Koolmeistreid koolitamas

Täpselt kuu pärast raputan Keenia tolmu (ja seda on siin palju) oma jalgadelt. See juhtub kuidagi liiga varsti juba, ma olen just ennast siin korralikult sisse elanud ja sisse töötanud.  Viimased kaks nädalat on minu põhitegevuseks olnud õpetajatele täiendkoolituste andmine. Jagan nendega ideid aktiivõppemeetoditest, mille abil nad saaksid oma tunde muuta huvitavamaks ja mängulisemaks. Kohalikel õpetajatel on puudus koolitustest ja süllekukkunud võimalus võetakse väga positiivselt vastu. Seda enam et koolitus tuuakse neile endale kooli kätte ja nad ise ei pea hakkama kuhugile minema. Et koolitusel läbiräägitud-läbimängitud meetodid meelest ära ei läheks, olen koostanud õpetajatele meetodite kogumiku, mis sisaldab 30 meetodit. Olen valinud sinna just sellised meetodid, mida saab siin kasutada, arvestades et koolide materiaalsed olud pole just kiita. Seni olen saanud ainult positiivset tagasisidet ja loodetavasti lähevad meetodid koolitundides ka kasutusse. Lisan ka ühe pildi ühest koolitusest. Miks on pildid ebakvaliteetsed? Aga sellepärast, et nagu kindlasti mõni Murphy seadus ütleb, et kui läheb kõvemaks töö tegemiseks ja sul on vaja sellest ka fotosüüdistust, siis päris kindlasti paneb su fotoaparaat vahetult enne seda pildi tasku. Aga nagu kohalikud ütlevad, "hakuna matata", pole probleemi.

Koolitus Khabakaya põhikoolis

Lisaks sellele olen jätkanud väikestviisi toiduprojekti läbiviimist. Rise&Shine'i erikoolis ja Khabakaya põhikoolis valmistasime musta ugalit lihaga, mis ei ole just igapäevane toit, pigem süüakse seda harva. Seda enam valmistas lastele rõõmu sellise mittetavapärase toidu söömine. Lähemalt saab lugeda siit: https://foodforthoughtmondo.wordpress.com/2015/06/23/black-millet-ugali-with-meat/

Et mitte naasta Eestisse päris tühjade kätega, siis nädalavahetustel külastan eesti sponsorite poolt toetatavaid lapsi, et neile üle anda kiri sponsorilt ja vastu saada kiri sponsorile. Kirja saades on lapsed alati väga õnnelikud, sest peale kirja on üldjuhul lisatud ka väikseid kingitusi. Ka kõige väiksemagi ja meie jaoks tühise asja, olgu selleks kasvõi värvipliiatsid, saamine on nende laste jaoks suur asi ja nägudelt vaatab vastu puhas rõõm. 

Tobias, Lewis ja James on saanud oma sponsorilt kirja. Näod ütlevad kõik.

Pakist saadud särk seljas, asub Robinson sponsorile vastama

Hetkel toetavad eestlased üle saja siinse lapse haridusteed.  40 euro eest aastas saab üks laps käia terve aasta põhikoolis. Toetatakse orbusid ja raskes majanduslikus olukorras olevaid lapsi. Kel huvi kaasa lüüa, siis: http://muudamaailma.ee/toeta-lapse-haridusteed/toeta-lapse-haridusteed/

Kui kirjutada ka midagi töövälist, siis ühel nädalavahetusel külastasin Hell's Gate'i rahvusparki. Ütleme nii, et sealt saadud kogemus oli seda raha väärt. Ma nimelt ei kuulanud pargivahi soovitust, läksin otsima mingit oma "vaatamisväärsust" ja suutsin ära eksida. Sellele aitas kaasa ka ebatäpne kaart, millele oli märgitud peale "shortcut" sihtkohta. Aga seda shortcuti reaalselt ei eksisteerinud.  Paha lugu. Ekslesin rahvuspargi ühes osas, kuhu on ehitatud muuhulgas ka mingitlaadi soojusjaam. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Vähemalt tahaks ju nii loota. Mul vedas, sest mingil hetkel (päris kriitilisel hetkel tegelikult, sest õigepea hakkas pimenema) märkasin maasturit, mille kinni peatasin. Autos olid kaks valgenahalist (aktsendi järgi otsustades jänkid) soojusjaama asjapulka, kes mu peale võtsid, mingil hetkel mu teisele autole üle andsid, mis mind tagasi tsivilisatsiooni toimetas. Jänkid mainisid, et mul vedas, sest õhtul muutuvad rahvuspargis olevad pühvlid aktiivseks ja see ei oleks tõotanud midagi head, sest aegajalt pidavat pühvlitel olema komme inimesi rünnata. Pühvel pidi olema üks aafrika ohtlikemaid loomi. Hea õppetund.

