KWENDA SCHULENI

Visiting the schools 

As part of my education-based mission, I have been visiting our different partner schools  to introduce myself to the headmasters and teaching staff, as well as observe lessons and teaching methods. Based on these observations, I was able to assess the needs and develop two training programs for the teaching staff. 

Our partner schools are Mukambi, Eschimuli, Khaimba and Khabakaya (Primary Schools), as well as Ebubere and Khaimba (Secondary), and Rise & Shine School for special needs students.

I was lucky enough to receive a lovely welcome in all schools and to observe a lot of different topics in different levels.

Some of the classes I attended were science, Religious studies, chemistry, English, Kiswahili, social studies, and ECD, Early Childhood Development. A great opportunity for me to get an overall idea of how lessons are conducted here, what type of methods are being used, how teachers communicate with students, what type of materials they use, and so on. 

The main thing that comes to my mind after all my visits is that it takes a lot of courage to be a teacher in Kenya ! Classrooms are often packed, more than 40 to 50 studends in Primary, and 90 in ECD ! Ninety 3 to 4 year olds in one classroom make for a happy mess, even if teachers are quite reactive and have it under control. The other thing is resources ; as a teacher in Europe, I’m used to having all the resources I want, and diverse and fun materials, enough for all students, ect… Here, the only material available is the blackboard. Most students do not own a copy of the text book, they have to share it with other schoolmates. Pens and pencils are scarce, and very often there are only a few color pencils available for the whole class. 

Anyways, back to the purpose of my mission; there are many different areas that could be covered in terms of teacher training, so I had to decide what would be most beneficial for the schools and students. 

The two topics that I chose are : 

- Safer school environment based on the child-friendly school approach

- Maximising student engagement by using active learning techniques

The first topic is based on UNICEF's child-friendly school initiative; the program contains a lot of different guidelines and subjects, but after witnessing some violence-related incidents at school, I decided to focus on "creating a safe learning environment", including gender-based violence, health issues, and developing child-confidence. 

This topic is to be handled cautiously and bearing in mind the cultural gap. Although corporal punishment is illegal in Kenya, it is still frequent and accepted in schools. Children get caned for poor grades, missing school, or graver issues. Yet most teachers and headmaster know beating a child is unacceptable; because of that, talking openly about it is quite complicated. People are reluctant to talk about it, and even more so with a Mzungu (white person) who knows nothing of Kenyan ways and therefore cannot understand. I am still in the process of figuring out how to efficiently communicate with teachers and reach them on this subject. 

Otherwise, for everything else that is included in a "safer learning environment", schools are usually quite aware of recommendations, although it is sometimes hard to put in place. For example, a Child-friendly School would require separate single-sex toilets for hygiene and girl protection; most schools can barely afford to build enough toilets for all the students, so the idea is appealing yet unrealistic. 

The second topic focuses on methodology and teaching ideas; from my observation, Kenyan schools are mostly using lectures as a pedagogical approach. There is no or few time given to self-reflexion and understanding, rather repeating and learning by heart. Students rarely work in groups or pairs, limiting brainstorm and assimilation. 

Studies on education and learning process show that the information assimilated by actually thinking and understanding is 3 times more likely to be remembered on the long term. Active learning promotes recall and deeper understanding of material, as students are engaging with the content rather than simply listening and repeating it. 

It was honestly a challenging issue to tackle. Most teachers here agree that the Kenyan curriculum and methodology is based on lecturing, but they don't necessarily see the problem with that. Without understanding why lecturing and one-way teaching is not the most efficient way for students to gain and retain knowledge, it is therefore complicated to understand the importance of engaging the students. At first they mostly see the challenges; loosing class control, loosing time, having to prepare a lesson plan... Yet I had the pleasure of seeing through discussions and brainstorm the beginning of a change in the mindset. Obviously one training is not going to change their approach entirely, but it's a first small step. 

Overall, conducting such trainings is very interesting and pleasant, as I get to exchange and share ideas with the school staff, and they seem genuinely implicated (expect that one time a teacher asked if they were going to get paid at the end of the training, and when I answered no, she left the room 👍). The question mark remains as to the long term efficiency of such trainings; I hope to conduct at least one reinforcement training and some monitoring activity before I go in March, but such an important and complex topic should be covered regularly to reinforce good practices among teachers. 

Finally, aside from observing and training staff,  I had the occasion to get active with the students quite quickly. I was asked to conduct sessions in different schools with class 6, 7 and 8 on the empowerment through education, and HIV/AIDS and early pregnancy prevention. I was also able to participate in Lower Primary and ECD classes, allowing me to practice my Kiswahili and exchanging with the learners.

All of these experiences were a great learning process for everyone, myself included, I feel very privileged for having the occasion to share with teachers and students from Kenya ! 

We have arrived a bit more than one month ago to Shianda village with Marine, who I was lucky to meet earlier on the EU Aid Volunteer trainings organized by ECHO and Mondo, which prepared us for our deployment. We met in Nairobi at the airport after a long journey from our home countries, which was followed by a short domestic flight to Kisumu and a 2-hour taxi drive which already allowed us to get some information about the area and people, thanks to our friendly driver.  We were welcomed at the local market by Esther, the director of our hosting organization, WEFOCO (Western Focus Community Organisation), who showed us our accommodation and also invited us for dinner with her family, which was a really nice start for our stay in the village.

