Siis kui elektrit ei ole.

Kaks kuud Shiandas. Kaks kuud täisajaga tegelemist WEFOCO projektidega. Kaks kuud stabiilset elu Keenias. Just täna hommikul rääkisime Kariniga mitu tundi sellest, kui palju me töötamist Keenias naudime. Aega meil oli, kuna ärkame alati päiksega, ikka kell seitse. Mina, kes ma Eestis olles vabal päeval vähemalt kella üheteistkümneni magan, ärkan iga hommik kell seitse üles, panen muusika mängima ning asun tegutsema. Hommikune mandaziost (kohalik saiake, nagu lihapirukas aga ilma lihata), veetoomine, nõudepesemine, sooja vee keetmine ning kausiga "duðiruumis" käimine on saanud harjumuspäraseks elu osaks.

Elektrikatkestus pole enam ammu midagi, mis meid silmagi pilgutama paneks. Mõne õhtu jooksul käib elekter ära kümme korda, teinekord läheb lihtsalt hommikul ära ning tuleb tagasi järgmise päeva lõunaajal. Siis tuleb tegemised lihtsalt ümber planeerida. See on Keenia. Nagu Karin ühel päeval naerdes ütles: "Eestis ei oleks see mingi vabandus, et ei saanud töötada, kuna elektrit ei ole, aga siin võib see terve päeva plaanid segi keerata." Ka internetipunktis olevate pidevate elektrikatkestuste puhul kohendan ma vaid kõrvas klappe, kuulan muusikat edasi ning ootan rahulikult, kuni elektrigeneraator jälle tööle pannakse. Keenia aeg. Keenia reeglid.

Elektrikatkestus võikski olla viimase nädala märksõna. Kuna minu töö on hetkel suures osas laste kogutud fotode, videode ja andmete sisestamine ning korrastamine, mida teen ma kodus ja arvutiga, siis mitu päeva kestvad elektrikatkestused mu töö arengule just kaasa ei aita. Samuti töötamast tõrkuv arvuti, kust ma veel täna hommikul viimaseid andmeid Karini arvutisse kopeerisin.

Eile õhtul läksin magama kell seitse (jah õhtul, mitte hommikul) - kui elektrit pole, siis mida sa pimedas ikka teed, parem puhata valgeks ajaks välja. Kui ma südaöösel põlema läinud lambipirni peale üles ärkasin, proovisin niisama huvi pärast, et kas mu tõrkuv arvuti töötab. Uskumatu, aga juba pärast viit minutit mässamist (tavaliselt läheb vähemalt veerand tundi) hakkas arvuti tööle ning kuna ühel ajal oli olemas nii elekter kui töötav arvuti, siis asusin aga suure hooga tööle. Kuni kella neljani hommikul. Mil läksin magama lihtsalt sellepärast, et teadsin, et kell seitse äratab päike mu niikuinii üles. Ja nii oligi. Kell seitse olin üleval, keetsin kakaod, lülitasin arvuti tagasi sisse ja jätkasin.

Tänasel päeval on elekter tujukas: kord on, kord ei ole. Mis meenutab mulle laupäevaõhtut kohvikus, kus elekter käis tunni aja jooksul üle kümne korra ära, mispeale üks külastajatest karjus: "Not Kenyan Power, but Kenyan Blackout" (tõlge: mitte Keenia Elekter, aga Keenia Elektrikatkestus). Terve ruum rõkkas naerust. Nairobis ja teistes suurlinnades pidavat asjad paremad olema, aga Shiandas ja siin ümbruses on elekter küll luksus. Iga hetke, kui seda on, tuleb hinnata.

Muud tähelepanekud: kui nädalavahetusel korralikult tööst puhata, siis on tööl olles ikka väga motiveeritud ja produktiivne tunne.

Jutt sai kuidagi elektrikeskne, kuid see on mu viimast nädalat kõige olulisemalt mõjutanud. Loodame, et järgmisel nädalal on uued teemad.

