Elamused

Eelmine nädal oli kõige elamusterohkem.

Nädal algas pigem kurva elamusega, sest külastasin maakohtades elavaid kodusid ja koole. 

Janika kutsus mind kaasa lapsi otsima kes toetuste saamise üritusele ei tulnud. Sõitsime mootorratta taksoga ja külastasime Shianda külakoole ning vestlesime erinevate lastega. Kogusime lastelt infot nende koduse olukorra kohta, tegime neist ka toetajate ja Mondo andmebaasi tarvis pildid.

Ühte perekonda külastades leidsime kodust vanaema ja vanaisa koos kahe lapsega. Lapsed olid alatoitunud ja vajasid kindlasti abi. Janika teadis rääkida, et selles samas peres juba suri varasemalt üks laps nälga. Niisiis hakkas suur arutelu vanaema ja vanaisaga, et viia lapsed Rise and Shine erivajadustega laste internaatkooli. Saime lõpuks laste vanavanemad nõusse. Oli väga hea tunne, sest sellega päästis Mondo arvatavasti ilmselt väiksema alatoitunud tüdruku elu.

Sellega minu elamused selleks nädalaks polnud veel lõppenud, sest mind oli kutsutud neljapäevaks Nyahururusse Eesti jooksjate juurde külla. Lisaks sellele oli seal kohal ka ERR-i ajakirjanik, kes soovis Vikerraadiosse minuga intevjuud teha ja kohale tuli ka Eesti Aukonsul Keenias Kadri Humal-Ayal. Meie aukonsul on väga sõbralik ja igati oma tiitli vääriline aukonsul. Kohtumisel vesteldi erinevatel teemadel. Mina uurisin konsulilt IT lahenduste ekspordivõimaluste kohta Keeniasse, sest teadagi on Eestis palju põnevaid lahendusi mida kiiret arengut näitav Keenia võiks ära kasutada. Konsul oli minust juba sammujagu ees ja ühine keel tekkis poole lause pealt.

Peale konsuli lahkumist otsustasin Nyahururusse nädalavahetuseks edasi jääda ja see oli super otsus. Tahtsin piirkonnas rohkem ringi käia ja Tiidrek (mitmekordne Eesti meister maratonis ja Keenia jooksjate laagri korraldaja) teadis rääkida, et neil on nädalavahetusel plaanis võtta ette reis ümber Mount Kenya ja lubas mind lahkelt kaasa võtta.

Seiklus algas nii, et kõigepealt matkasin koos Evelyga (Eesti parim naine orienteerumisjooksus) päev otsa mööda Nyahururu lähedal asuvaid Rift Valley radasid ja dzunglit. Suutsime ennast muidugi ka keset dzunglit parajalt hädisesse olukorda panna, sest meil oli lootus, et pikk mäest alla rada viib läbi dzungli, kuid see viis hoopis allikani. Meie aga ei lasknud sellest ennast heidutada ja tahtsime pressida läbi rägastiku teisele poole metsa. Evely positiivne suhtumine ja lõbus meel aitas meid lõpuks läbi okkalise ja tiheda dzungli.

Nädalavahetusel sõitsime mäele tiiru peale tegema ja sealseid elamusi oli tohutult. Nägime palju serbrasid, gaselle, paaviane, elevante ja imeilusaid vaateid, sõime super magusaid puuvilju. Nägime kohvi, tee -ja banaaniistandusi ning riisipõlde. Jooksjate seltskond oli ka super reisiseltskond. Meid ei heidutanud ei sajad kilomeetrid halbu teid, auto pidev väljasuremine, pimedas mägiteedel sõitmine ega ka see, et autol lõpuks öösel sumbuti alt tuli. Tiidrek tuletas meile alati meelde, et "Keenia paneb kõik paika" ja nii oligi. Keenia on imeline ja üllatab alati.

Loomulikult tegin ka kohustusliku hommikujooksu meistritega.

Külalised

Sel nädalal oli Mondo korraldajaks koos Prantsuse ja Itaalia organisatsiooniga Kakamegas toimunud koolitusel. Koolitatavateks olid vabatahtlike koordinaatorid Keeniast, Ugandas ja Ghanast. Esther  oli samuti koolitusel ja minu ülesandeks oli selajal kontoril silm peal hoida.