Not having running water and most of the time, electricity was a rather new experience for us but we were able to get used to the conditions quite quickly, also thanks to our landlord, Jacob, and his family, who are extremely supportive.

The office is 5 minutes away from our accommodation and since we are walking along the main road and the market is just across the street, it is always really busy with people who never missed the chance to great us, mzungus (‘white person’) at the beginning. It took some time to get used to being noticed by the locals and we also have to be cautious when asking the price of a product but otherwise we now seem to be more part of the everyday life of the community.

Although we were prepared for the limited variety of food within the village, we are fortunately big fans of the local dishes and already have chosen our favorite restaurants, where we usually order chapati with some local vegetables, and we also know where to buy our fresh and cheap local vegetables and fruits.

WEFOCO Office

I have to admit that I expected a much more significant cultural shock but somehow Esther and her team made our adaptation smooth and anytime we enter the office, it really feels like we are part of their team. We are also learning some Swahili to make our adaptation easier since English is the official language of Kenya but Swahili is used as the most common way of communication in the village.

The organization, WEFOCO was founded in 2004 as a self-help group and later was registered as a community-based organization. They are working together with almost 30 women groups around the village and focusing on supporting orphans, vulnerable children in paying school fees and buying necessary school items in cooperation with MONDO, while also providing awareness-raising campaigns and support for families suffering because of HIV/AIDS.

Chairlady of Wichelu Group

Since a large part of the local community in the village, especially the ones living in deeply rural areas lack access to education, information and job opportunities, the organization is also working on strengthening their skills and abilities in income-generating activities. Besides, since women are generally not treated equally in society, encouraging them to be more independent by participating in these activities is also an important aim of the organization.

Chairlady of Namulekuwa Women Group

During the last weeks, my main task was to observe the ongoing activities to be able to define areas of improvement by visiting women groups and agricultural blocks around Shianda village. It was a unique experience since the meetings are very different from the ones I was used to in Europe. They usually start with the welcome dance of the group, followed by a prayer and some amazing dishes prepared by the ladies, usually some ugali and local vegetables. The guests are eating separately from the group who are waiting outside, which was surprising for me at the beginning. After the meal, the chairlady introduces the group, its vision, achievements, and challenges. Most of the groups were formed to find solutions together to these challenges and to be able to afford the education of the children in the community by starting income generating activities as well as by regularly contributing a fixed amount within the group through so-called merry-go-rounds and table banking.

   Chenda Kala Group

Olungabase - Agricultural Block

Although I have already had the chance to attend a meeting with the chairladies who are gathering every month, these visits are very valuable since they allow every member of the group to share their thoughts and concerns. After the meeting, I am usually showed around the field and introduced to the current activities, which mainly focus on poultry farming, producing crops and in some cases making handicraft products. Since they are dealing with these activities on a small scale, they wish to expand their projects to be able to have a more stable income. I was also lucky to have Esther by my side, who introduced me to the groups and also supported me as a translator since some of the ladies do not speak English. Although I felt that we could be much more time-efficient, the ceremonies seem to be an important and unmissable part of the meetings.

Besides focusing on agricultural projects, I am also responsible for monitoring the activities and strengthening the entrepreneurial skills of WEFOCO’s tailor team. MONDO provided sewing and a T-shirt printing machines to the office as well as trainings for members of the community. Since children in Kenya are only able to attend school in case they have the right uniform, it is a vital opportunity since the team is able to sew uniforms for students in the region. However, since the machines are available all year in the office, expanding their activities seems to be an untapped potential.

After getting to know the community and their projects, I feel lucky to have the chance to work together with them in achieving their goals during the next 5 months.

Karibu Kenya !

Habari ! Hello ! 

After a month of settling in and getting our marks around, we would now like to kick off a new era for the blog by introducing ourselves !

We are Linda and Marine, volunteers working with Mondo and Wefoco in Shianda, Kenya, under ECHO’s initiative EU Aid Volunteers. 

Let us present ourselves : 

“ Hi, I’m Marine, French teacher and education specialist, currently working as education and awareness raising officer in Shianda and it’s surroundings. My mission has several angles, such as advocating for girl and disabled child education within communities and working with schools by supporting the teaching staff, with trainings and workshops on teaching methods or pedagogical development, as well as creating a child-friendly school environment. I’m also helping monitor Mondo’s Child Support program, by ensuring swift transition from one school year to the next, following up on children and families. 

In my free time I love travelling and photography (which is why I’m so happy to be in Kenya, two of my favorite things combined : new culture and amazing landscapes !)" 

"Hi, I’m Linda from Budapest, Hungary, working as a Community-based development coordinator at WEFOCO, in Shianda village. The organization is working together with almost 30 women groups who are living in deeply rural areas and generally lack access to education, information and job opportunities. My main task is to observe the group members on-going projects, goals and challenges to be able to define areas of improvement, and assist in strengthening their skills and abilities in income-generating activities. 

