Kuna teatavasti peab Keenias viibimiseks viisa olema ja kohalik tööviisa maksab kuskil 2000 euro ringis, siis me lihtsalt võtame riigilt tagasi selle, mille me niikuinii siin igasuguste pettuste ohvriks langedes oleme rahvale tagasi andnud ja viibime riigis 3-kuulise turistiviisaga, mis maksab nutused 40 eurot. See tähendab aga seda, et 3 kuu pärast tuleb seda viisat pikendada. Minu olukorra tegi keerulisemaks pisike asjaolu, et tänu mingitele idiootidele, kes otsustasid Westgate’is maha lasta hunniku inimesi, et sellega mitte midagi saavutada, otsustas Keenia valitsus lõpetada igasuguse viisade pikendamise. Kuna see on siiski Keenia, otsustasin proovida. Janika jagas enne veel hoolega õpetusi, et altkäemaksu ei maksa ja sõnad, mis toimivad on sellises järjekorras: can I get a reciept for that amount, your boss, my embassy, my rich friends in Kenyan government...ja veel...kui ametnikud jaurama hakkavad, siis unustagu ma igasugune uhkus ja kui satun meestöötaja juurde, siis tuleb olla mesimagus ja oma reisidest rääkida ja lubada ta mõnele reisile kaasa võtta, sest nad pidid üllatavalt kiiresti kaotama oma professionaalsuse ja saama tavalisteks Keenia meesteks, kes lihtsalt mzunguga juttu ajada tahavad.
Esmaspäeva hommikul vara alustasin lootusrikkalt oma reisi Kisumu migratsiooniametisse. Kisumusse sõidab orienteeruvalt paar tundi ja kui Janika oma raamatus kurtis, kuidas ta korduvalt tahavaatepeeglist nägi, et juht on roolis tukkuma jäänud, siis mul õnneks seda probleemi ei olnud...mu matatul ei olnud tahavaatepeeglit.
Kisumu migratsiooniametist saadeti mind kõige pealt kõige kõrgema ametniku juurde, kes vaatas kurvalt oma selja taga seisva automaadiga relvastatud härra poole ja teatas, et kogu migratsiooniamet on korruptsioonikahtlusega kontrollis ja ta ei saa midagi teha, aga mingu ma Nairobisse, ehk seal nad saavad mind aidata.
Kuna mingil põhjusel ma eeldasin, et Kisumust on Nairobisse vähem maad, kui tegelikult on, siis istusin bussi, et asjaga kiirelt ühele poole saada. Loomulikult ei mõelnud ma seda päris läbi, sest mul ei olnud peale raha ja dokumentide mitte midagi kaasas. Selle peale ma tulin loomulikult alles siis, kui buss juba sõitis...siis tabasin ka ära, et ma jõuan Nairobisse öösel. Nairobi ei ole öösel väga sõbralik paik, seda enam, et mu hotell asub kurikuulsal River Roadil. Kui buss lõpuks kohale jõudis, võtsin omale takso, et kiirelt hotelli ära saada. Teel hotelli peatasid takso kaks relvastatud politseid, sest taksojuht oli otsustanud ühesuunalisel tänaval valida vastassuuna. Politseid istusid rahulikult taksosse ja teatasid, et kuna tegemist ei ole üldse päris taksoga, vaid lihtsalt mingi tüüp on oma autole takso kleepsud peale kleepinud, siis mina olen selles rikkumises kaasosaline ja me veedame oma öö kongis ja homme vaadatakse, mis meist edasi saab. Mida rohkem ma seletasin, seda vähem paistis politseisid mu piiksumine huvitavat ja mulle hakkas juba vaikselt koitma, millega see kõik lõpeb. Olime juba ilusasti politseijaoskonna ees, kui „taksol“ lasti paar maja edasi sõita ja politsei teatas, et aga võib-olla me siiski saame kokkuleppele, ainult see kokkulepe maksab 5000 šillingit. Kuna ma olin enne oma raha igale poole taskustesse ära toppinud, oli rahakotis veel 1000 šillingit. Lõin rahakoti lahti, et mul rohkem ei ole...politseid võtsid selle ära ja lasid „taksol“ mind hotelli viia. Hotelli ees küsis taksojuht oma 1000 šillingit, mille peale ma ta võrdlemisi pimedasse kohta saatsin ja hotelli pagesin. LOOMULIKULT olid hotellis keset ööd valikuvõimalusteta mzungule pakkuda ainult kallimad kaheinimesetoad.