Kolmapäeval tulid Kakamega koolituse inimesed Shiandasse külla. Tutvustasime neile WEFOCO eesmärke ja ühistu tegevusi.

Külalistega kalatiiki uurimas

Näitame külalistele Mondo tibud

Külalistega Rise and Shine kooli direktoriga kohtumine

Arutame, kuidas mesitarudesse mesilased ikkagi saavad

Külalistega Block E kohtumine

Sõitsime päev otsa külalistega mootorratastega ringi ning igas asukohas oli meile tehtud viisakas vastuvõtt. Eckero naistegrupp oli kõigile valmistanud korraliku lõunasöögi. Kuigi meil oli mootorratta taksodega hinnad kokku leppitud tekkis ikkagi pärast sõite vaidlus tasu ümber. Janika oli kange ja järgi ei andnud. Hind jäi samaks mis kokku leppisime ja Janika suutis isegi nii hästi neid veenda, et nad lõpus vabandasid ja lubasid ka kirikus meie eest palve esitada.

Janika mootorratta taksol.

Päeva lõpus korraldasid koolituse korraldajad koosoleku gruppide esindajatega, kus olid teemadeks vabatahtlike turvalisus ja abi saajate võimekuse suurendamine.

Lõpukoosolek

Ülejäänud nädala tegelesin mina kontoritöö juhtimise ja laste info kogumisega kes laupäeval toimunud üritusele ei jõudnud.

Lapsed kooli

Esmaspäeval tulid Shiandasse Janika ja Alari. Igaks juhuks mainin neile, kes veel ei tea et, Janika on see tüdruk kes on kirjutanud Minu Keenia raamatu. Janika teab Shianda elu läbi ja lõhki. Ta töötab hetkel Mondo vabatahtlike koordinaatorina, on Shiandas varem elanud aastaid ja tema on kõigi siinsete WEFOCO ja Mondo vabatahtlike projektide algatajaks. 

Alari on programmeerija, kes on samuti Shiandas elanud pikalt. Alari alustas siin huvilistele arvutiõppe andmist. Seekord tuli ta Shiandasse puhkama ja ühtlasi ka meile appi. 

Abi oli meil sel nädalal palju vaja, sest tuli valmistuda laupäeval toimuvaks üritusesks, kus Mondo ja WEFOCO jagab lastele kätte annetatud kooliasjad ning koolitasude sertifikaadid. 

Kindlasti toetust kõigile lastele ei jagu ja seetõttu tegelesimegi terve nädal tegemaks parima valiku hulga laste seast, kes kõik soovisid toetust saada. 

Janika lastele loengut pidamas, et nad ikka järgmisel aastal paremini õpiks.

Mondol on Keenias Tarkusefondi lapsed keda on juba eelmistel aastatel toetatud. Lisaks sai Mondo teotada ka 5 uut tublit õpilast. Uusi tarkusefondi avaldusi laekus ligi 90 kellest kõigepealt valisime 30 ning siis jäi sõelale 10 kelle kutsusime vestlusele ning kellest lõpuks siis valisime raske südamega välja 5 last. Ei olnud lihtne kedagi välja jätta, sest laste lood on enamjaolt väga traagilised. 

Kui nimekiri sai välja öeldud kes toetuse said, siis pärast tuli kontorisse mitu pahurat lapsevanemat, kes soovisid teada, et miks just nende laps toetust ei saanud. Kahjuks neile head vastust anda polnudki. Lihtsalt toetust ei jagu kõigi jaoks. Kokku sai Mondo Tarkusefondi toetuse sel aastal 28 last.

Tõesti, kuulates nende laste lugusid, siis paljud on neist väga väga tublid ja pingutavad kõvasti, et ainult saaks koolis käia. Mul oli hea meel, et olin osaks Mondo panusele nende tublide laste aitamisele. 

Lisaks Mondo tarkusefondi toetusele toetab palju häid eestimaalasi Mondo kaudu Keenia põhikooli õpilasi. Kokku sai toetust sel aastal 110 põhikooli õpilast. Neile maksti toetust koolitasudeks ja osteti koolikott, vihikud, pliiatsid jne. vastavalt vajadusele mitmendasse klassi laps läheb. 

