Real Nigga Life

Üle-eelmine nädal möödus ühistegevuse koolitusi läbi viies. Koolituste orienteeruv algusaeg oli kümme. Sellel kellaajal ma enamvähem hakkasin mõtlema, et võib olla peaks koduuksest välja astuma. Aga ma ei kurda, sest minu ülesanne oli selle nädalaga kirjutada valmis ühistu põhikiri, mis lõpuks olude sunnil oli 37 leheküljeline inglise keelne ääretult kuiv dokument, mis pani mind korduvalt kahtlema oma terves mõistuses ja seda ainult seetõttu, et kui Keenias tahta luua ühistu, on siin tegelane nimega Commissioner, kes kogu protsessile oma nõusoleku annab ja nõuab väga detailset põhikirja. Mis iseenesest on hea, sest siis vähemalt ei saa mõni tropp kassast raha tuuri panna vabandusega, et aga põhikiri ju ei sätesta, et seda teha ei tohi. Meie piirkonna Commissioner on selline mõnus tädi, kelle tagumik on oma bürokraatia masinavärgi pehme tooli külge kinni kasvanud. Esialgu oli plaan, et ta viib koolitused ise läbi, aga kuna tädi teatas, et tema tuleb päevas tunniks ajaks kohale, kui talle sobib ja teda ei huvita, kas keegi on kohal või pole, sest tal on lihtsalt nii kohutavalt kiire tagasi oma tagumikku tooli külge edasi kasvatama, osates sealjuures korralikult raha küsida, siis me saatsime pikalt ja meil oli väga vahva tegelane Maina, kes on ise ühistuid algatanud ja tegev olnud ja on muidu muhe sell ja valmis meiega tunde inimesi ootama ja sealjuures ise mitte korrakski oma head tuju kaotama. Kui mina olin valmis nii mõnelgi kõri läbi närima, siis tema ainult naeris ja leidis, et sellises tempos jätkates on Keenia hukule määratud.

Üks koolitus jäi ära, sest kohalik Chairperson lihtsalt unustas ära, mis päeval koolitus on...no ei saa pahaks panna, ühte kuupäeva meeles pidada ei pruugi olla nii lihtne ülesanne, kui võiks arvata. Loomulikult unustas ta ka meile öelda, et ta unustas...selle asemel lülitas ta oma telefoni välja ja lasi meil mitu tundi tühjas saalis passida. Kuna eesmärk on ikkagi koolitada mitte uhkusest õhku täis minna, leppisime kokku, et koolitus on järgmisel nädalal. Minu loogika ütleb, et kõik oleks pidanud sujuma, aga kus sa sellega. Kui ühes kohas oli koolitus antud, tuli välja, et pooled inimesed olid mingisse teise kohta läinud, sest nende Chairperson on lihtsalt niivõrd osav vend. Ma loobusin ja sõitsin kontorisse koosolekule, sest kellegi ajurakud suutsid ka koolituse ja koosoleku samale ajale planeerida. Võiks arvata, et võib olla peaks inimesi koolitama teemadel ajaarvamine ja planeerimine, aga no mingil hämaral põhjusel kõik lõpuks kuidagi laheneb iseenesest, seega milleks.

Maina pani koolitusest osavõtjad vahepeal tantsima, et nad magama ei jääks

Vahepeal käisid mul külas kuus hullu, kes hakkasid jalgratastel Ugandast tulema ja lõpetavad oma teekonna Mombasas Keenias. Väga vahva seltskond oli. Hetkel on nad omadega Nairobisse jõudnud.

Ühe õhtu võtsid vabalt...

...et järgmine hommik edasi vändata

Eelmisel nädalavahetusel võtsime Liina, Mairi ja Janikaga ette tripi. Esimene sihtkoht oli Iteen. See on see linn ca 2400 m kõrgusel, kus kõik jooksmas käivad. Käisime viewpointis, kus tõesti oli ka korralik vaade ja no SÖÖK. Õhtul sõitsime külalistemajja, kus eestlased peatuvad. Sildil oli muidugi kirjas, et minimum stay on 1 nädal, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Esimene mees, kes meid viisakalt teretas oli Priit. Priit on väga äge mees. Mul pole aimugi, mis ta perekonnanimi on, aga ta on eesti meister mingis spordialas mis hõlmab jooksmist. Lisaks Priidule olid seal veel jooksjad Luiged kolmikud ja siis oli veel üks jooksja, kes nagu välja tuleb on mu õe tuttav, maailm on nii väike. Kui Priit treeningute kõrvalt aega saab, tuleb ta meile Shiandasse külla, kui ta ikka julgeb üksinda matatuga reisida...