Keenias võib näha huvitavaid silte. Nii näiteks, teel Nakurusse oli silt, mille sisu oli umbes selline: "Siit algab altkäemaksu-vaba tsoon. Palume altkäemaksu mitte pakkuda, sest see on solvav". Terve Keenia peaks selliseid silte täis olema. Samuti lugesin just ajalehest, et ühes maakonnas pandi vangi kaks liikluspolitseinikku, kes olevat võtnud altkäemaksu juhtidelt. Sellisel juhul tuleks kinni panna vist päris suur osa keenia liikluspolitseinikest, sest niipalju kui mina näinud olen, siis altkäemaksu võtmine on üks nende põhilisi "tööülesandeid". Aga olevat ka ausaid politseinikke. Nii näiteks  oli selline juhtum, et aus politseinik toodi teise piirkonda üle. See peatas tihedama liikluse pikemaks ajaks, sest paljud auto-või matatujuhid ei julgenud sõita, sest nende sõidukite tehniline seisukord ei kannata mitte mingit kriitikat. Ühesõnaga, ausatel politseinikel on siin tööpõld lai. Aga eks kusagilt peab ju alustama.

Tibud

Keenias kehtib mingi teine aeg, asjad on veidikene kaootilised ja ettearvamatud, aga mingi hetk kõik laabub. Kui olime erinevatel põhjustel Siaya ühistu ekskursiooni 3 korda edasi lükanud, käisime ühel ilusal kolmapäeval ühistu blokkide esindajatega lõpuks ära. Kuna piirkond on võrdlemisi vesine ja eelmisel ööl sadas rohkem kui natukene vihma, oli kohalik järv üleujutanud tee, mida teoorias oleksime pidanud kasutama, et näha, millega liikmed tegelevad. Selle eest istutati kõik ühistu kontorisse, kus ühistu liige ja samal ajal Siaya ühistute Commissioner pikalt laialt liikmete tegevusi kirjeldas, palju muud kasulikku rääkis ja häid nõuandeid jagas. Meie ühistu juhatused said palju kasulikku informatsiooni ning mõte, kuidas midagi teha, hakkas liikuma. Kahjuks meie ühistu registreerimine takerdus lõplikult Keenia bürokraatiasse, mistõttu olime sunnitud protsessi lõpetama ja alustama uut registreerimist multipurpose co-operative asemel marketing co-operative’na.

Siaya ekskursioon

Uus põhikiri vol 1

Uus põhikiri vol 2

Keenias kehtib vanasõna, et tark ei torma…no ei saa 110-ga lasta, tuleb rahulikult võtta ja vahepeal pause teha. Kui pärast inkubaatori-generaatori saagat nurgas nutsin ja pead vastu seina tagusin, hakkasid asjad iseenesest lahenema. Esiteks jõudis Shiandasse Mairi, kellele esimesel silmapilgul kogu oma maailma valu ette ladusin. Sellega ühel pool, võtsime nagu kaks saare naist kunagi asjad ette ja saime kõik vajaliku tehtud. Generaatori-inkubaatori saaga tundus mingil hetkel võrdlemisi lootusetu ettevõtmine, kuid tänaseks on generaator ühendatud, inkubaatorid mune täis ja esimesed tibud koorunud, kes elavad meie ehitatud tibupesas.

Mina ehitan

Mairi ehitab

Tibupesa

Tegime pesa tibudele vähe rõõmsamaks

Esimesed tugevad

Esimesed tibud

Otsaaa pluti pluti kudi kudi

Omas elemendis

Tundide vaatlemise aeg on läbi saanud, nüüd tuleb ise seista klassi ees. Mitte et see kuidagi ebameeldiv kohustus oleks, vastupidi, ma tunnen end nagu kala vees. Kala, kes küll aegajalt veest välja hüppab, korraks õhku ahmib ja siis kergendustundega tagasi oma loomulikku keskkonda naaseb. See viimane lause tähendas seda, et siin õpetamisel on omad väljakutsed, mille olen heameelega vastu võtnud. 