Janika

Karin koolivormide jaoks jooniseid tegemas...

...ja mõõte võtmas.

Iseseisvust.

Naistega koosveedetud aeg on pannud mind mõtlema rohkem toimetulekule ja esmavajadustele. Võimalusele elada inimväärselt. Oluline on elamine lähtuvalt oma väärtustest ja nägemustest.

Mulle meeldib siinsete inimeste oskus suhtuda kõigele vaatamata rahulolu ja sisemise säramisega põhirollidesse – olla abikaasa, ema, tütar, õde. Kindlasti aitab neid süvausklikkus. Jumalast rääkimine ja kirikus käimine on elustiil. Kõige KÕRGEMAT tänavad nad iga päev.

Teen selle järelduse 15 naise põhjal. Väike valim, aga ikkagi. Ja kui Jumal tahab, ongi elu selline ja kui annab paremat – tuleb tänulik olla.

Soovin naistele Keenias võimalust saada parem haridus ja olla ISESEISVAM, SÕLTUMATUM. Miks siis? Võrdväärsem elu oma abikaasaga või näiteks naistega Eestis. Minu nägemust mööda saab inimeste elu muutuda naiste teadlikkuse kaudu. Jah mehed, tahate või mitte, olete mingis mõttes ikkagi naiste meelevallas (julgen seda väita). Keenias on lood naiste kahjuks. Naiste vastutusse koduse majapidamise, raseduse jm eest suhtutakse õlakehitusega, see on loomulik. Ikka suudan üllatuda, millise leigusega suhtutakse naiste seksuaalsusesse väärkohtlemisse.

Aeg on möödunud koolituste tähe all. Naised on mõnusalt õhinas. Kojuminek ja õigeaegne tundide lõpetamine on endiselt probleemiks. Enamus naistest kannavad ise õmmeldud kotte rahulolu ja uhkusega.

Koolivormid on töös, loodame esimesed seitse vormi käesoleva nädala lõpuks valmis saada.

ISESEISVUST kõikidele õppimise kaudu.

Akina.
(Minu uus mitteametlik nimi Keenias)
Karin

Estheri koti esitlus

Add caption

Judy vastvalminud kotiga

Millicent´i (15a)  kodune loovtöö

Rebecca poseerimas

kontori hinged Judy ja Cherry(punases)

varia - alati stiilsed Amina ja Prince

varia - ehmunud lapsed MUZUNGU´t (valget) kohates

varia - iseseisvalt turul

Aja ajatus Keenias.

Kui mul kalendrit ei oleks, siis ma ei usuks, et oleme Keenias olnud juba peaaegu kaks kuud. Olgugi, et päevad algavad alati kell seitse hommikul, ükskõik mis kell ma ka õhtul magama lähen...sest kuidas sa magad, kui päike aknast sisse paistab, inimesed väljas sagivad ja kõik su ümber päeva alustavad...Olenemata sellest mööduvad päevad harukordselt kiiresti. Keenias on see huvitav, et lihtsad tööd nagu koristamine, nõude pesemine, riiete pesemine ja vee toomine ei tundu siin igava kohustusena, vaid midagi on siin keskkonnas, mis paneb kõiki tegevusi nautima. Kui kodus olles tundub ka riiete pesumasinasse panemine suure kohustusena, siis siin võin kaks tundi naeratus näol käsitsi riideid pesta, päike aga paistab, inimesed ümber suhtlevad ning töö ei tundu enam tööna.

Tegevusi on rohkem kui aega ning elu on huvitav. Päevad mööduvad hirmuäratava kiirusega ning kuna meil siin külas ainus internetipunkt töötab isegi Keenia kohta alla igasugust arvestust, siis hakkab vaikselt meelest minema, mis asi see internet on. Vaid kalendrit vaadates avastan pidevalt suure üllatusega, et juba nädal aega pole e-kirju lugenud ning asun teele naaberlinna, et internetis käia. Seetõttu ka vabandused, et blogis väike paus oli. Meiega on kõik hästi, tuju on hea ja motivatsioon kõrge.