Nairobi migratsiooniameti ametlik avamise kellaaeg on 7 hommikul, selleks ajaks ma ka paigas olin. Loomulikult sellel kellaajal veel kedagi teist ei olnud. Poole 8 ajal avati uksed ja võrdlemisi kiirelt sain ametnikule ära rääkida oma mure, kuidas lennukipilet on ostetud enne, kui valitsus keelas viisade pikendamise ja Keenias viibimise aeg on üle 3 kuu. Ametnik kuulas mu ilusasti ära ja arvas, et ma peaksin rääkima nende ülemusega, AGA ta ei usu, et mu juhtum väga vettpidav on, seega kui ma annaksin talle 5000 šillingit, siis ta läheks kostaks mu eest ja ma raudselt saaksin pikenduse. Ma siiski valisin, et üritan ise ta ülemusega rääkida. Kogu sõbralikkus oli hetkega pühitud ja mind saadeti ülemuse juurde. Ülemus oli selline kena kleepekas ennasttäis vanamees ja kuigi see on vastuolus kõigi mu põhimõtetega, jätsin oma uhkuse ukse taha ja kädistasin, sädistasin ja itsitasin talle nii, et endal hakkas ka halb ja sain oma pikenduse kätte. Loomulikult fakt, et ta mu passi templi lõi, ei tähendanud, et sellega oleks asjaajamine lõppenud. Üle kolme kuu Keenias viibijad peavad taotlema omale Alien kaardi. Seisad tükk aega järjekorras, et avaldus saada. Täidad avalduse ära. Seisad tükk aega järjekorras, et teada saada, et su passipildid on valet värvi taustaga ja uued saab teha teisel pool maja peaukse juures. Passipiltide tegemine näeb välja selline, et mingi tüüp lohistab su õues kuskile vähemtuulisesse kohta, teine tüüp hoiab su selja taga valget lina, pilt tehakse ära, üks tüüp jookseb kuskile lähimasse kohta neid ilmutama ja sina plekid. Siis lähed nende piltidega sinna maja taha tagasi, ootad järjekorras, et tüüp saaks sulle öelda, et võta oma pass ja mine tee sellest leheküljest koopia. Võtad siis oma passi, jalutad jälle teisele poole maja ja teed koopia ja kui igal pool mujal maksab 1 leht 1 šillingi, siis seal on hind loomulikult 10 korda kallim. Lähed siis oma paberite ja koopiaga tagasi maja taha, ootad järjekorras, et tüüp ütleks, et sa oled vale akna juures. Lähed siis õige akna juurde, kus loomulikult ei ole mitte kedagi. Ootad. Tüüp tuleb, võtab su paberid ja käsib oodata. Ootad. Tüüp kutsub su akna juurde, et sult küsida, kust sa pärit oled ja kuidas sulle Keenias meeldib jne jne. Siis lõpuks viiakse sind mingisse tuppa, kus vanal heal „pista oma näpud tindi sisse“ viisil pannakse paberile su sõrmejäljed ja teatatakse, et tule oma kaardile järele 6 nädala pärast. Ei mingit teadet, sõnumit, mitte midagi...6 nädala pärast ole tagasi. Ja kõik see võtab kokku kõigest umbes 3-4 tundi. Kuna mul ei olnud mitte mingit soovi veel üheks ööks Nairobisse jääda, otsustasin koju sõita.
Matatu juht ütles, et matatu sõidab Mumiasesse ja pole mingit probleemi mind vaheapeal Shiandas maha panna. Minu õnn oli loomulikult üüratu, sest lõpuks saab koju ja kõik on hästi. Loomulikult läksid vahepeal matatu pidurid puruks ja asi hakkas jälle kiskuma sinnapoole, et kohale jõuame öösel, aga mis mul muret, ma saan otse koju. Ei saanud...poole tee peal teatas matatu juht, et sõidab ainult Kakamegani ja sealt saan teise matatuga edasi Shiandasse sõita, ainuke probleem oli selles, et sellel kellaajal ei sõida Shiandasse enam ühtegi matatut. Selleks hetkeks olin ma alla andnud ja kuna matatu sõidustiil ja kiirus olid vastavad, siis tõenäosus üldse kohale jõuda tundusid võrdlemisi väikesed. Elusalt me siiski Kakamegasse jõudsime, kus üks kaasreisija teatas mulle, et lähen ööseks temaga tema õe juurde, kuna oli pealt kuulnud matatu juhi ja ta sõbra juttu, kuidas neil on minuga omad plaanid. Kuna naine ise elab Kanadas ja tuli Keeniasse perekonda külastama ja mul erilisi valikuid ei paistnud olevat, siis olin nõus. Kakamegas tekkis naise ja matatu juhi vahel ütlemine, et miks naine topib oma nina võõrastesse asjadesse ja nad tahavad mind ainult takso peale panna ja koju saata. Selle „takso“ peale ma polnud nõus minema ja läksin naisega tema õe juurde. Kell oli öö ja ma olin viimase 48 tunni jooksul veetnud matatudes kokku 21 tundi, mis on sama hea, kui veeta 21 tundi pesumasinas. Seega mu öö möödus võrdlemisi unetult ajusid ragistades, kuhu oleks kõige viisakam oksendada. Kui ma siin varem soigusin, kui hea meel oli mul koju jõuda pärast öist laste asjade pakkimist, siis tänast koju jõudmist ei andnud sellega võrreldagi...aga see on Keenia.
Kogemus oli loomulikult hariv, aga ma hea meelega lähiajal ei kordaks.
