Elamused

Eelmine nädal oli kõige elamusterohkem.

Nädal algas pigem kurva elamusega, sest külastasin maakohtades elavaid kodusid ja koole. 

Janika kutsus mind kaasa lapsi otsima kes toetuste saamise üritusele ei tulnud. Sõitsime mootorratta taksoga ja külastasime Shianda külakoole ning vestlesime erinevate lastega. Kogusime lastelt infot nende koduse olukorra kohta, tegime neist ka toetajate ja Mondo andmebaasi tarvis pildid.

Ühte perekonda külastades leidsime kodust vanaema ja vanaisa koos kahe lapsega. Lapsed olid alatoitunud ja vajasid kindlasti abi. Janika teadis rääkida, et selles samas peres juba suri varasemalt üks laps nälga. Niisiis hakkas suur arutelu vanaema ja vanaisaga, et viia lapsed Rise and Shine erivajadustega laste internaatkooli. Saime lõpuks laste vanavanemad nõusse. Oli väga hea tunne, sest sellega päästis Mondo arvatavasti ilmselt väiksema alatoitunud tüdruku elu.

Sellega minu elamused selleks nädalaks polnud veel lõppenud, sest mind oli kutsutud neljapäevaks Nyahururusse Eesti jooksjate juurde külla. Lisaks sellele oli seal kohal ka ERR-i ajakirjanik, kes soovis Vikerraadiosse minuga intevjuud teha ja kohale tuli ka Eesti Aukonsul Keenias Kadri Humal-Ayal. Meie aukonsul on väga sõbralik ja igati oma tiitli vääriline aukonsul. Kohtumisel vesteldi erinevatel teemadel. Mina uurisin konsulilt IT lahenduste ekspordivõimaluste kohta Keeniasse, sest teadagi on Eestis palju põnevaid lahendusi mida kiiret arengut näitav Keenia võiks ära kasutada. Konsul oli minust juba sammujagu ees ja ühine keel tekkis poole lause pealt.

Peale konsuli lahkumist otsustasin Nyahururusse nädalavahetuseks edasi jääda ja see oli super otsus. Tahtsin piirkonnas rohkem ringi käia ja Tiidrek (mitmekordne Eesti meister maratonis ja Keenia jooksjate laagri korraldaja) teadis rääkida, et neil on nädalavahetusel plaanis võtta ette reis ümber Mount Kenya ja lubas mind lahkelt kaasa võtta.

Seiklus algas nii, et kõigepealt matkasin koos Evelyga (Eesti parim naine orienteerumisjooksus) päev otsa mööda Nyahururu lähedal asuvaid Rift Valley radasid ja dzunglit. Suutsime ennast muidugi ka keset dzunglit parajalt hädisesse olukorda panna, sest meil oli lootus, et pikk mäest alla rada viib läbi dzungli, kuid see viis hoopis allikani. Meie aga ei lasknud sellest ennast heidutada ja tahtsime pressida läbi rägastiku teisele poole metsa. Evely positiivne suhtumine ja lõbus meel aitas meid lõpuks läbi okkalise ja tiheda dzungli.

Nädalavahetusel sõitsime mäele tiiru peale tegema ja sealseid elamusi oli tohutult. Nägime palju serbrasid, gaselle, paaviane, elevante ja imeilusaid vaateid, sõime super magusaid puuvilju. Nägime kohvi, tee -ja banaaniistandusi ning riisipõlde. Jooksjate seltskond oli ka super reisiseltskond. Meid ei heidutanud ei sajad kilomeetrid halbu teid, auto pidev väljasuremine, pimedas mägiteedel sõitmine ega ka see, et autol lõpuks öösel sumbuti alt tuli. Tiidrek tuletas meile alati meelde, et "Keenia paneb kõik paika" ja nii oligi. Keenia on imeline ja üllatab alati.

Loomulikult tegin ka kohustusliku hommikujooksu meistritega.