I was working in the humanitarian sector before my deployment but since I was sitting in a headquarter in Europe, I am really enthusiastic about being able to work in the field together with the local community."

And that’s all for now folks ! Stay tuned for more Kenyan adventures !

Kwa Heri ! 

Hello Everyone !

Today we are finishing our training in Estonia to become EU Aid Volunteers with Mondo !

We learnt a lot and had an amazing time ! We are all eager to be deployed and start our missions.

More updates on our adventures coming soon !

Marine

African magic, witchcraft ja kodu, mida ei piira metsikud mäed...

Tere armsad sõbrad, millest küll täna alustada?

Ei ole see meie meeleolu just kiita, kuigi peaks- suur tükk tööd ära tehtud ja kodutee peatselt ootamas. Aga asjad ei lähe siin nii, nagu me sooviksime, kuigi isiklikult olen juba õppinud, et alati ei saa kõike, mida tahad.

Meie meeleolu on sama must kui äikese-eelne taevas Shiandas...

Ühe sõnaga, meie elu siin Shiandas ja Rise and Shine koolis käib endiselt uperpallidega ja lainetena. Ühel päeval rõõmustame kordasaadetu, saavutatu ja ka selle püsima jäämise üle, teisel päeval (nagu täna!) tunneme end kui tühjaks pigistatud sidrunid, mida kellegi hoolimatu saapakonts tänavamustuse sisse aina sügavamale hõõrub…😥

Tänane must meeleolu on tingitud asjaolust, et 5. klassi tüdruk Lydia, kelle sügava luuni ulatuva mädaneva jalahaava paranemise eest oleme võidelnud juba kokku rohkem kui kuu, tundub ise mitte kuidagi end aidata tahtvat. Ja tegemist ei ole 10-aastase lapsega, vaid kindlasti varateismelisega, siin täpset laste vanust on raske öelda, sünnitunnistused on ka nii ja naa. Lugu iseenesest järgmine, et üleeile hommikul Lydia jalga kontrollima minnes avastasime, et ta oli taas sidunud mingi musta kaltsu ümber jala, kuigi olime nii temale, internaadi juhataja abilisele, kes hooldust toimetas, kui ka internaadi juhatajale puust ette ja punaseks teinud, et haava ei tohi praeguses paranemisfaasis millegiga katta, kuna haavast välja voolav vedelik jääb sideme külge kinni ja selle eemaldamisel oleme jälle verilihas  haava juures tagasi. Saime rätiku eemaldatud, haava puhastatud tolmust, riidekiududest ja jumal teab millest veel, katsime selle meile arsti poolt antud haavapulbriga ja eile hommikuks oli haav ilmselgelt paranemise märke näitamas, kuna haavale oli tekkinud koorik. Täna õhtul, peale Maria töötuba õpetajatega, läksime veel kord Lydia jalga üle vaatama ja mida me näeme? Tüdruk istub internaadis voodil ja võiab täie rahuga mingi turult ostetud lehmasalviga oma poolt säärt katvat haava! Haav on taas ligane ja kollast mäda täis! Küsime tüdrukult, miks ta seda teeb, kui talle ometigi on haava hooldusest kümneid kordi räägitud ja ta vanus ning inglise keel võimaldavad kindlasti öeldust aru saad. Tüdruk vahib maha ja tunneb end küll süüdlaslikult, kuid ei saa ilmselgelt aru, et ta midagi valesti on teinud. Kutsume internaadi juhataja abilise, kes peaks haava seisukorda jälgima ja Lydiat juhendama. Abiline Felistas kukub meile kohe kiiresti seletama, et haava polegi võitud selle tobeda kohaliku nõia valmistatud haisva salviga, vaid haav näeb sellepärast niimoodi välja, et seda just pesti…. Tunnen, et minu mõõt on täis, keeran otsa ümber ja marsin internaadist välja, vähe aja pärast longib õnnetu näoga Maria, kes Lydia jalaprobleemi samuti oma südameasjaks on võtnud, mulle vaikides järele. Lahkume tagasi vaatamata ja kõnnime vaikides kodu poole, meel on mõru, isegi teineteisega vestlus ei suju. Tunneme end läbi kukkununa, õnnetuna, vihasena, mis iganes omadussõna soovite kasutada. Lõpuks teen mina suu lahti ja küsin Marialt: „No kuidas aidata inimesi, kes ei tahagi ennast ise aidata?“ Maria sammub noruspäi edasi, vastust pole meil kummagil kusagilt võtta…😰

Tee peal teen äkilise pöörde turule, Maria longib mulle mittemidagi ütleva näoga järele. Öeldakse ju, et kui naistel on meel mõru, mingu ja šopaku, ehk enesetunne tõuseb. Shiandas tähendab see asjaolu, et ostame oma viimase rahanatukese eest (oleme lihtsalt ära kulutanud praktiliselt kogu oma sularaha erinevatele õpetajatele jäävatele koolis kasutatavatele materjalidele) 6 kartulit ja 2 kanamuna.

