has been going on in my absence and most importantly so I could have every tailor's sincere thoughts and concerns.

After conducting the individual evaluations, which worked really well, we had the first team meeting since my return. I gave them the positive feedback of the individual evaluations and told them that they have raised some challenges that the team needs to solve in order to improve the team spirit. 

We started by talking about the Four agreements of positive communication and all agreed to try to follow them as much as possible. 
After that, I introduced to them an evaluation method called the Community Score Card. It is about scoring topics concerning a specific subject, giving concrete examples and finding solutions to the things that can/should be improved based on their scoring. It is an easy and visual method of evaluation and solution planning. The scores were done anonymously to avoid discomfort. 

Topics	Score	Explanation	Solution
1)  2)  3)  ...	Really bad Can be improved Really good	Write examples.	Give a solution.

The exercise worked well for the tailors even though they started confronting each other at the same time. Which led us to not being able to finish it completely. We will review this Score Card in a team meeting in the following weeks to see if there are improvements or changes to their scores, acknowledge their success and update their challenges. 

Another thing that was done in order to solve conflict resolution was to use an outside source to talk to them with a neutral angle. 
My mentor Evelyne is a tailor as well as a tailoring teacher in the village's polytechnique. She has been introduced to the team several times in the last six months. She is a very good communicator and mediator. 
She came twice to talk to the tailors about assertiveness, behavior and personality differences, team spirit...
She used cooked/raw eggs and cold/warm water bottles to express some of these concepts which were very creative and visual and spoke to the tailors.

Esther, the WEFOCO director, also came another day to reinforce the challenge and importance of togetherness and team spirit in a community business. 

From my experience in this field and culture, I see it is primordial to repeat things several times for people to accept and use the news ideas and concepts throughout a project. It is also very important to use local figures as communicators so that the people can identify with them and look up to people they truly relate to. 

In addition to this, the tailors have been meeting weekly to discuss any issues, clear miscommunications, be transparent with their records, money stock, material stock renewal and so on. This was one of their proposed solutions during the Score Card evaluation and it has been primordial for the team growth. 

In only two months, the tailors and I have seen changes in the team spirit and they are more comfortable to communicate. 
But of course, these things take time to be truly solved as it is also a behavioral change. A team will naturally have regular conflicts to be solved, which is why I am working on giving them more tools to deal with that in the future. I am also trying to make them responsible for organizing these team meetings and have them without me so it isn't associated with my presence on the project and can last for long after I will be gone. 

Let's see how this conflict resolution topic evolves in the next months. 

St. Patrick´s Ebubere Secondary School Vol 1

Algab töö

Meie esimeseks suuremaks ettevõtmiseks Shiandas on digipädevuse koolituse korraldamine St. Patrick´s Ebubere koolis. Tegemist on Eesti mõttes keskkooli/gümnaasiumiga, kus käivad 14-18 aastased tüdrukud ja poisid läbisegi. Neljaklassiline keskkool (secondary school) lõpeb eksamitega kõikides ainetes. Ühes klassis õpib tavaliselt 50-60 õpilast, kelle õpetamise, kasvatamise ning haldamisega saab hakkama üks õpetaja.

Keenias üldisemalt on õpetaja amet populaarne ning õpetajaid on koolitatud riigi poolt palju. Siiski pole riigil raha, et kõiki palgal hoida, mistõttu on on konkurents suur. Samal ajal on ühele töötavale pedagoogile langev koormus väga suur ning jaanuarist novembrini vältav kooliaasta pingeline. Suur töökoormus omakorda kahandab võimalusi viia sisse muudatusi ja uuendusi ning seeläbi saadava hariduse kvaliteet kannatab.

  

Tee kooli

 

Tee kooli viib Shiandast bodabodaga ning kulgeb kohati üsna väikseid teid pidi. Esimesel korral tuleb meiega kaasa ka PAPO esindaja Jose Chibata, kes plaanib kohapeal algatatud koostööprojekte tulevikus jätkata. Chibata päevi näinud boda meid mõlemat kanda ei jaksa, mistõttu läbib Marten pool teed jala nautides linnulaulu ning kohalike tähelepanu. Sõltumata liikumisvormist on kohale jõudes silmad ja nina punasest tolmust pungil, kuid motivatsioon panustada jätkuvalt laes.

