Minu esimene reis Aafrikasse

Minu Aafrika lugu saab alguse natuke omapäraselt, kuna mul puuduvad igasugused varasemad kogemused. Nagu Janika on jõudnud juba kõigile rääkida, siis minu kaugeim reis on senini piirdunud Rootsiga. Loomulikult on võimalus, et esimese nädala lõpuks nutan nurgas ja tahan koju, kuid praegused emotsioonid seda veel ei reeda.

Jõudsin Nairobisse esmaspäeva hommikul ja suurema hingetõmbeajata järgnes ekskursioon Nairobi slummis Kiberas. Kuna Veigo blogi räägib puhtalt Kiberast, siis ma ei hakka sellel pikalt peatuma. Esimene kultuurišokk oli sellega muidugi olemas.

Nüüdseks olen jõudnud edukalt Shiandasse ja ennast siin sisse seadnud. Täna kohtusin esimese naistegrupi juhi Noraaga Khaungast. Khaunga on natukene kaugemal ning sinna saamiseks võtsin mootorrattatakso. Õigemini Janika võttis, sest ta lubas mind nii ilusasti vati sees hoida, mis siiani tuleb tal väga edukalt välja. Taksojuht pani mind Khaunga kooli juures maha ning kuna naistegrupi juht ei olnud veel jõudnud, jäin teda ootama. Kuna laste seas olen ma oma valge naha ja kaameraga väga populaarne, siis igav ei hakanud. Lisaks kõigele muule sain jagada pikale šarmantsele härrasmehele oma meiliaadressi, sest no kuidas sa ütled teisele, et ei saa, eriti kui ta kannab kaelas automaati. Lõpuks jõudis ka naistegrupi juht Noraa kohale ning tema juhtimisel läksime üle vaatama piirkonna valdusi ja tegemisi, et mul mingigi ettekujutus elust olust tekiks ning ma ei hakkaks õpetama stiilis, kuidas asju tegelikult tegema peab...kui me oleksime Eestis.

Valdavalt kasvatavad selle piirkonna naised suhkruroogu. Saak koristatakse ja saadakse selle eest raha iga 1,5 aasta tagant ja seda ca 20 000 šillingit. Eesti mõistes oleks see siis ca 200 eurot pooleteise aasta peale. Suhkruroo kõrval kasvatavad nad ka natukene maisi ja kasvatavad kanu, kuid kanad on haiged. Samas kanad on seotud nööriga puu külge ja nad ei saa korralikult süüa, seega pole eriti ime, et nad haiged on. Igatahes mingi mõte hakkas mul selle naistegrupiga arenema ning aeg juba näitab, kas sellest ka midagi tuleb. Homme on plaanis Estheri ja Veigoga teisi naistegruppe vaatama minna ja kui hästi läheb, siis järgmine nädal saan ehk juba esimesed koolitused läbi viia.

Lõpetuseks väike pilt naistegrupi juhist Noraast ja kahest grupi liikmest ketis kana kõrval. 

Tartu Poska Gümnaasiumi annetused jõudsid Rise and Shine kooli

Oktoobri alguses korraldasid Tartu Poska Gümnaasiumi õpilased maailmahariduse ja keskkonna teemaliste nädala, mille raames toimus nii filmiõhtu, tutvustav loeng Keeniast kui ka kindla sihtotstarbeline annetuste kogumine Rise and Shine puuetega laste ja tavalaste segainternaatkooli jaoks. Koguti joonistus- ja tööõpetusvahendeid, raamatuid, koolitarbeid ja mänguasju, mida internaatkoolis käivad lapsed saaksid pärast tunde oma vabal ajal kasutada.

Annetused viisime kohale me Alariga, õnneks mahtus kõik ühte suurde kohvrisse, mis kaalus 25,5 kg. Andsime annetused üle ning need paigutati klassiruumi lukku käivasse kasti, mille võtme said kaks klassivanemat ja üks õpetaja. Lastel oli asjadest väga palju rõõmu - näiteks kui õpetaja tõstis üles käärid, siis terve klass ohhetas, sama kordus värvilise kustukummi puhul. Kui lapsed mänguasju nägid, siis tõusid nad iga autot või nukku nähed üllatusest püsti ja plaksutasid.

Suur tänu Tartu Poska Gümnaasiumile ning loodame, et Rise and Shine kooli lastel on nüüd pärast tunde lõbusam ja põnevam.

Teadete tahvel Poska Gümnaasiumis

Janika rääkimas Rise and Shine koolist

Kuulajad

Annetuskast Poska Gümnaasiumis

Klaara ja Kaisa-Liis Poska Gümnaasiumis kogutud annetustega Eestis

Õpetaja Rise and Shine's selgitamas, et neile on tulnud pakk Eestist

Õpetaja loeb ette Eesti kooliõpilaste poolt kirjutatud kirjad

Õpetaja küsis lastelt, et kes mäletab eelmist pakki, mis tuli lastele Tartu Hiie koolist

Lastele saadetud asju lauale tõstmas

Tallinna Inglise Kolledži õpilane Patrick asjade üleandmist jälgimas

Rael rõõmustamas mänguasjade üle