Üle-eelmine nädal möödus ühistegevuse koolitusi läbi viies.
Koolituste orienteeruv algusaeg oli kümme. Sellel kellaajal ma enamvähem
hakkasin mõtlema, et võib olla peaks koduuksest välja astuma. Aga ma ei kurda,
sest minu ülesanne oli selle nädalaga kirjutada valmis ühistu põhikiri, mis
lõpuks olude sunnil oli 37 leheküljeline inglise keelne ääretult kuiv dokument,
mis pani mind korduvalt kahtlema oma terves mõistuses ja seda ainult seetõttu,
et kui Keenias tahta luua ühistu, on siin tegelane nimega Commissioner, kes
kogu protsessile oma nõusoleku annab ja nõuab väga detailset põhikirja. Mis
iseenesest on hea, sest siis vähemalt ei saa mõni tropp kassast raha tuuri
panna vabandusega, et aga põhikiri ju ei sätesta, et seda teha ei tohi. Meie
piirkonna Commissioner on selline mõnus tädi, kelle tagumik on oma bürokraatia
masinavärgi pehme tooli külge kinni kasvanud. Esialgu oli plaan, et ta viib koolitused
ise läbi, aga kuna tädi teatas, et tema tuleb päevas tunniks ajaks kohale, kui
talle sobib ja teda ei huvita, kas keegi on kohal või pole, sest tal on
lihtsalt nii kohutavalt kiire tagasi oma tagumikku tooli külge edasi kasvatama,
osates sealjuures korralikult raha küsida, siis me saatsime pikalt ja meil oli
väga vahva tegelane Maina, kes on ise ühistuid algatanud ja tegev olnud ja on
muidu muhe sell ja valmis meiega tunde inimesi ootama ja sealjuures ise mitte
korrakski oma head tuju kaotama. Kui mina olin valmis nii mõnelgi kõri läbi
närima, siis tema ainult naeris ja leidis, et sellises tempos jätkates on
Keenia hukule määratud.
Üks koolitus jäi ära, sest kohalik Chairperson lihtsalt
unustas ära, mis päeval koolitus on...no ei saa pahaks panna, ühte kuupäeva
meeles pidada ei pruugi olla nii lihtne ülesanne, kui võiks arvata. Loomulikult
unustas ta ka meile öelda, et ta unustas...selle asemel lülitas ta oma telefoni
välja ja lasi meil mitu tundi tühjas saalis passida. Kuna eesmärk on ikkagi
koolitada mitte uhkusest õhku täis minna, leppisime kokku, et koolitus on
järgmisel nädalal. Minu loogika ütleb, et kõik oleks pidanud sujuma, aga kus sa
sellega. Kui ühes kohas oli koolitus antud, tuli välja, et pooled inimesed olid mingisse teise kohta läinud, sest nende Chairperson on lihtsalt niivõrd osav
vend. Ma loobusin ja sõitsin kontorisse koosolekule, sest kellegi ajurakud
suutsid ka koolituse ja koosoleku samale ajale planeerida. Võiks arvata, et
võib olla peaks inimesi koolitama teemadel ajaarvamine ja planeerimine, aga no
mingil hämaral põhjusel kõik lõpuks kuidagi laheneb iseenesest, seega milleks.
Maina pani koolitusest osavõtjad vahepeal tantsima, et nad magama ei jääks |
Vahepeal käisid mul külas kuus hullu, kes hakkasid
jalgratastel Ugandast tulema ja lõpetavad oma teekonna Mombasas Keenias. Väga
vahva seltskond oli. Hetkel on nad omadega Nairobisse jõudnud.
Eelmisel nädalavahetusel võtsime Liina, Mairi ja Janikaga ette tripi. Esimene
sihtkoht oli Iteen. See on see linn ca 2400 m kõrgusel, kus kõik jooksmas
käivad. Käisime viewpointis, kus tõesti oli ka korralik vaade ja no SÖÖK. Õhtul
sõitsime külalistemajja, kus eestlased peatuvad. Sildil oli muidugi kirjas, et
minimum stay on 1 nädal, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Esimene
mees, kes meid viisakalt teretas oli Priit. Priit on väga äge mees. Mul pole
aimugi, mis ta perekonnanimi on, aga ta on eesti meister mingis spordialas mis
hõlmab jooksmist. Lisaks Priidule olid seal veel jooksjad Luiged kolmikud ja
siis oli veel üks jooksja, kes nagu välja tuleb on mu õe tuttav, maailm on nii
väike. Kui Priit treeningute kõrvalt aega saab, tuleb ta meile Shiandasse
külla, kui ta ikka julgeb üksinda matatuga reisida...