Eelmise nädala kolmapäeval tulid meile külla Siisi ja Kullar, kes Ugandas just kohviku avasid ja sellest filmi teevad. Kullari eesmärk oli teha minu tööst 10-minutiline film. Kuigi ideid oli igasuguseid, siis lõpuks otsustasime spontaanselt tekkinud filmiidee kasuks, kus Kullar filmis mu tavalist tööpäeva ning seda kuidas ma koolisid ja lapsi külastan. Külaliste käik, eriti kui nad ka tööle kaasa tulevad, on alati positiivne ja töömotivatsiooni tõstev, nii ka seekord. Kahe päeva jooksul sai vajalik filmitud ning laupäeval saatsin Kullari ja Siisi Kakamegasse, kust nad järgmisel päeval läbi Kisumu  Kampala poole koduteele asusid.

Eelnevad päevad möödusid päästetööde tähe all – nimel annab see arvuti vaikselt otsi, kus mul oli 60 giga töömaterjale ja faile. Arvuti vahepeal käivitus, vahepeal mitte. Jooksis pidevalt kokku ja tegi muid huvitavaid asju. Lõpuks leidsin teatud asendi ja trikid, tänu millele arvuti vahepeal hea õnne puhul käima läks – parempoolsele alumisele nurgale tuli asetada palju raskust, kui arvuti käima läks, siis ei tohtinud seda enam liigutada ning laadija otsiku pidi alati välja võtma käivituseks. Aega läks, aga asja sai ning tööasjad on nüüd sealt vähemalt päästetud, hiljem vaatan, kas oma eraasjad ka kätte saan. Kui viimased failid ohutult Karini arvutisse saanud olin, siis oli kergendus ja rõõm suur.

Viimaste perekülastuste käigus olen nautinud eelnevalt tehtud töö vilju. Olen siin töötanud neli aastat, neljal erineval korral ning see kord on vaieldamatult ilma mingi kahtluseta kõige lihtsam. Inimesed hakkavad aru saama, kuidas mulle meeldib töötada ja suhelda. Tunnen, et mind austatakse ja võetakse mingil määral (nii palju kui see võimalik on) võrdsena. Mulle ei teha enam asju võimatult raskeks ega mängita lolli, nagu varem. Kasvõi fakt, et grupijuhid ei hiline minuga kohtumisel enam üle 20 minuti ning pooled neist on õigel ajal kohal, on suur asi ja teeb töötamise palju lihtsamaks. Samuti on olemas eelnevatel aastatel kogutud info ja nüüd pean ma ainult jälgima, et asjad läheks endiselt nii nagu nad läinud on.

Naistegruppide juhid on õppinud minuga töötama ning mina olen õppinud nendega töötama. Ma ei tunne enam seda stressi, mis eelmistel aastatel siinse töö raskeks tegi. Ja see tunne on niivõrd hea, et ma olen iga päev hirmul, et millal see stress mind küll tabab. Loodetavasti mitte kunagi. Niivõrd sujuvat, stressivaba ja hästi toimivat peredekülastust, kui seda oli viimane, polegi olnud.

Sellel aastal lõpetab keskkooli kaks tüdrukut, kes mõlemad mulle oma suurte silmadega otsa vaatasid ja küsisid, et kas WEFOCO organisatsioon ka nende edasisi õpinguid kolledþis või ülikoolis toetada saaks. Lydia tahaks saada arstiks ning Everlyne tahab saada advokaadiks. Raha neil aga edasiõppimise jaoks ei ole. Ülikool on veel kallim kui keskkool. Mõlemad tüdrukud on asjalikud ja tublid, kuid nende kohaliku külakeskkooli tase ei ole niivõrd hea, et isegi parimad õpilased saaks eksamitulemusi, millega saaks riigilt õppelaenu. Paremad keskkoolid on aga kallid, väga kallid.

