Mondo's volunteers in Kenya: February 2016

Esimest korda tulin Keeniasse Shianda külla 2013. aasta oktoobris viieks kuuks. Tol korral õpetasin kohalikke naistegruppe äriplaani kirjutama. Selle lähetuse jooksul kohanesin ja õppisin eelkõige ise. Tutvunud kohalike oludega ning näinud, kuidas enamustel naistel on oma sissetulekute suurendamiseks samad ideed, leidsime, et naised saaksid kõige rohkem kasu ühistegevusest. 2014. aasta novembris olin tagasi Shiandas eesmärgiga luua ühistu. Kuna esimene arengukoostöökogemus näitas, et kõige paremini toimivad ideed, mis tulevad kogukonnalt endalt, viisime naistegrupid tutvuma kohaliku maisiühistuga Kitales, kust naised said ideid ning motivatsiooni luua oma ühistu. Kitale õppereisile järgnes viis ühistegevuse teemalist koolitust Shianda erinevates piirkondades, kus valiti ühistu piirkondlikele allüksustele juhatused. Ühistul on viis allüksust: allüksus A Shibingas, allüksus B Eshiakulos, allüksus C Mung’ang’as, allüksus D Khaungas ja allüksus E Eckeros.

Kuigi ühistu on planeeritud tegelema mitme erineva suunaga maisist loomakasvatuseni, on põhitegevusalaks kujunenud kanakasvatus. Eelmise aasta mais soetati ühistule Eesti arengukoostöö vahenditest kaks inkubaatorit ja generaator. Generaator, kuna Shianda elektrile lootma jäädes peab tibusid ise hauduma hakkama. Esimesed katsetused kujunesid oodatust katsumusterohkemaks. Elekter tuli ja läks nagu heaks arvas, generaator töötas millal tahtis ja tibupesa tädi pea oli ka veidi rohkem hajevil, kui kasvavatele tibudele meeldinud oleks. Esimestest katsetustest koorus umbes kümnendik tibudest. Ühistu liikmed aga maksid hoolega registreerimistasu ja osakuid ning soovisid näha tulemusi. Kui juba kolmas täis mune tuli enamjaolt koertele saata, hakkasid ka liikmed suuremat kära tegema ja tibupesa koliti uude koju. Esialgu ei läinud ka uues kohas asjad kõige ladusamalt. Esimese laari juures otsustas elektrifirma teadmata põhjustel piirkonnas nädalaks elektri välja lülitada ning generaator lakkas töötamast. Kui juba tekkis oht, et ühistu liikmetel küllalt on saanud ja nad ühistu pikalt saadavad, mina tahtsin patja nutta ja ühistu esimees üha suuremad kotid silmade alla kasvatas, tuli elekter tagasi ja esimene korralik laar tibusid koorus. Tegime liikmetele veel ühe korraliku koolituse inkubaatori ja kanakasvatuse teemadel ning jaanuaris said kõik blokid omale inkubaatori, päikesepaneeli ja aku. Kui kõik hästi läheb peaksid esimesed ca 400 kooruma järgmisel nädalal, mida mina küll enam ei näe. Ühistul on hetkel ca 200 liiget, kes saavad tibud osta omahinnaga ehk rohkem kui poole odavamalt, kui turult ostes. Arvestades, et pahatihti jäävad paljud ettevõtmised Aafrikas eos soiku, on inimeste jaoks oluline näha, et süsteem toimib, enne kui nad julgevad oma raha investeerida. Kui tibude kasvatus edeneb, liitub ühistuga kindlasti ka rohkem inimesi. Ühistu liikmete järgmine plaan on arendada välja hoiu-laenuühistu, kust liikmed saavad ettevõtluseks laenu võtta.

Shianda piirkonnas elab ca 30 000 inimest. Asustus on väga tihe, inimeste maatükid väikesed ning üleüldine elatustase madal. Enamus inimestel on veerand kuni pool aakrit maad. Perekonnad on aga suured ning sageli ei piisa olemasolevast maatükist, et oma perekonna toiduvajadus rahuldada ning tuleb turult lisa osta. Kellel on natukene rohkem maad, näiteks aaker või paar, on see maatükk sageli perekonna ainukene sissetulekuallikas. Nii väikesel põllumajandustootjal on aga äärmiselt raske tagada oma toodangule stabiilne ja rahuldava hinnaga turg. Mistõttu sobib kanakasvatus piirkonda väga hästi. Kanad ei nõua lisamaatükki, nende hind turul ei sõltu hooajast ning kanade pidamine suurendab perekonna toidujulgeolekut. Ühistule on alus pandud, jääb üle vaid loota, et inimesed selle potentsiaali võimalikul parimal moel ära kasutavad.