Vaated |
Muide hotellis ei olnud vabu tube, aga kuna eestlased on
seal ilmselgelt hinnatud külalised, sätiti meile üles mingid töötajate toad, et
me ei peaks ööseks 400 shillingilisse urkasse sõitma, kus on kirbud. Olime
ääretult tänulikud. Muidugi saatuse irooniana ei olnud too õhtu ei elektrit ega
vett. Ja kuigi meile oldi niigi vastu tuldud, olime me lihtsalt niivõrd ennast
täis, et tellisime hommikuks pannkooke ja ka saime need. Hommikul kuuest
läksime Janikaga jooksma, sest no kui sa ikkagi juba Iteenis oled... Hommikul
kell kuus oli väljas täielik jääaeg. Mässisime ennast paksu teki sisse ja
lasime mootorrattal ennast staadionile viia. Me kahjuks ei ole veel võimelised
nii kõrgel neid tõuse võtma. Isegi staadionil surime pärast esimest paari
kilomeetrit. Kuidagi õnnestus meil mõned head kilomeetrid ära roomata ja olime
enda üle ääretult uhked.
Iteenist sõitsime edasi Eloretti „Real Nigga Life’ga
tutvuma. Mina naiivselt arvasin, et ülikooli inimesed on need 2%, kelle kohta ma
ei pea kunagi ütlema, et kari troppe, reaalsuses pole ma nii negatiivset
suhtumist Keenias veel näinud. Üks tropp tuli tänaval mu juurde lihtsalt
selleks, et teatada, kuidas tema vihkab valgeid inimesi, sest me olevat nende
ajaloo p***e keeranud. Ma vastasin härrale, et ülikoolis õppiv inimene võiks
endale kõige pealt ajaloo selgeks teha. Aga ta ei olnud ainuke, kes valgeid
vihkas, huvitav oli osa, kus nad pidasid vajalikuks seda sulle tänaval ütlema
tulla. ’Eldoretist sõitsime edasi Kakamega vihmametsa. Üürisime omale maja ja
hakkasime nautima. Õhtul mõtlesime Janikaga väikse tiiru joosta, mis tänu
vihmametsa täiesti umbluud näitavatele viitadele kujunes ca 7 km ringiks. Järgmiseks
päevaks oli plaanis matk, mis reaalsuses nägi välja selline, et ronisime ühe
kalju otsa päikesetõusu vaatama ning veetsime seal järgmised neli tundi lebotades,
läksime tagasi majja ja jäime kõik magama. Mul tuli veel hiilgav plaan jooksma
minna, mis lõppes kolme kilomeetrise roomamisega, sest kell 1 päeval on
Aafrikas umbes tuhat kraadi sooja.
Üürisime maja vihmametsas |
Nüüd oleme õnnelikult Shiandas tagasi ja teeme tööd.
Järgmisel nädalal lubas Commissioner ennast liigutama hakata ja me saame
ühistu registreeritud. Vahepeal korraldame Janikaga väikese koolituse teemadel
koostöö ja „kuidas te aru ei saa, kui tropid te olete, kui te meilt pidevalt
raha pommite“.
Täna jäin mootorratta alla, sest ma arvasin, et on hea plaan
mzungu röögete eiramiseks klapid kõrva panna ja unustasin mõlemale poole teed
vaadata. Õnneks pääsesin mina ehmatuse, mootorrattajuhi sõimuvalingu ja
teadmisega, et mzungu röögete eiramiseks ei ole hea plaan klappe kõrva panna.
Järgmine neljapäev saab mu viisa läbi, mis tähendab, et
tõmban kuuks ajaks Ugandasse palmi alla kookospähkli koorest kokteile
jooma...või vähemalt nii ma seda ette kujutan.