Kool, kuhu ma alati väga hea meelega külla lähen, on puuetega laste kool Shiandas, kus õpib kolm meie programmilast. Nende kõigi lood on liigutavad. Üks neist, kurt-tumm, oli küll juba ammu kooliealine, kuid kuna puuetega laste erikoolid on väga kallid, siis pidi tüdruk aastaid kodus olema – nii kaua, kuni ta sai sponsori ning nüüd on ta õnnelikult esimeses klassis. Teist last oli elu jooksul nii vägistatud kui pekstud ning füüsilise puude tõttu jäeti ta koolist koju, tagasi kooli sai ainult tänu WEFOCO tehtud tööle ja leitud toetusele. Kolmas laps on tegelikult noormees, 23-aastane. Ta on nii vaimse kui füüsilise puudega väga armas ja viisakas noormees, keda muidu kodus tahatuppa peideti ning kes oma koduõuelt palju väljas ei käinud, kuna külaelanikud võivad olla puuetega inimeste suhtes üsna õelad. Nüüd on ta aga koolis ning kuigi oma vaimse puude tõttu jääb tulemustelt klassikaaslastele alla, siis on ta õpetajate sõnul väga aktiivne, abivalmis, püüdlik ja asjalik. Noormehe elu on muutunud, tema elus on eesmärk ja mõte ning tema silmad säravad.

Positiivne kogemus oli mu vabal ajal ja vabast tahtest korraldatud üritus Shiandas, kuhu kutsusime esinema kaks tantsijat ning pakkusime kohalikele võimalust tantsida ja laulda – ehk siis oma talenti näidata. Vastavaid postreid hakkasime üles panema päev varem kell 14.00 ning järgmisel päeval oli üritusel kohal 20 esinejat ja sadu pealtvaatajaid. Shianda küla noored tegelevad laulmise ja tantsimisega, kuid kahjuks pole neil väljundit. Üritus õnnestus väga hästi ning mult palutakse juba uut korraldada. Võib-olla järgmisel kuul...

Olen nüüdseks elanud Keenias kokku aasta ja kaks kuud ning ma pole mitte üheski välisriigis nii kaua elanud. Eile kui matatuga (väikebuss) Shianda külasse jõudma hakkasin, valdas mind soe tunne – olen jõudnud koju. Asutsin matatust välja ning mõned inimesed karjusid mzungu (valge inimene) ning ma naeratasin neile. Tundub, et hakkan Keeniat aktsepteerima sellisena nagu see on ning suudan siin elada. Stressivabalt.

Janika

Vanaema Frieda koos 4 programmilapsega, kes tänu sponsoritele esimesse klassi minna said.

Programmilapse eest hoolitsev vanaema

Programmilaps koos koolitunnistusega

Sama laps oma "voodil" istumas

Everlyne koos oma hooldaja - vanaemaga

Korraldatud üritus ja rahvamassid.

Puuetega laste kool

Puuetega laste kool

Puuetega laste kool

Programmipere

Õiglusemõistmine Keenia moodi.

Keenlastele meeldib politseid kutsuda. Eriti selliste asjade peale, mille peale Euroopas politsei kutsumise peale ei tulekski. Seitsme nädala jooksul olen politseiga suhelnud viis korda. Neljal korral olen jaoskonda läinud.

Eile kui ma järjekordselt politseijaoskonnas aega veetsin, seekord kolm ja pool tundi, ei suutnud ma enam isegi mitte pahaseks saada. See on Keenia ja nii seda võtta tuleb. Esther oli politseinike tegevusetuse üle oluliselt rohkem närvis kui mina. Võiks isegi öelda, et endast väljas. Väga. Ma üritasin teda maha rahustada, sest ega poolteist tundi järjest kriminaaluurijaga kõrgendatud toonil vaidlemine asju suure tõenäosusega meile soovitud suunas ei liiguta.