Vaated

Muide hotellis ei olnud vabu tube, aga kuna eestlased on seal ilmselgelt hinnatud külalised, sätiti meile üles mingid töötajate toad, et me ei peaks ööseks 400 shillingilisse urkasse sõitma, kus on kirbud. Olime ääretult tänulikud. Muidugi saatuse irooniana ei olnud too õhtu ei elektrit ega vett. Ja kuigi meile oldi niigi vastu tuldud, olime me lihtsalt niivõrd ennast täis, et tellisime hommikuks pannkooke ja ka saime need. Hommikul kuuest läksime Janikaga jooksma, sest no kui sa ikkagi juba Iteenis oled... Hommikul kell kuus oli väljas täielik jääaeg. Mässisime ennast paksu teki sisse ja lasime mootorrattal ennast staadionile viia. Me kahjuks ei ole veel võimelised nii kõrgel neid tõuse võtma. Isegi staadionil surime pärast esimest paari kilomeetrit. Kuidagi õnnestus meil mõned head kilomeetrid ära roomata ja olime enda üle ääretult uhked.

Iteenist sõitsime edasi Eloretti „Real Nigga Life’ga tutvuma. Mina naiivselt arvasin, et ülikooli inimesed on need 2%, kelle kohta ma ei pea kunagi ütlema, et kari troppe, reaalsuses pole ma nii negatiivset suhtumist Keenias veel näinud. Üks tropp tuli tänaval mu juurde lihtsalt selleks, et teatada, kuidas tema vihkab valgeid inimesi, sest me olevat nende ajaloo p***e keeranud. Ma vastasin härrale, et ülikoolis õppiv inimene võiks endale kõige pealt ajaloo selgeks teha. Aga ta ei olnud ainuke, kes valgeid vihkas, huvitav oli osa, kus nad pidasid vajalikuks seda sulle tänaval ütlema tulla. ’Eldoretist sõitsime edasi Kakamega vihmametsa. Üürisime omale maja ja hakkasime nautima. Õhtul mõtlesime Janikaga väikse tiiru joosta, mis tänu vihmametsa täiesti umbluud näitavatele viitadele kujunes ca 7 km ringiks. Järgmiseks päevaks oli plaanis matk, mis reaalsuses nägi välja selline, et ronisime ühe kalju otsa päikesetõusu vaatama ning veetsime seal järgmised neli tundi lebotades, läksime tagasi majja ja jäime kõik magama. Mul tuli veel hiilgav plaan jooksma minna, mis lõppes kolme kilomeetrise roomamisega, sest kell 1 päeval on Aafrikas umbes tuhat kraadi sooja.

Üürisime maja vihmametsas

Nüüd oleme õnnelikult Shiandas tagasi ja teeme tööd. Järgmisel nädalal lubas Commissioner ennast liigutama hakata ja me saame ühistu registreeritud. Vahepeal korraldame Janikaga väikese koolituse teemadel koostöö ja „kuidas te aru ei saa, kui tropid te olete, kui te meilt pidevalt raha pommite“.

Täna jäin mootorratta alla, sest ma arvasin, et on hea plaan mzungu röögete eiramiseks klapid kõrva panna ja unustasin mõlemale poole teed vaadata. Õnneks pääsesin mina ehmatuse, mootorrattajuhi sõimuvalingu ja teadmisega, et mzungu röögete eiramiseks ei ole hea plaan klappe kõrva panna.

Järgmine neljapäev saab mu viisa läbi, mis tähendab, et tõmban kuuks ajaks Ugandasse palmi alla kookospähkli koorest kokteile jooma...või vähemalt nii ma seda ette kujutan.