Kuhu küll kõik tibud said?

Inkubaatorid toodavad umbes sada korda vähem tibusid, kui alguses lootsime. Arvasime, et põhjus on pidevates elektrikatkestustes ja tibupesa tädi suutmatuses generaator tööle panna. Igaks kümneks juhuks tegime ühistu juhatusega koolitusreisi Shianda kohaliku kanakasvataja juurde, kes suutis oma inkubaaotrist 400 tibu välja võluda. Nüüd arvame, et põhjuseks on hoopis halb munade käsitsemine. Lisaks unustas tibupesa tädi lugeda manuaalist kohta, mis ütleb, et 72 tundi enne koorumist ei tohi mune enam pöörata. Koolitus tehtud, teadmised olemas, jääme uut tulemust ootama.

Ma olen viimasel ajal kohutavalt kehv kirjutaja, aga võrdlemisi keeruline on mitmel erineval huvitaval viisil kirjeldada, kuidas ma iga päev kontoris istun, projekti kirjutan või ühistu allüksuste kuuraporteid üle vaatan. Raporteid laekub mulle seinast seina. Enamus allüksusti esitavad alati raporti, kus on kõik olemas, mida vaja. Mõned suuremad ja väiksemad vead siin-seal, kuid mitte midagi hullu. Kuid siis on üks allüksus, kes esitab lolli järjekindlusega täpselt sama raportit täpselt samade vigadega ikka ja uuesti. Oleme koos sekretäri ja varahoidjaga istunud ja koos teinud ja koos vaadanud ja inimesed nagu saaksid aru. Ja siis ilmub mu lauale täpselt sama käkk, mis varem. Ning siis on allüksus, mille juhatus ei osale ühelgi koosolekul, ei esita ühtegi raportit ning ei tee ka mitte midagi muud.

Lisaks ühistu paberimajandusele on mulle sujuvalt kujunenud üks pisike töökoht. Kuna WEFOCO kontori üür vajab maksmist, ostis Esther kontorisse printeri ja hakkas inimestele printimis- ja koopiateenust osutama. Ühel õhtul sattus kontorisse hädas härra, kelle self-help grupi projekti eelarve tähtaeg oli järgmisel hommikul. Organisatsioon nõudis eelarve ümber tegemist, aga vaesel mehel ei olnud aimugi, kuidas seda teha. Istusime koos maha ning kuni Esther härra dokumente paljundas, aitasin eelarve ära muuta. Ma ei tea, kas asi oli selles, aga pärast seda härrat on kohalikud väikesed self-help grupid hakanud tulema ja erinevate projektitaotluste koostamisel abi paluma. Mis seal ikka, lisasime projekti taotluse kirjutamise nõustamise teenuse hinnakirja printimise ja kopeerimise kõrvale ja nii me kontori üüri kogume.

Muidu on Shianda endiselt omal kohal ja suvi jätkub.

Viimased paar nädalat olen käinud mööda ühistu allüksuseid aitamas raporteid koostada, niisama küsimustele vastamas ja kontrollimas, et koosolekud oleksid korralikult läbi viidud ning protokollitud. Omast huvist tahtsin näha, kui palju liikmeid koosolekutele kohale tuleb. Üritan võimalikult vähe ennast sisulise poole peale toppida, kuid ma ei tahaks, et kogu ühistu muutuks käputäie inimeste isiklikuks hobiks.

Loomulikult on iga selline käik omaette seiklus, sest endiselt on mzungud sügavamal külapiirkondades võrdlemisi suur vaatamisväärsus. Meeldejäävam reis oli Khaungasse, mis on kõige kaugem piirkond, kuhu mul Shiandas asja on. Ma arvan, et teekond on ca 15 km, mis eestlasliku arusaama järgi ei ole eriti kaugel, aga lisa teekonda hunnik suuri suvaliselt laiali pillutud kive, mida kohalikud hellitavalt teeks kutsuvad ja voilaa...tund teekonda garanteeritud. Selle imelise tee jooksul jõuad keskmiselt 400 korda keelde hammustada, ühtlase punase tooni võtta ja kivipuru nutta. Õnneks kohalike jaoks isegi kõige närusemas olukorras mzungu pannakse aukohale istuma ja kõigi teiste higist nõretavate ja nälginud nägudega inimeste ette oma külma limonaadi jooma. Istusin siis seal, ei teadnud, kuhu silmi peita ja üritasin oma limonaadi võimalikult kiirelt alla kugistada. Õpetasin neile veidikene paberimajandust ja tegin muidu tarka nägu, kui mind kättpidi toa poole lohistati, et nüüd ma pean sööma. Taldrik kuhjati kartulit ja riisi ääreni täis ja mu hädised protestid teemal, kuidas ma ei jaksa pekstes ka nii palju süüa, ei jõudnud kellegi kõrvadesse. Kõik ühistu liikmed istusid ja ootasid kuuma päikese käes näljas ja janus, kuni mzungut toas nuumati. Roomasin mingi hetk toast välja madalam kui muru ja tahtsin kiiremas korras minema tõmmata, aga selle asemel suruti mulle sülle suur kilekoti täis avokaadosid, magusaid kartuleid ja mingeid seemneid, millele ma nime anda ei oska. Kõht täis, hunnik toitu kotis ja silmad häbi täis panin nii kiirelt ajama, kui jalad võtsid. Koju jõudes raputasin suuremad kivid pealt maha ja lootsin pessu minna, aga no mida sa pesed, kui vett ei ole. Hõõrusin silmad suurema tolmukihi alt välja ja läksin nii uhkelt kui selles olukorras võimalik, naabritelt vett paluma. Naabrinaine andis mulle kaastundlikul ilmel kausi vett ja lisas, et kahjuks tal nii palju ei ole, et ma juukseid pesta saaksin. Tema pilgust oleks võinud välja lugeda, et kogu maailmas polnud sellel hetkel nii palju vett.

Kuna mu kaamera on ametlikult õhtal, peate leppima piltidega, mida genereerib mu vägev telefon.