Need kaks korda, mil mulle politsei kutsuti, olid pigem naljakad ning probleem oli pigem kutsujas kui minus ning asjad said politseiga kiiresti lahendatud ja minu käest ei küsitud isegi mitte andmeid, kuna „süüdistus“ oli isegi politseinike jaoks niivõrd absurdne, et nad tegid selle üle veidi nalja ja lasid mul koju minna. Politseis olen ma Keenias varemgi käinud. Ja kõik on samamoodi läinud. Keenlastele meeldib anda politseisse asju, mis tegelikult politsei töövaldkonda ei kuulu või siis meeldib neile mõelda välja valesüüdistusi, lootes, et kui nad ametnikele veidi altkäemaksu annavad, siis ka süüdistavaga midagi tehakse. Näiteks kui ma käisin kaks aastat tagasi küsimas tagasi oma kahte reisikotti ning see inimene ei tahtnud mulle neid anda, andis ta mu hoopis politseisse, öeldes, et ma ähvardasin teda tappa.

Näiteks mu sõber ostis telefoni ning selle telefoni müüja oli selle varastanud. Hetkel, mil mu sõber oli telefoni ostnud, andis tegelik varas ta politseisse, öeldes, et see on varastatud telefon. Maksis altkäemaksu ning mu sõber kutsuti sinna. Ta oli jaoskonnas neli tundi ning lõpptulemusena maksis ka tema politseile altkäemaksu – 600 shillingit (6 eurot) ning ta lasti tulema.

Keenia politsei on tuntud altkäemaksude võtja. Näiteks on tee ääres liikluspolitsei, kes väikebusse kinni pidades kunagi dokumente ega autot näha ei küsi. Nad ootavad raha. 100 shillingit. Bussi piletimüüja paneb tavaliselt käe selle rahaga aknast välja juba politseid nähes ning kui need raha märkavad, viipavad bussile, et see võib edasi sõita ning piletimüüja kukutab raha maha, kust politseinik selle siis üles korjab. Kord oli Shianda lähedal väljas politsei, kes altkäemaksu ei aktsepteerinud. Ühistranspordiks kasutatavate väikebusside dokumendid ja tehniline seisukord ei kannata aga kriitikat ning niimoodi ei riskinud neist mitte ükski sel päeval sõita. Ühistransport seisis. Mitte ükski buss ei sõitnud naaberlinna, kuna väljas olid politseinikud, kes altkäemaksu ei aktsepteerinud.

Nii palju siis taustast Keenia politsei kohta. Seekordne politseilugu on aga klassikaline. Esther palus mind, et ma temaga jaoskonda kaasa läheks, kuna ühte orbu oli pekstud ning avaldus politseisse selle kohta tehtud juba 8. oktoobril, kuid pärast seda ei olnud juhtunud mitte midagi. Politsei ei pidanud vajalikuks mitte midagi teha. Esther ütles, et minu nahavärv võib neid tegutsema panna, kuna kardetakse, et valgetel inimestel on vajalikud tutvused ning et ma võin neid tutvusi kasutada ja tema töökoha ohtu seada.