 

Kuna 2020. aastal, kui Covid-19 puhang oli täies hoos, olid koolid Keenias suletud, siis töötab Ebubere kool ka vaheajal. Sellel ajal ei toimunud ka meie mõttes koduõpet. Õpetajad küll edastasid õpilastele paberil õppematerjale ning ka õpikud/töövihikud olid saadaval, kuid võimalust tehtud tööd kuidagi kontrollida või hinnata polnud. Kaotatud aega tasa teha või lünki täita otseselt ei üritata, kuna uut materjali on peale tulemas lihtsalt liiga palju.

Saabumegi vaheaja esimesel päeval ning toimumas on palju. Ehitatakse uut hoonet klassiruumideks, kõik ülejäänud hooned saavad uue värvikihi nii seest kui väljast. Etteruttavalt võttis uue hoone ehitus ning kõikide ruumide korrastamine ja üle värvimine kokku umbes kaks nädalat. Senikaua istuvad õpilased hoovis ning toimub kordamine eksamiteks, eksamite sooritamine ning hiljem tavapärane õppetöö. Vihmaga õppetööd niiehknaa ei toimu, kuna teed muutuvad kiiresti läbimatuks ja õpetajaid/õpilasi kohale lihtsalt ei saabu. Samuti on võimatu vihmaga siseruumides tunde läbi viia, kuna puuduvad laed ning üles vaadates vaatab vastu plekk-katus. Kõrva järgi täitub ruum vihma ajal vähemalt 100 dB müraga ning ka iseenese mõtete kuulmine on raskendatud. Keenias kohapeal tähendab vihm üldisemalt, et suurt midagi ei toimu ning elu jääb ootele.

Koolist

Kogu õppetöö ongi eksamite võimalikult edukalt läbimisele suunatud. Toimub tuupimine, drillimine ning tugevas raamis toimetamine. Õpetajaid motiveerib sedalaadi õpetamisvormi kasutama ka heade eksamitulemuste eest makstav lisatasu. Õpilased omandavad informatsiooni enamasti läbi nägemismeele ning materjali läbi kirjutamise, kuulates ja kaasa mõeldes hajub tähelepanu kiirelt.

Kool ise on tagasihoidlik, klassiruumid lihtsad ning õpetajate tuba sisaldab vaid hädavajalikku. Direktori kabinett on pooleldi täidetud koolile annetatud õpikute ning õppematerjalide kastidega. Nende hulgas ka näiteks avamata kastid brittide koostatud arvutiõpetuse algtõdedega.

Õpetajatele pakutakse ka kooli poolt lõunat ning hommikul teed. 

 

 Koolitus alaku

 

Koolis võetakse meid soojalt vastu ning kohtume esmalt direktor Ezeqieli ning matemaatika õpetaja Simoniga. Saame üsna hea ülevaate kooli IT taristust ning õpetajate oskustest. Koolis on kokku 3 lauaarvutit ning üks suurem televiisor info suuremalt seinale kuvamiseks. Enamus õpetajaskonnast pole ei õpetajaks õppides ega ka hiljem digitaalsete vahendite kasutamist õppinud, ega oska ka seda teha. Samas omab kooli 15st õpetajast nutitelefoni 13, kuid õpilastel pole lubatud nutitelefone kooli kaasa võtta. Lisaks puudub enamikel õpilastel isiklik või perekonnas nutitelefon. 

See info muudab meie olukorra keeruliseks. Tundub, et keskmiselt on õpetajate teadmised madalamad, kui  ehk programmiga pihta hakkamiseks vajalikud. Lisaks tekitab peavalu mõte, et kui isegi õpetajatele koolituse käigus vajalikud teadmised edasi anda poleks neil võimalik omandatut hiljem praktiliselt koos õpilastega harjutada.

Lepime kokku, et naaseme paari päeva jooksul, et kaardistada õpetajate soovid täpsemalt ning lepime koolituse sisu ning ajakava kokku. Esialgu tundub, et mõju avaldamiseks peame oluliselt algselt planeeritu ümber mõtlema ning alustama väga elementaarsetest elementidest nagu näiteks projektori/ekraani kasutamine, mis on Internet ja kuidas seal käituda ning kasuliku info veebist otsimine ning esitamine.