Kohalik  turumüüja, lahke, naerusuine ja alati kõrgeima hinna küsimisele orienteeritud

Veel leidub raha selle õudse fanta ja paari vee jaoks ning sellega šoppamine on lõppenud. Ei saa küll öelda, et enesetunne oleks märkimisväärselt tõusnud, aga kui oleme nahka pistnud keedetud kartulid koos ketšupi ja lõunast järele jäänud nuudliseguga, tuleb meil vähemalt kõnevõime tagasi. Arutleme nii ja naapidi, mida edasi teha ja kuidas tagada, et Lydia siiski oma jalast ilma ei jääks, aga ega ühest head retsepti pole. Siiski, täis kõht annab tagasi pisukese annuse enesetunnet ja lepime kokku, et homme võtame kokku internaadi juhataja, tema abilise ja mdm Everline, kes vastutab koolis terviseteemade ees ja katsume veel kord rääkida üle kõik haavahoolduse põhimõtted ja Lydia päevased tegevused.

Olen oma arust loomult positiivne inimene ja katsun ebaõnnestumiste korral alati klammerduda millegi rõõmsama külge ning tundub, et see läheb mul ka täna korda, kui pika õnnetu päeva peale taas kord meenub, et juba laupäeval tulevad mulle külla armsad sõbrad Eestist! Pakin kribinal-krabinal arvuti lahti ja uurin Skype kaudu sõpradelt, kuidas reisi ettevalmistused lähevad ja kas nende hing on homseks väljalennuks valmis. Sõbrad kinnitavad, et kõik on korras ja varsti näeme ning mul hakkab tasapisi eluisu tagasi tulema. Küll ma olen tegelikult rõõmus, et minu väga lähedased sõbrad ja head töökaaslased Pille-Riika ja Piret viimaseks nädalaks siia jõuavad! Nemad on reisi- ja aafrikaärevuses ning tahavad ka hirmsasti juba kohal olla, mind ajab see oma hiljutise musta meeleolu taustal päris muigama. Mõtlen endamisi, tulge aga siia sõbrakesed, vaatame mis nägu te paari päeva pärast olete! 

Tulge ruttu, armsad sõbrad  (Skype lõikepilt sõpradega vestlusest eelmisest õhtust)!

Seega, olles oma kalliste sõpradega peatse kohtumise üle rõõmsamalt meelestatud, asun kirjutama oma ilmselgelt eelviimast blogipostitust.

Viimase postituse tulevikuplaanidena mainisin, et kavatseme koostada kõikidele erivajadustega lastele õpetajate ja tulevaste vabatahtlike tarvis individuaalsed tegevuskavad. Proovime kirja panna erinevate valdkondade, nagu liikumine, käe kasutus, enesehooldus, mänguline tegevus, õppimine, vastavad probleemid ja lahendused. Olen mässanud nende tegevuskavadega juba alates eelmise pühapäeva õhtust ja nii igal õhtul. Olen nüüdseks jõudnud 7. klassini ja kavatsen homme õhtul need tegevuskavad ära lõpetada. See on üks kummaline lugu, et füsioterapeudina olen ma koostanud vist elu jooksul sadu ja sadu terapeutilisi ja vähem terapeutilisi tegevuskavu, aga nüüd tunnen, et nii keeruline pole see ülesanne kunagi olnud. Kui Eestis võin ma kliendile kirjutada tegevuskavasse parimad kõrgtehnoloogilised abivahendid ning koduprogrammi, samuti terapeutide nimed ja kontaktid, siis siin koban täiega pimeduses. Abivahendeid ju praktiliselt ei ole, terapeute ka praktiliselt pole, vanemaid pole me lastel näinud ja õpetajate jutu alusel pole ka enamus neist suutelised mingit koduprogrammi täitma ning õpetajad ise on ka väga erineva motivatsiooniastmega ja teadmiste-oskustega erivajaduse osas. Mäletan, et istusin eelmisel pühapäeval pikalt esimese tegevuskava juures, peas keerlemas küsimus: „Aga mida paganat ma siia siis nüüd kirjutan?“ Aga lubadus on lubadus ja kuna me direktor mr. Aggreyle oleme lubanud laste ja õpetajate tulemuslikuma tegutsemise nimel koostada need tegevuskavad, siis ära nad tuli kirjutada. Nõnda ma siis jõllitasin arvuti helendavat ekraani mitu tundi, kuni lõpuks suutsin end peas tagasi keerata 90-ndate aastate alguse Eestisse, Tallinna Kesklinna Lastepolikliinikusse, kus ma tol ajal töötasin. Abivahendeid eriti ei olnud, olid küll Skandinaaviast saabunud kolihunnikud, millest vahel isegi aru ei saanud, miks ja mida saadeti. Füsioterapeute ei olnud, oli lademetes massööre ja kehalise kasvatuse õpetajaid, kes erivajadusega lastega siis oma äranägemise ja oskuste järgi töötasid ning siis mul plahvataski „Heureka!“. Kirjuta nii, nagu oleksid kirjutanud siis, kui noorukese ujumisinstruktorina hakkasid huvi tundma eriala vastu, nimega füsioteraapia. Ja tõepoolest, edasi läks asi suhteliselt ludinal, ainuke mure oli taastada laste kohta viiest erinevast vihikust erinevatel päevadel ja tegevuste juures tehtud märkmed. Seega, sinna tegevuskavadesse saidki nüüd kõikvõimalikud meie jaoks praegusel ajahetkel võib olla naljakad ettepanekud, kuid siin täiesti tegelikkusele vastavad. Siinkohal väike näide 2. klassi poisi Morrise tegevuskavast:

Activity: Washing the entire body	Limitations: Difficulties to wash the entire body independently because of poor balance	Strengths: Morris could sit supported on the chair with backrest and legrest	Goal: Setting up more independent possibility to start washing some body parts	Implementing, responsible person: Providing the plastic chair (could be common one) with the whole in the middle placed to the bathroom (confirm the safety!) where Morris can in sitting position wash his lower body parts. Teaching the washing movements and tools (sponge) concept. Principal, Mr Joseph, Matron of Board

Ja seisulaud jalalihaste treenimiseks võib ka väga hästi olla kokku kleebitud pappkarpide jäänustest

Kui teile tundub, et ma piinan teid täna väga igavate ja erialaste teemadega, siis midagi on mul ikka teile varuks ka naljakamat. Aga kõigest järgemööda- polepole (tõlkes: aeglaselt, tormamata!) nagu Keenias ikka, sai ju räägitud!  Sündmused küll nüüd hargnevad veidi imelikult ehk tänasest päevast tagasipoole, aga pole viga, see eest on tegemist rääkimist väärt juhtumistega.

Eelmise laupäeva õhtuks olime saanud Mariaga väga austava kutse meie kooli direktorilt, osaleda tema juures korraldataval õpetajate ja meie osalusega peol. 

Direktor mr. Aggrey kasutab aeg-ajalt meiega kohtudes eesti sümboolikaga nokatsit, mille tõin talle Tallinnast kingituseks.

Noh, olime natuke ärevil, nagu ikka haruldaste kutsetega pidude puhul ja naistele omaselt hakkasime laupäeva hommikul kavandama, et mida siis ometigi tähtsale üritusele selga panna. Marial oli lihtne lahendus, tema imeinimesest isa (kes on aastaid Aafrikas käinud ja kipub ikka siia tagasi?!) oli toonud talle Nigeeriast mingi udu-aafrikaliku kehakatte. Muide, ma palusin Marial oma isakese käest selgust saada, et kuigi ta tundus Tallinna lennuväljal täiesti normaalne ja kena inimene ning ka Maria juttude järgi on tegemist väga huvitava ja targa inimesega, siis miski tõmbab teda pidevalt ja pikalt siia Aafrikasse tagasi. Seega, ma palusin Marial, kui ta teada saab, mis sunnib ühte terve mõistusega inimest järjekindlalt siia naasma, mulle ka öelda. Maria lubas isalt uurida ja kui teada saab, mulle ka öelda, et ma suudaksin sellist kirge mõista. See, selleks, tulgem tagasi peokleitide juurde. Oleme Mariaga siin külas ka šopanud veidi uhkemaid asju, kui kartulid ja kanamunad. Nimelt oleme endale mitme õmbleja käest soetanud kohaliku aktsendiga kleite, oma sõbrannadele ka, ikka stiilis 3 kleiti 10 eurot. Tuustisin oma „riidekapis“ (tegelikkuses nurgas seisev prügikorv!) ja leidsin sealt kohaliku rätsepa käest ostetud üüratult kireva aafrika-mustrilise kleidi.

Minu Aafrika riidekapp

Mõeldud- tehtud, riietamegi end majaperemehe auks aafrika kleitidesse. Aga kuna siin külas katab kõike, kaasa arvatud, töökoja ette välja pandud riidetükke, paks tolm, siis oli meie ülihoolikas majapidajanna Doreen selle loomulikult koos minu muude pesuhilpudega ära pesnud. Siiani oleks kõik justkui ok, aga kleit oli materjalist, mis käsitsi pesemise järgselt jubedalt kortsu oli jäänud. Seadsin sammud naabrimajja, et paluda laenuks triikrauda, aga unustasin et kahjuks oli jälle viimased 12 tundi peale eelmise õhtu äikesevihma vool kadunud. Aga ega siis Aafrika naised hätta ei jää! Majaperenaine tegi suahiilikeelseid rõõmsaid häälitsusi ja tantsuliigutusi ning kadus tuppa, tulles võidukalt tagasi … söetriikrauaga! Jeesus, mõtlesin ma! Ei või olla, kas nad tõesti hakkavad mu kleiti sellega triikima! Kaugest helgest lapsepõlvest meenus, kuidas lastena meie kodutalu  pööningul kolades leidsime õega samasuguse, kuigi teha me sellega eriti midagi ei osanud, minu mäletamise järgi täitsime kastanimunadega. Tõe huvides peab muidugi mainima, et esiteks pakuti mulle ka triikrauda, mille küljes tolknesid ainult juhtmed ilma stepslita… Koos otsustasime, et sellega vist ei saa asja ajada, isegi, kui elekter oleks olemas! Seega, aeti siis süsi kuumaks ja naabrite koduabiline tuiskas söetriikrauaga meie juurde, laotas kleidi laiali ja kukkus nühkima. 

Valmistame ette triikrauda!