Põhiliseks väljakutseks on tundide andmine Rise&Shine'i erikoolis, milles õpivad erivajadustega lapsed, sekka ka mõned tavalised lapsed. Erivajadustega laste õpetamine on tõsine väljakutse. Ma ei saaks öelda, et olen varem sellises rollis olnud. Asja teeb keerulisemaks ka see, et ma täpselt ei tea, mis diagnoos on osadel klassis olevatel lastel. Ma ei tea, kui palju nad mind mõistavad ja kas nad üleüldse mõistavad. Olen tasapisi üritanud nendega tunnis kontakti saavutada, aga osade puhul tundub, et see jääbki tulemusteta. 

Müramine vahetunnis Rise&Shine koolis

Esimest aastat inglise keelt õppimas

Rise&Shine koolis olen sattunud inglise keele õpetaja rolli. Õpetan seal kokku neli tundi nädalas, teisipäeviti ja neljapäeviti esimesele ja viiendale klassile inglise keelt. Uus kogemus minu jaoks on ka esimese klassi õpetamine. Oma ettevalmistuselt ma ei ole algklasside õpetaja, ka Eestis olles olen vaid ühe või paar asendustundi andnud esimesele klassile. Õpetada nii väikseid inimesi, see pole üldsegi lihtne. Minu õnneks viibib esimese klassi tunnis ka õige õpetaja, kes vajadusel aitab keelebarjäärist üle saada. Lapsed õpivad alles esimest aastat inglise keelt ja ei pruugi alati kõigest aru saada. Lisaks veel minu aktsent, mis keele õppimist neile kindlasti lihtsamaks ei tee. Aga küll me hakkama saame. Järgmisest nädalast on plaan hakata seal ka läbi viima täiendavaid lugemistunde lugemisraskustega õpilastele. 

Lisaks oma põhilisele õpetajatööle Rise&Shine koolis, annan aegajalt külalisesinejana tunde ka mujal. Munganga keskkoolis andsin tunni keskkooliastme esimesele ja viimasele klassile. Tunniteemaks oli eesti ja keenia ajaloo võrdlus. Ehk siis andsin kiire ülevaate eesti ja keenia ajaloo põhilistest sündmustest, tuues võimalusel välja sarnaseid aspekte. A la mõlema rahva allutamine-koloniseerimine, võitlus vabaduse eest, iseseisvumine. Õpilaste jaoks oli üllatav teada saada, et Euroopas on olnud nii, et ühed muzungud on allutanud ja koloniseerinud teisi muzungusid. Mis puudutab kolonisatsiooni Keenias, siis rõhutasin, et seda tegid ikkagi britid ja et valget nahavärvi ei tasuks automaatselt seostada koloniseerimisega. Tunni lõpus küsiti täiendavaid küsimusi nii eesti ajaloo kui ka tänapäeva kohta. Eriti nõutuid ja hämmingus nägusid põhjustas teave, et Eestis peredes on 1-2 last. Siinne arusaam on, et abielu lasteta ei ole mingi abielu ja üleüldse peaks lapsi olema võimalikult palju. Samasugust hämmingut tekitas väide, et Eestis võivad naised pere planeerimisel kaasa rääkida ja ise otsustada laste saamist või mitte saamist. Keenias pidavat asi olema nii, et kui mees tahab last, siis nii on ja kõik. Naise arvamust ei küsita. Mind natuke häiris asjaolu, et sellega lepivad ka naised ise ja ka noored haritud tütarlapsed abituuriumis. Vähemalt selline mulje mulle jäi, võibolla oli see siiski ekslik. Olen sel teemal rääkinud ka õpetajatega, minust on saanud nagu mingitlaadi meessoost võitlev feminist, kes üritab õigustada naiste kaasarääkimise õigust laste saamisel. Kui sellest teemast veel paari sõnaga rääkida, siis paar Munganga õpetajat tegid isegi väikese videopöördumise eesti naistele, et miks on hea saada palju lapsi. Midagi vastu polegi vaielda, pöördumistel on iva täitsa sees. Kuigi ühepoolselt ei tohiks lapsesaamist ikkagi otsustada. Kui ma mainisin ka seda, et Eestis makstakse lapsetoetusi, siis polnud enam hämmingul otsa ega äärt. Kui Keenia valitsus hakkaks ka maksma lapsetoetusi, siis läheks vist riik pankrotti.