Kui me esimene kord jaoskonda läksime, vaatasid vastu näod küsimusega „mida te tahate“. Kuigi politseinikud on tööl, siis klienditeenindajatena nad ei käitu. Ega neil pole ju meie juhtumeid lahendada vaja, ikka meil. Küsisin siis, et kui kaugele on tüdruku peksmise loo uurimine jõudnud, mille peale tehti meile kõigepealt veerand tundi selgeks, et hoolimata sellest, et see 12-aastane tüdruk on täielik orb ning meie organisatsiooni hoole all, siis pole meil mingit õigust neid küsimusi küsida. Veerand tundi hiljem aktsepteeriti, et olgu, küsige. Politseinik lappas suvalistest kohtadest sissekanderaamatut, ilmselgelt mitte sihipäraselt tüdruku lugu otsides ning ütles, et tema küll sellist juhtumit ei mäleta. Mõned minutid hiljem väitis ta ka, et ei ole võimeline seda kaebuste raamatust leidma ja lappas raamatut siia-sinna edasi. Ütlesin, et võin teda ise otsimisel aidata ning et kas ta üldse kuupäevi vaatab. Ei vaadanud. Pani raamatu kinni. Kutsuti teine mees, kelle suhtumine oli samasugune: „miks te üldse siin olete, mida te tahate, mis juhtum, ei mäleta.“

Pärast poolt tundi jaoskonnas saadi aru, et me päris niisama ära ei lähe ning meeste mälu hakkas taastuma.
„Teil pole vajalikke vorme täidetud,“ öeldi nüüd.
„On küll, kõik on olemas, meil on ka koopiad kodus.“
Mehed, kes varem tüdruku juhtumit üldse ei mäletanud ja seda tükk aega raamatust otsisid, teadsid äkki millegipärast täpselt ilma mingeid sissekandeid lugemata, et mis vormid meil täidetud on ja mis vormid mitte.
„Meditsiinivormi arsti poolt täidetud ei ole, meil on seda vaja,“ tuli uus selgitus.
Esther teadis, et see vorm on täidetud, koopia oli tal kodus ning lubasime järgmine päev vormiga tagasi tulla.

Järgmisel päeval meditsiinivormiga jaoskonda sisse astudes ei huvitanud paber mitte kedagi.
„Me teame, et meil on see vorm olemas,“ teatati vaid tuimalt.
„Eile öeldi teistmoodi.“
„Kes ütles, see oli keegi teine, mitte mina.“
„Olgu, kas nüüd saate juhtumi uurimisega tegeleda?“
„Jah, aga meil on vaja, et te tooks siia jaoskonda tunnistajad.“
„Olgu toome homme.“

Eile me siis jõudsime tunnistajatega jaoskonda. Dialoog kiskus koomiliseks.
„Tere, me tulime tunnistajatega kohale.“
„Kes teile ütles, et tunnistajaid on vaja?“
„Eile öeldi.“
„Ei, neid ei ole vaja.“
„Olgu, kaugel te juhtumi uurimisega siis olete.“
„Kas mina olen uurija või teie?“
„Ikka teie.“
„Miks ma siis teile aru andma pean, ma lahendan selle asja ise ära.“
„Aga me oleme selle lapse eest vastutajad, me tahame teada, kaugel asi on.“
„Ma ei pea teile mitte midagi rääkima.“
„Olgu, mis teie nimi on.“
„Miks teil mu nime vaja on.“
„Sest te olete politseiametnik, kes on praegu tööl“
„Teil pole mu nime vaja teada ja ma ei pea teile seda ütlema.“
Jätkus pikk vaidlus, mille jooksul politseinik aina korrutas, et ta ei pea oma nime ütlema.
Ma olin keskmisest oluliselt vihasem ning tegin midagi, mis mind ka ennast üllatas.
Võtsin rahuliku liigutusega politseiniku rinnataskust ilma luba küsimata pastaka (paber oli mul endal olemas), vaatasin talle otsa ning ütlesin: „Mul on vaja su nimi üles kirjutada.“
Ja ta ütles mulle oma nime.

Keenia kogemus on õpetanud, et kui ametniku nimi on avalik, siis pärast seda muutuvad nad oluliselt viisakamaks. Nii ka sel juhul. Politseinik kutsus mind oma kontorisse ning rääkis meiega tund aega, selgitades, kaugel ta uurimistöö on, miks see pole veel lõpuni jõudnud ning lubades, et nädala pärast annab ta meile vajaliku rapordi.