Meie Mariaga jälgisime veidi eemalt murelikult protsessi, aga usute või mitte, täitsa sile ja sirge kleit sai! 

Tiimitöö triikimisel! Täitsa asja sai!

Tasuks poseerisin  koos majaperemehe naistehordiga ja siis oli käes aeg ootama hakata. Polepole, mäletate? 

Siin on siis Jakobi naised: Jakobi proua Ema, triigitud kleidiga mzungu, Jakobi ämm, proua abikaasa ja ikka kõige tähtsam tegelane majaperemees Jakobi ise, ees kükitab majaperenaine Nigella

Üks õpetajatest oli lubanud meile kl 12 paiku järele tulla, oleme aga juba siin omandanud teadmise, et see tähendab umbes kahetunnist lõtku. Nii oli seegi kord, õpetaja Celline saabus vahetult enne kella kahte, rõõmus nagu rull ja siis suundusimegi kõik koos peole. Kuna külakostiks polnud meil eriti midagi viia, rabasime kohalikust kuudist kaasa 3 liitrit kihisevat karastusjooki, ikka Fanta ja Sprite.

Maria vinnab koos õpetaja Celliniga direktori juurde karastusjookide kotti

Direktor ja tema noor naine (järjekorras teine) võtsid meid väga südamlikult vastu ja pidu läks käima eelroogadega – loe: kanamunade, pähklite ja mingite kohalike pirukate mandazidega, mis Mariale täitsa maitsevad, aga mulle ei istu kohe kuidagi. 

Direktor Aggrey, tema nooruke abikaasa ja direktori esimesest abielust sündinud lapsed Hungary ja Escor (loodetavasti kirjutasin nime õigesti!)

Jutt keris, õpetajad uurisid Eesti kohta ja meie muljete kohta Keeniast, sekka räägiti kohalikest kuulsustest ning ilmast, mis eriti tugevate vihmasadudega sel aastal külvi raskeks teeb. Siis jõudis kätte aeg pearoaks, mis oli kaetud tuppa. Majaperenaine oli tohutult vaeva näinud, laual kõrgusid roogadega anumad, alates suitsetatud veiselihahautisest kuni kohaliku kapsasalatini, mida siinmail soojana pakutakse. 

Pidulaud!

Oli väga külluslik söömaaeg ja tore õhtu, koju jõudsime vahetult enne pimedust, seega kestis kogu pidu kokku rohkem kui 6 tundi. Ma kujutan ette, mida te praegu mõtlete! Misasja nad seal virisevad, et süüa pole, laud peol nagu äke! Tõsi, esimest korda nägime ka meie sellist lauda, aga ma võin kindlalt kinnitada, et tavainimese söögilaual on päeviti ikka jamss, oad, riis ja vahel sekka mõni õnnetu kuku.

Söömaaeg on täies hoos! Süüakse ikka kätega, kuis siis muidu...

Ja teate, mis on imekspandav! Kohalikud haritud (rõhk sõnal-haritud!) inimesed alkoholi ei tarbi, vähemalt meie pole seda laual kunagi näinud, aga lõbusad ja laulu-tantsuhimulised on nad sellegipoolest! Meil, eestlastel, vist oleks päris palju, mille üle mõelda…

Kuna tunnen oma lapselapse Liselle järele väga suurt igatsust, siis väntsutasin lapsepuhkusel oleva õpetaja Nelly 1.5-kuust  pojakest

Tahaksin sellest nädalast jagada teiega veel ühte südantsoojendavat tegevuste saagat. Kui eelmises blogis oli pikalt juttu jiggeri-kampaaniast ja laste jalgade päästmisest, siis nüüd pöörasime tähelepanu laste riietele. Kahjuks on paljude laste koolivormid täiesti räbalateks kantud, rääkimata vaba aja riietest, mille eest peab siis perekond oma väiksemate või suuremate võimalustega hoolitsema. 

Selline nägi välja 1. klassi Estheri koolivorm, mida on kordi ja kordi parandatud.... Ja uskuge mind, see näeb veel hea välja!

Kuna abivahendeid praktiliselt ei ole ja need, mis on, ei kannata eriti kasutamist, siis roomavad siin kõik ise mitteliikuvad lapsed mööda kooliõue ringi, hoolimata sellest, on nad siis 7 või 17-aastased. 

Kui käpuli liikumine on ainus võimalus....

Selle tulemusel on nende riided mustad, räbaldunud ja ei kannata tõesti peale vaadata. Nii otsustasimegi Mariaga, et sõltumata sellest, kas ja kui palju saab Mondo toetada lastele uute koolivormide soetamist, siis vähemalt vaba aja riided ostame omavahenditest, et lastele natukenegi inimlikum väljanägemine ja enesetunne tagada. Shiandas on kolmapäeval ja laupäeval turupäev, siis on hulganisti võimalik osta kasutatud riideid. No meie nahavärv tingib siin küll esialgselt 3-4 kordse hinna, võrreldes kohalikega, aga olen omandanud teatava vilumuse retoorikas müüjatega. See kõlab umbes niimoodi „My friend! (võib ka kasutada: brother!) You are cheating on me and You know that You are cheating! Why are You doing this? Last time I bought the… (järgneb vajaliku eseme nimetus!) for 150 bobs, but You are asking 450! This is not nice what are You doing!“ . Siis võib veel appi võtta midagi seesugust et: „My friend! Keep dreaming! This lady there… (võib viidata teisele suvalisele müüjale!) sold me …. (vajamineva riideeseme nimi!) last time with  fair price! Sorry, no deal with this price!“ 

Selline ta siis välja näeb, see Keenia kaubatänav!