Omas elemendis

Lisaks sellistele tõsisematele tundidele, annan aegajalt ka selliseid spontaanseid tunde Eesti kohta. Näitan lastele pilte Eestist ja eesti inimestest, oma koolist ja oma õpilastest ja muidugi eesti talvest. Raske on seletada, et mis asi see lumi ja talv selline on..

Tere, meie kuulume perekonda plasmodium falciparum ja seame end sinu organismi elama

Niimoodi tutvustasid end mulle trobikond eukarüootseid algloomasid, kes seadsid end mugavalt sisse minu punalibledesse ja seal korraliku peo käima tõmbasid. Pidu oli nii kõva, et mul veel mitu päeva pea valutas, rääkimata muudest hädadest.

Enne kui räägin oma uutest tuttavatest, annan ülevaate viimase kahe nädala tegevusest. Aeg möödus koolide külastamise tähe all. Esmaspäeval ja teisipäeval toimetasin kätte eesti sõpruskoolide kirjad Munganga keskkoolile ja Khabakaya põhikoolile. Kirjade vahetamine sõpruskoolide vahel toimub suhteliselt harva, paar või mõned korrad aastas. Eriti see võib niimoodi tunduda meile, kes me oleme harjunud saatma emaile ja infot vahetama silmapilkselt. Siin need asjad päris niimoodi ei käi. Seda suurem on aga kohalike laste rõõm kui nad üle pika aja jälle kirju saavad oma eesti sõpradelt. Eesti koolide kirjad ette loetud, asuti neile ka vastama. Kes kirjutas oma koolist, kes perekonnast, kes vabast ajast. 

Munganga keskkooli õpilased kirjadele vastamas

Khabakaya õpilased süvenenult

Kolmapäeval ajasin kahe Brilliant Fund'i õpilase jälgi, et nendega intervjuu teha ja mõned pildid teha. Eesti sponsorite abil toetab MTÜ Mondo tublimaid Shianda keskkoolide õpilasi, kes vastasel juhul koolis ei saaks käia. Põhjuseks on üldjuhul perekonna halb rahaline olukord või vanemate puudumine. Küsitlesin Sylviat ja Marki. Mõlemad on väga inspireerivad näited, keda näiteks eesti õpilastele eeskujuks tuua. Et kui ikka väga tahad, siis saad hakkama. Sylvia on 15aastane tütarlaps, kes jäi rasedaks, kukkus selletõttu koolist välja. Üks tütarlaste koolist eemale jäämise põhjuseid ongi rasedus, ennetustöö on ülimalt vajalik. Tahe õppida oli aga Sylvial suur, ta sooritas eksamid ja nüüd on tagasi koolis. Tema töötu üksikema koolis käimist toetada ei saa, küll aga teevad seda eesti toetajad. Sylvia on neile tänulik. Toetajatele võin öelda, et koolis läheb Sylvial hästi. Eksamitulemustelt oli ta neljakümne kaheksast õpilasest kaheteistkümnedal kohal. Not bad, not bad at all. Tema soov on saada arstiks, et saaks teisi inimesi aidata. Mark on endine tänavapoiss, kes nüüd õpib keskkoolis ja kellel ka läheb väga hästi. Koolis meeldivad talle ülekõige loodusteadused.Tema unistuseks on saada piloodiks. Millegipärast arvan, et kui elu on andnud inimesele teise võimaluse, siis see kasutatakse ära. Mark ja Sylvia teavad, et järgmist võimalust ei pruugi tulla.

Mark

Sylvia

Samal nädalal sai külastatud ka Rise&Shine kooli, pigem käisin seal direktorit otsimas. Lugu hakkab meenutama seda maja ja päkapiku lugu (nõukogude aja lapsed kindlasti mäletavad seda multifilmi), mis jätkus ka järgmisesse nädalasse. Plaan oli minna ka Eshiakulo kooli, et õpilased saaksid kirjad valmis kirjutada oma eesti sõpradele, aga mingi hetkeline nõrkushoog lõi mind rivist välja ja jäi minemata. Oleks ma vaid teadnud, et see on lapsemäng võrreldes sellega, mis tulemas on..

Lisaks koolidele õnnestus külas käia ka paaril perekonnal, kelle olukord on väga halb. Ühe perekonna kõige tublim laps käib koolis tänu eesti toetajale. Vanaema kasvatab üksi mitut lapselast ja lihtsalt ei ole võimalik lapsi koolitada. See vaatepilt, mis mulle avanes, oli suhteliselt trööstitu. Loodetavasti kohaliku mittetulundusorganisatsiooni WEFOCO abiga saavad nad jalad alla. Siinkohal märgin ära ka selle, et WEFOCO aitab neid, kes end ise aidata tahavad. Kandikul ei tooda midagi kätte. Igipõline õnge ja kala teema. 