Annetatud kooliasjad transporditi üleandmiseks Rise and Shine kooli.

Lastele koolitasude sertifikaatide ja kooliasjade üleandmise üritus toimus Rise and Shine koolis, Shiandas. Kohale tuli palju lapsi, nende hooldajaid, vanemaid ja vanavanemaid. 

Sain aru, et keenialased juba teavad kuidas esinduslikku üritust korraldada kui kohale toodi suured kõlarid ja telk pealtvaatajatele. Esther ja teised tähtsad kohalikud pidasid järgemööda pealtvaatajatele pikki kõnesid, kus tänati Mondot ja kõiki kes aitasid projektile kaasa. 

Mina ja Alari lavale ei trüginud. Janika tegi korraliku sissejuhatava ürituse tutvustuse ja edasi me tegelesime laste andmete täiendamisega, ning piltide tegemisega.

Telk pandi püsti ja rahvast hakkas kogunema.

Mina ja Alari laste andmeid kirja panemas.

Pühad ja pidustused

Saime pühadeks pakilised tööasjad tehtud. Eesti jõuludest erinevalt jõululaupäeval 24. detsembril perega õhtusööki siin ei olnud. Õhtul külastasime hoopis Mumiases asuvat ööklubi. Klubid ja pubid on siin mehi täis ja jõulude ajal olevat alati rahvast neis palju, erinevalt Eestist kus kõik sellised lõbustusasutused jõulude ajal on suletud. 
Järgmisel päeval sõitsime Esthri juurde maale. Lapsed olid koolivaheajal tantse harjutanud ning käisid nüüd majast majja nagu Eestis mardisandid. Tantsisisid ja laulsid ning neile anti esinemise eest münte. 

Laste jõuludtants.

Meile oli Esthri ema valmistanud pidusöögi, mida õues palmipuu all kätega sõime. riis, kana, kitseliha ning hernesupi sarnane puder.

Pidusöök Esthri isa ja sõpradega

Esthri vend käis närviliselt tühja kanistriga mööda õue ringi ja pärast sain teada, et ta otsis külapealt kohalikku maisist valmistatud õlut, mille nimi on väga meie puskarile sarnane…pussa (kirjapildis võin eksida). Pussa maitses nagu kange õlle sisse oleks pandud piima ja kama. Meie jõime Pussat klaasist kuid traditsiooniliselt juuakse seda pikkade kõrte abil, kus vägijoogi pott on keskel ja mehed siis imevad nende kõrte abil kõik koos pussat ja arutavad maaima asju. Mina seda üle kahe lonksu ei suutnud juua.

Pussa

Mulle öeldi, et Keenias on riigipühad kuni 27. detsembrini ja tundus, et jõulude tähistamine käib siin pubides ja klubides järjest neli päeva. Inimesed on jõuludeks Keenia erinevatest paikadest koju tähistama tulnud. Kohtusin mitmete Esthri sõpradega Nairobist ja Mombasast. Minule piisas ühest klubikülastusest ja ma ei suutnud kohalike meestega enam sammu pidada. Otsustasin pidutsemise asemel natuke rännata. Käisin Kakamega vihmametsas ja muid Shianda lähedal asuvaid vaatamisväärsusi uudistamas. 

Kakamega vihmametsa sissepääs

Peale jõulupidustusi Esthri pere ja sõpradega tegime ka ühistu koosoleku. Ühistu plokkide ja gruppide esindajad tegid kõik kokkuvõtte aasta jooksul toimunud tegevusest ja rääkisid oma muredest.

Ühistu koosolek ja jõulupidu

Järgmistel päevadel enne aastavahetust tegelesime laste toetustega ja pakkisime lastele Mondo poolt annetatud kooliasju.

Laste kooliasjad

Niisamuti nagu jõulude ajal, tegin ka aastavahetusega. Tegin öösel kiire tiiru Shiandas ning väljapuhanuna sõitsin 1. jaanuari varahommikul hoopis Kisumu linna, uudistama maailma suuruselt teist magevee järve nimega Victoria. 

Victoria järv

Soovin kõigile seiklusterohket alanud aastat!