Viimases hädas võib ka kasutada müüjale sõrmega rinda toksimist oma retoorika saatel või päikeseprillid eest võtta ja katsuda oma siniste silmade pilguga läbitungivalt ning suunatult toimetada! Ja teate, mis juhtub! Keegi ei saa kellegi peale pahaseks, kõik hakkavad naerma, eesotsas ebamõistlikku hinda küsinud müüjaga ja meie saame sobiva hinna. Nii see kauplemine siin käib!

Seega, oleme asendanud vaatamist mitte kannatavad laste riideesemed turult ostetutega ja nende kätte andmisel oleme olnud sunnitud tegelema koolis ka mõningase kasvatustööga. Esimeste riiete puhul, mida räbalates lastele ostsime, tekkis küll olukord, kus ka kenades riietes lapsed jooksid kokku ja asusid suhteliselt tungivas toonis ka omale uusi riideid küsima. Palusime neil istuda ja pidasime loengu sellest, kuidas alati tuleb eelkõige aidata neid, kel endal ei ole võimalusi ja et seda nimetatakse kaastundlikkuseks ning osavõtlikkuseks. Imestasime ise ka, et sellist teavitustööd tuli teha vaid mõned korrad, edasi oli lihtsalt rõõm näha, kui uute riietega laste ümber kogunesid teised lapsed, kuid keegi ei nõudnud enam endale ka, vaid imetleti teise lapse uusi riideid ja vanemad lapsed käsutasid nooremaid: „Say asante to Madam Hille and Maria! (tõlkes: ütle pr Hillele ja Mariale aitäh!“ 

2. klassi Sheila saab oma räbaldunud riiete asemele uued

Lisaks on üks äraütlemata tore rätsepmeister parandanud ja õmmelnud uued koolivormid mitmetele kooli lastele. Tänagi, enne fiaskot Lydia jalaga, vaatasime rahulolevalt kooli õuel mürgeldavate laste väljanägemist ja tõdesime, et pole vigagi, kõik näevad juba täitsa kenad ja laste moodi välja.

Väike Vivian nurseryst, kes saab liikuda ainult põlvili, on selga saanud uue koolivormi kleidi

Lõpetuseks tahan täna rääkida ühe väga kentsaka loo, mis puudutab kohalikke uskumusi ja ammuaegseid traditsioone. Et alustada algusest, tuleks mainida, et igal kolmapäeval käib meie pesu pesemas ja maja koristamas üks väga kena ja tubli kohalik naisterahvas nimega Doreen. Mitte sellepärast, et me ise sellega toime ei tuleks, aga pigem ikka sellepärast, et kohalikule töökale rahvale tööd ja leiba võimaldada. 
Nagu ikka, tuli Doreen ka sel kolmapäeva hommikul, aga kuna me Mariga olime mõlemad öösel väga halvasti maganud, ärkasime alles tema uksele kloppimise peale. Põhjus, miks me halvasti magasime, oligi küsimus, millega Doreeni poole pöördusime. Nimelt kuulsime sel ööl ja ka paljudel eelnevatel öödel džungli poolt, mis ei asu meist rohkem kui mõnesaja meetri  kaugusel, väga eriskummalisi hääli. Selline kilav, kume, õudne ulgumisele sarnanev hääl, mille peale ka kõik küla koerad vakatasid, jäi ainult see jube ulg. Sel ööl oli see kestnud väga pikalt ja nii me siis mõlemad peale seda unetult visklesimegi, enne kui hommikuhahetuses uuesti magama jäime. Küsisime Doreeni käest, mis loomaga võiks olla tegu, et kas mingi hüään või šaakal või jumal teab mis elukas. Doreeni näole tekkis kummaline ilme ja ta ütles, et tegemist pole loomaga. Me Mariaga vahtisime ammulisui talle unesegaste silmadega otsa ja küsisime, et mis mõttes, pole tegu loomaga? Doreen seletas meile, et tegemist on night-runneritega ehk inimestega, kes meeltesegaduses öösiti kõigepealt suurenevad tohutult, siis kisuvad omal riided seljast ja kukuvad ulgudes paljalt mööda küla ringi traavima, kujutades ette, et nad on mingid metsloomad, kraabivad majade uksi ja hommiku saabudes muutuvad tagasi „headeks“ inimesteks… No kuulge, mõtlesin ma! Mida veel!  Mingi aafrikalik versioon Libahundi Tiinast või? Aga saanud Doreenilt selgituse, et nad pole teistele inimestele ohtlikud ja ei ründa tavaliselt kedagi, jätsime selle jutu sinnapaika ja tormasime kooli, kuhu olime juba niikuinii hiljaks jäämas.

