Agu Sihvka annab aru :)

Tahaks alustada nagu Agu Sihkva: “ Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et .... “

Tegelikult tiksub mul kohe kolm nädalat Siin Shiandas täis ning olen  enda jaoks loonud rutiini.

Tulles tutvusin kohe õmblusvõimalustega, et võimalikult ruttu alustada koolivormi projektiga.

Õmblusmasinaid on kokku 6, millest ainult üks on elektriline, sest tihtipeale kaob vool tundideks, aga tööd on ju vaja teha.

Esimesel päeval tõstsin kohe ruumi ringi ja proovisn töökohad paigutada nii et õmblejatel oleks piisavalt mugav ning võimalikult palju päevavalgust.

Järgmiseks ülesanne oli koolivormi baaslõigete tegemine. Õnneks olid olemas mõned näidised varasemast ajast ning selle põhjal konstrueerisin paberist baaslõiked. Ütleme siis nii et see oli üsna töömahukas, aga sain hakkama.Kuna tegu on põhikoolivormiga, keda toetavad eesti inimesed ja MONDO, siis sinna komplekti kuuluvad poistel (lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega triiksärk ja tüdrukutel pihikkleit.) Keerulisemaks teeb selle see, et neil riietusesemetel on  mõned detailid teist värvi, kui põhimaterjal.

Põhilõiked valmis saanud proovisin ise ka tüdrukute koolivormi ise läbi õmmelda, et aru saada, kui keeruline see on ning kui palju ajaliselt see aega võtab. See on selleks vajalik, et hiljem teha arvestus, kui mitu toodet peaks õmblejad päevas õmblema ning saaks neile välja arvestada töötasu. Tegu on ju ikkagi eelarvelise projektiga.  Muidugi oli ka see näidise õmblemine vajalik selleks, et vajadusel teha mingid muudatused.

Õnneks kõik klappis enam vähem ning suurt ümbertegemist lõigetel ei olnud. Nüüd on vaja põhilõiked kolme suurusesse panna ja siis võib öelda, et üks suur töö etapp on läbi saanud.

Samal ajal tegid Kaie ja Esther laste nimekirja ning mis koolis keegi käib  Need lapsed, kes eestlaste abiga endale uue koolivormi saavad käivad mitmetes erinevates koolides ning kooliti on koolivorm erinev. See teeb asja natuke raskemaks, aga mitte ületamatuks. Seejärel sai paika pandud eelarve ning järgmine etapp on kangaste ostmine Bongomost,kus on suur hulgiladu. Samal ajal olen Esthri abiga kokku leppinud õmblejatega kohtumised, et neid testida. Esialgu oleme plaaninud palgata kolm õmblejat ja juurdelõikaja, kes oleks samal ajal ka järelvaataja ning teostks ka kvaliteedikontrolli. Parallelselt on plaanis mul välja õpetada ka veel üks juurdelõikaja, sest Keenia oludes peab sul olema varuplaan terve tähestiku ulatuses.

Samal ajal peame hakkama ka hanget ette valmistama. Kohe-kohe peaks välja tulema hanke tingimused ning siis tuleb rahulikult läbi mõelda, mis ja kuidas.

Paistab, et õmblusmemmede grupp hakkab kokkusaama ja töö võib alata.

Kolmas päev Keenias.

Võtsin vastu ostuse, et lahkun Nairobist ning alustan teekonda Shiandasse. Jumal tänatud, see oli ainuõige otsus, sest sellist vaikust ja rahu ei ole ma viimastel päevadel Keenias kuskil kohanud kui Shiandas. Vahelduseks ütlen,et pagas on ikka rändamas ilma minuta. Bussisõit Shianda külla kestis 10 tundi kaheksa asemel ja seda tänu teetöödele ja surnud mentidele,mida oli mõnes kohas lausa iga 100 meetri järel. Iseenesest 10 tunnine teekond polnudgi nii hull, sest magamata öödele sain ma mõnusalt tukkuda  ning ärkvel olles nautida hunnituid Keenia vaateid. Kui ma ütlen, et Keenia on ilus oma mitmekesisusega siis kõlab see pigem banaalselt, sest see, mis avanes mulle bussiaknast on sõnuseletamatult ilus. Erinevad vaated,värvid,maastikud vaheldumas nagu parimas National Geographicu dokumenaatlfilmis. Mul õnnestus ka näha sebrakarja tee ääres söömas, kui neist bussiga mööda vurasime. Emotsioon oli emotsioonis kinni. Minu ettekujutus Keenias ei vastanud sellele, mida ma reaalselt nägin. Mõni koht meenutas nagu sõidaks ringi kuskil Lõuna-Eesti kuppelmaastikul,aga see oli ainult sekunditeks.

Õnneks enne pimeduse saabumist olin ilusasti kohal. Kaie,kes on siin juba nagu oma inimene võttis mind vastu ja seletas süsteemi ära. Käisime ka kohalikus parimas restoranis söömas,milleks osutus tavaline osmik. Valisin traditsioonilise keenia toidu:ugali ja kitseliha.Minust ugali fänni küll ei saa,sest see on maisijahu puder keedetud veega ja täiesti ilma maitseta. Liha oli ka nagu ta oli ja vist on parem minna üle puuvilja dieedile. 

Mul on nüüd ka esimene oma koduloom Keenias,kelleks on geko ning me jagame sõbralikult tuba. Pilti kahjuks ei jõudnud teha sest ta oli kärmem kui mina ning esialgu ta ei usalda mind.

Üks seik, millest veel tahan rääkida on meelelahutus mida pakuti bussis. Nimelt kohe kui algas sõit pani bussijuht pisikesel ekraanil mängima gospelvideod.Ühe video pikkuseks oli keskmiselt 15-20 minutit. Tavaliselt esines mingi kirikukoor, kus oli siis keegi eeslaulja. Video oli filmitud erinevates kohtades näiteks muruplatsil, kiriku ees jne. Kui oli uus kaader olid esinejatel ka uued kostüümid üll. Kogu seda mõllu saatis koreograafia, mida oli püütud sünkrooni timmida. Kõik lauljad olid üliemotsionaalselt psotiivsed ning  andsid oma tundeid edasi üliedukalt grimmassitades.Iseenesest tore kogemus,aga pikapeale viskas ära. Kogu see asi meenutas natuke sellist 90nadate ETV-s olnud saadet 7 vaprat ning mulle kohe meenus Üllar Jörbergi lugu (see mida Tanel Padar tegi näosaates järgi).