Esther mu kõrval ei rahunenud siiski maha, kuna talle oli öeldud, et orbu peksnud naine oli politseinikule juba altkäemaksu andnud ja seetõttu uurimist enam ei teostata. Seega vaidles Esther elavaloomuliselt igale politseiniku selgitusele vastu.

Pärast poolteisetunnist vaidlust nõustus mees ära kuulama meie poolt toodud tunnistajad. Ülekuulamine oli põhjalik – kolme tunnistaja kuulamiseks läks kokku kaks tundi. Lõpuks politseinik siiski vabandas mu ees oma eelneva käitumise pärast ning ma tänasin teda abi eest.

Jaoskonnast lahkudes tõdesime Esthriga fakti, et me teame, et politseinik on teiselt osapoolelt altkäemaksu saanud ning tema teab, et meie teame seda, kuid nüüd peame mängima oma rolle ning vaatama, mis meile nädala pärast öeldakse. Teine osa on tulekul.

Janika

Pilt Keenia politseijaoskonnast internetist. Meie oma on veel tagasihoidlikum.  http://www.flickr.com/photos/vikingman/3298370751/sizes/o/in/photostream/

 

 

 

Kui vähe on vaja...

Viimane nädal on olnud hea nädal. Kadunud tüdruku leidsin üles, rääkisin temaga ning viisin ta tagasi kooli. Ta ei olnud rase, aga kuna jutud olid juba liikvele lastud, siis kartis ta kooli tagasi minna. Kartis ka õpetajat. Ma käisin temaga koos koolis ning rääkisime probleemist. Kõik olid väga huvitatud tema kooli tagasipöördumisest - Keenias tähendab tüdrukule koolist väljakukkumine põhimõtteliselt elu lõppu -

ühiskonna ja perekonna survel ta abiellub ning seejärel kontrollib ja käsutab teda juba ainult tema abikaasa. See tüdruk sai aga õnneks tagasi kooli. See, mis tema jaoks tundus suure probleemina, lahendasin ma ära ühe vestluse käigus. Vahepeal pole probleemid nii suured, kui nad tunduvad.

Teine liigutav hetk oli perekülastuste käigus, kui ühel üheksa-aastasel tüdrukul ei olnud aega minuga rääkida, kuna tal oli parajasti perele lõunasöögi valmistamine pooleli. Lapsed ei saa siin täiskasvanuks mitte siis, kui nad 18 saavad, vaid siis kui vaja on. Mõlemad selle tüdruku vanemad on surnud.

Kolmas killuke mu nädalast - läksin HIV-testimisele naisega, kelle mees oli surnud. Kõik naabrid

ütlesid naisele,et ta on HIV-positiivne ning terve tema pere sureb kohe. Naine tahtis teada. Saatuse irooniana oli esimene testpositiivne ja kontrolltest negatiivne. Oli vaja kolmandat testi, mis saadeti analüüsimiseks teise linna. See noor naine ei tea veel ikka oma saatust. Ta ootab.

Muidu koostan põhjalikku andmebaasi programmilastest ning olen progressiga rahul.

Nädala mõttetera: Keenias on iga päev uus päev!

Janika.

Kulgemist.

Kuu on meil nüüd Shiandas oldud, kuid tajun seda kuud kahe nädalana. Positiivseid üllatusi jätkub endiselt igasse päeva, aga nädalas mõnel korras olen ka  häiritud hämmingus:„Ah, et nii ka saab“. Näiteks ühe naise käitumine. Küsis ja nuias abi. Me planeerisime kokkusaamise. Kohale ei ilmunud kuigi vestlusest on möödas kõigest üks päev. Võib olla tõesti probleemid mäluga ja lihtsalt unustas.