Eelmisel nädalal külastasin koole eesmärgiga tunde vaadelda. Kolmapäeval vaatlesin tunde Munganga koolis. Kirjandus, ajalugu, keemia, füüsika. Istusin klassi tagaotsas, üritades olla nii märkamatu kui vähegi võimalik. Ega see eriti ei õnnestunud, pidevalt visati minu poole pilke, et mida see muzungu seal teeb. Mis ma ikka tegin, jälgisin õpetaja õpetamismeetodeid ja tegin selle kohta märkmeid. Natuke koomiline olukord tekkis kirjanduse tundi minekul. Tund oli juba peal, mind juhatati uksest sisse, vaatasin et õpetaja muigab, õpilased muigavad..Varsti sain aru, milles küsimus. Nad võtsid just läbi mingit raamatut, mis rääkis kolonialismist ja valgetest ja ma sattusin olema nagu mingi lihast ja luust aktiivõppemeetod, kes on tundi tulnud, et kirjanduslikku teksti natuke illustreerida. Kirjandusetund meenutas meie kirjanduse tunde. Arutati raamatu teksti üle. Loeti, õpetaja kommenteeris, pani tahvlile kirja. Võibolla oleks võinud rohkem küsida ka õpilaste arvamust. Peab ütlema, et niipalju kui ma nägin, siis osad õpetajad kasutavad igati häid meetodeid, arvestades vahendeid, mis neil olemas on või siis täpsemalt öeldes, puuduvate vahenditega üritatakse anda võimalikult hea tund. Näiteks füüsika tunni teemaks oli staatiline elekter ja mis oleks parem kui lasta lastel joonlauda oma juustesse hõõruda, et tekitada staatilist elektrit. Lastel oli nalja kui palju. Lisaks teooria vihikusse kirjutamisel said ka praktikat. Lisaks tõi õpetaja ka elulisi näiteid ehk siis sidus tunniteema reaalse eluga, mis on igati tänapäevane õppemeetod. Sama saab öelda ka keemiaõpetaja kohta, kes õpetades happeid, rõhutas mitmeid ja mitmeid kordi, et kõike ei ole vaja suhu pista. Lisaks lasi ta lastel kooliaiast lilli korjata, et õpetada indikaatorite valmistamist, et tuvastada hapet. Tundi natuke paremaks saab muuta alati, nii on see alati ja igalpool. Nagu öeldakse, et täiuslikku tundi valmistab õpetaja ette terve oma elu.

Munganga keskkool mulle meeldib, tõenäoliselt sellepärast, et on tekkinud väga hea klapp selle kooli õppealajuhatajaga. Mees saab naljast aru, teeb ka ise nalja, mis sa hing veel ihkad. Tee headeks inimsuheteks on loodud. Kuigi peab ütlema, et positiivsed suhted on kõikide koolidega.

Neljapäeval külastasin Khabakaya põhikooli. Seal vaatlesin inglise keelt ja tundi nimega social studies. Vahepeal kasutasin võimalust, hiilisin ühte klassi, kus õpetajat polnud, küll aga mitukümmend õpilast. Tekitasin seal parajalt elevust ja mürglit, sest näitasin neile mõningaid pilte eesti talvest, lumest, suusatamisest ja ka omaenda klassiruumist ja õpilastest. Ja siis see juhtus...tundsin, et mind rünnatakse, aga ma ei näe kes..ühtäkki olin uimane, nokaut..ei, vara veel. Alguses arvasin, et päikesepiste. Otsaesine oli tulikuum, see ei tõotanud head. Vabandasin, et ma ei saa enam tunde jälgida ja lahkusin. Koju jõudes oli palavik 38, väsimus, uimasus, külmavärinad. Selge pilt. Tõenäoliselt mind nokauteeriti perekond plasmodium falciparumi poolt. Ju nad olid mu organismis juba varemalt, aga ootasid oma võimalust. Kohalik arst tegi vereproovi ja diagnoos oli ühene: malaaria. Sain tabletid ja järgnevad päevad möödusid.."huvitavalt". Kel soov, võib ise guugeldada malaaria sümptomeid. Midagi toredat seal ei ole. Täna sai ravikuur läbi, jääb vaid loota, et see jääb viimaseks.