Uuel ringil

Ja olengi tagasi Keenias. Lennureis möödus võrdlemisi kiirelt ilma oluliste vahejuhtumiteta. Kohe, kui lennukist maha sain, puhus näkku õrn ja soe õhk. Hetk tagasi oli vihma sadanud ja tunne oli hea. Seda enam, et eelmisel päeval samal ajal ma värisesin ja kirusin. Hetk hiljem tuli loomulikult välja, et meil on absoluutselt vedanud, sest eile veel oli vihm nii tugev olnud, et lennukid ei saanud maanduda ja kõik reisijad viidi Mombasasse ja sealt bussidega Nairobisse, mis võtab omakorda veel vähemalt viis tundi aega. See teadmine tegi tunde veel nii palju paremaks.

Arvestades eelmise aasta viisapikendamise saagat ja tollitöötaja segadust riigist lahkumisel, kui mu passis ilutses viisa pikendamise tempel, mis iseenesest peaks seadusega keelatud olema, siis väike hirm oli, et viisa saamine ei pruugi ilma hea selgituseta kõige libedamalt minna. Õnneks aga tollitöötaja ainuke märkus piirnes küsimusega: „Mis sa elad siin või?“ ja sain oma templi passi.

Kuna ma jõudsin Nairobisse võrdlemisi hilja õhtul, tellisin hotellist endale takso juba varem vastu. Aga kuna see on ju Keenia, siis ei käi asjad nii, et istud autosse ja sind viiakse ilusasti hotelli. Kui mina veel oma pagasit ootasin, oli mu kaasreisija leidnud mu taksojuhi ja otsustanud, et kuna me ometi ju saime lennukis nii suurteks sõpradeks, siis mul ei saa ometi midagi selle vastu olla, et teda ka tema hotelli visata ja arve teeme pooleks. Kuna ka taksojuht alustas kohe oma jutlust teemal, kui ohtlikud on Nairobi öised tänavad, ei viitsinud mina ka rohkem jaurata ja olin nõus. Mu kaasreisija otsustas, et tahab ühte hotelli minna, et selle hotelli ees otsustada, et ta vist ikka ei taha seda hotelli, vaid ühte teist hotelli ja kui härra kolmanda hotelli eest otsustas, et ka see ei kõlba, sai minu mõõt täis ja mitte kõige viisakamal moel tegin härradele selgeks, et ma lähen nüüd enda hotelli ja minu pärast otsigu härrale siis terve ülejäänud öö sobivat kohta.

Järgmisel hommikul sõitsin juba Shiandasse ja siin ei ole vahepeal midagi muutunud. Kohalikus Viru keskuses hängivad samad näod ja kohalik mzungu koor alustab oma rööget juba kaugelt.

Palm ilutseb endiselt vana koha peal

Esimesel nädalal oli juba kaks koosolekut, kuna Shiandal on hämmastav võime genereerida igasuguseid jutte, mis iga rääkimisega üha naeruväärsemaks paisuvad. Seega selgitasin korra veel naistegruppide juhtidele, kuidas meie projektid toimivad ja kuidas Esther ei ehita projektirahade eest omale uut maja. Aafriklastel aga on täiesti hämmastav võime muuta pisike probleem elevandiks keset tuba. Minu viis probleeme lahendada, kutsudes kõik kokku, et probleemi arutada ja siis lahendada, tundub olevat siin sageli täiesti mõistusevastane. Kuna kohalike jaoks on väga oluline teist inimest mitte pahandada, siis esimese hooga arvasid kõik, et neid süüdistatakse milleski. Kui selle teelt ära sai, hakkas vähemalt minu (võimalik, et naiivsel) hinnangul koosolek toimima ja saime asjad selgeks räägitud.

Minu peamine eesmärk siin järgmise 7 kuu jooksul on muuta alustatud tegevused võimalikult jätkusuutlikuks, et Mondo lahkudes, suudaksid nad iseseisvalt edasi toimetada. Selleks plaanime luua kohaliku maisiühistu ja liituda One Acre Fundiga, mis pakub oma liikmetele vajalikke koolitusi, toetab neid sisendite ostmisel ja toodangu turustamisel. Eks näha ole, kuidas see kõik minema hakkab. 

Sherry juhendamisel õmmeldakse kontoris hoolega koolivorme

Sherry jälgib, et igale õpilasele õige suuruse ja värviga vorm saaks. 

Chairladyd koosolekul

Mõni oli natukene vähem motiveeritud kui teine

Esther koostab Mondole projekti aruannet