Nädala märksõnaks on kulgemine – tegutsen ja suhtlen ootusteta. Kogemuste põhjal julgen järeldada, et saan pettuda ainult siis, kui mul on olnud mingi ootus, arvamus, hinnang. Olen kursuste kõikidel päevadel muianud oma eelarvamuse üle, et nagunii keegi hilineb,aga „näpust võta“. Hilinenud on nädala jooksul üks naine ühel korral. Ja nagu õpetas mind üks võrkturustuse direktor „Kui sa eeldad midagi, oled sa valel teel“, peab paika ka Shiandas.

KOLMAPÄEVAL Õhtul õpetan Shianda kodu lastele jälle toiduvalmistamist. Tänuks on tants ning kutse ühe 16 aastase tüdruku poolt tema koju, tema kõrvale magama tulla. Jõuan üheksa läbi koduõuele ja naabrinaine Caro kutsub enda juurde magama. Huvitav õhtu.

NELJAPÄEV Naised on  püüdlikud ja töökad.Hommikut alustame vestlusringiga, kus igaüks räägib paari lausega endast ja möödunud päevadest või käesoleva päeva algusest. Olen seda meetodit teadlikult kasutanud, et tekiks omavaheline suhtlemine ning loodetavasti tõuseb ka julgus arvamust avaldada. Võrreldes naistega Eestis on need naised tunduvalt tagasihoidlikumad. Eneseväljendus on pooltele pingutust nõudev väljakutse.Kaksteist naist õnnistavad mind selle eest, et näitasin neile kõige tavalisemaid – traageldus, järel, kald, üleloomis jne.käsitsipisteid.

ESMASPÄEV; TEISIPÄEV Koolituspäevad venivad pigem pikemaks ja isegi vihm ei pane neid enne tundide lõppu asju pakkima. Kartus ja ärevus mitte toimetuleku ees on taandunud. Mõnel on küll masinaga õmmeldes peopesad märjad kuid see käib asja juurde ja loodetavasti on mööduv nähtus.

Hakkan nüüd hinnanguid pritsima ja arvamust avaldama oma mätta otsast. Käeliseks tegevuseks on tingimused siin väga kesised. Mitmed naised on ülitänulikud kui saavad koju kaasa kaks meetrit kõige tavalisemat niiti mitte kõige kavatiteetsema nõelaga. Igas kodus ei ole kääre ja koti väljalõikamiseks kulub see tõttu poole rohkem aega. Nelja naise lõikamisoskused on algkooli tasemel, tundub uskumatu.

Kaksteist naist õnnistavad mind selle eest, et näitasin neile kõige lihtsamaid – traageldus, järel, kald, üleloomis jne. käsitsipisteid Eestiga erinevus on see, et üldjuhul tänavad õpilased mind, kui tunnid on huvitavad või kasulikud. Siin tänavad õppijad Jumalat, kes minu Shiandasse saatis. Aga mul ei ole selle vastu midagi. Nad on nii tahtmist täis õppida. Neli naist paluvad  abi, et saada Euroopasse tööle. Hehh.. mulle meeldib Keenia. Olen siin vähemalt teiste arvates hirmus rahakas.

KOLMAPÄEV ostan neljale naisele kandekoti materjali. Sisestan arvutisse  kooituse väljaminekud ja vaatan mida tänane päev mulle õpetab.

Lisan mõned pildid (VARIA) minu vinklist, mis ei puuduta tööd.

Ise üritan ikka kasutada kulgemist –olen kohal...EELDUSTETA, sest muidu on raske uut õppida.

Ja olla eluga rahul.

Karin

Jacquliline

Koolitusgrupi toetusnaised

naised hoos

varia -  üks kuu nelja inimese teenistuses olnud, Shiandas elu kogenud PLÄTUD

varia - 7cm sirts selili

varia - aafrika mood shianda turul

varia - minu sõbrad kõrvaltänavast

varia MATOKE-hautis banaanidest (valminud kilekotis ja banaanilehtedes)

varia- naabrinaine Caro