Tubli Keenia naine Doreen tööhoos. Tema on, muide, ainuke inimene siin, kes pole mitte kunagi mitte midagi meie käest palunud ega küsinud... lihtsalt niisama. Tema ütleb, et andke mulle tööd, siis saan ma raha teenida ja selline suhtumine avaldab siinses keskkonnas muljet...

Koolis kohtusime direktoriga, nagu hommikuti ikka, et arutada jooksvaid asju ja edasisi plaane. Vestluse lõpuks tuli mul eelmise öö ja tänase hommiku veider jutuajamine Doreeniga meelde ja küsisin naljaviluks, et mida mr Aggrey haritud inimesena sellest mingist meeltesegaduses öösiti ringi lippavatest kujudest arvab ja kas Keenias mingi nõiavärk ka öösiti tulevalgel võiks toimuda. Aga võta näpust, mr. Aggrey tõsines momentaalselt ja meie suureks imestuseks kinnitas, et: „This is true! The witchcraft is there!“ No taga targemaks, mõtlesin mina, see ei saa ju ometi tõsi olla! Ja siis rääkis direktor meile mõned lood, mida ta on oma silmaga näinud või kõrvaga kuulnud, kuidas nõiavõimetega inimesed saavad teiste inimeste elu ja tervist mõjutada.  Ja kuna selle postituse algus oli kurbades toonides, siis luban postituse lõpetuseks endale ja teile selle lookese, mida direktor meile kohalikust nõidumisest rääkis ja eks te ise teate, kas julgete naerda või mitte! Ühe sõnaga, lugu ise järgmine.

Mombasast, sadamalinnast veetakse pidevalt suurte veoautodega igasugu kaupa kaugematesse Aafrika riikidesse, nagu nt Ruandasse. Seega, üks kaugsõidujuht, kes oli juba kuid oma perest eemal olnud, peatus Mombasas ja otsustas omale õhtuks naissoost kaaslase hankida. Mõeldud, tehtud, tegelesidki nad seal siis omade asjadega, kuni hommikul autojuht ärkas ja avastas, et maadam oli lasknud jalga kogu tema vaevaga teenitud rahaga. Siiamaani oli lugu täiesti tavaline, ma isegi jõudsin direktori jutule vahele segades öelda, et sellised asju juhtub ka meie kodumaal kaugsõidujuhtidega. Tema aga mulle, et: „Polepole, mdm Hille, kuula edasi!“. Ja edasi olla siis juhtunud selline lugu, et mees läks kohalikku hotelli ja küsis naise järele, kuid kogukonna vaimust lähtuvalt keegi ei „teadnud temast midagi“. Siis võttis autojuht omale hotellis toa ja palus naisele edasi öelda, et kui 24 tunni jooksul on raha tagasi, andestab ta naisele ja sellega on kogu asi lõpetatud. Naist rahaga loomulikult ei ilmunud ja kui raha tagastamise tähtaeg oli möödas, juhtus selle pikkade näppudega naisega väga ootamatu asi. Nimelt olla talle otsaette ilmunud kogu tema naiselik varustus, millega on võimalik lapsi ilmale tuua. Naine olla meeleheitel olnud ja kogukond asus appi varastatud raha tagasi koguma. Kui nõiavõimetega autojuhile raha tagastati, sai naine ka tavalise väljanägemise tagasi. Mina turtsatasin kahjuks naerma, kujutlusvõime hakkas tööle, kuid direktor ütles väga tõsise näoga, et sellised nõidumisega ja nõiavõimetega inimeste lood on Keenias teada ja tuntud ning keegi ei kahtle nendes. Mõtlesime Mariaga veel kaua, kuidas selline vaimupimedus ja nutitelefonid koos FB-ga käivad käsikäes, aga väga ei julgenud vaielda ka. Väike inimlik kummaliste ja seletamatute asjade uskumise ussike sosistas kõrva, et „Ära jama, paljugi mis…“. Igal juhul, sel ööl kontrollisime Mariaga kaks korda, et kõik uksed-aknad oleks korralikult kinni ja oma improviseeritud vannitoa akna katsime kiirköitja kaantega. Paljugi mis….

Kui komistasin õhtupimeduses meie lugupeetava majaperemees Jakobi otsa, kes taas kord teostas oma igaõhtust ringkäiku mööda õue nuiataolise eseme ja taskulambiga, küsisin ega ometi tema selliseid asju ei usu. Meie suureks hämmastuseks kinnitas majaperemees, et „Witchcraft is there in Kenya!“ Lollimaja, mõtlesin mina ja küsisin, et kuidas Jakob, kes on erihariduselt loomaarst, sellist asja uskuda saab, nii mina oma füsioterapeudi haridusega, kui tema arstiharidusega  teame ju mõlemad, et füsioloogiliselt ei ole selline asi võimalik. Jakob raputas käes nuia, mis pidavat pärinema kõrbealadel elavatelt masaidelt ja ütles, et mõistusega ta ei oska seda seletada, aga seda nimetatakse Aafrika maagiaks. 

Mr Jakobi oma õhtuse ringkäigu raames meile hirmu ja õuduse jutte vestmas!

Seega, kui täna käisime lähilinnas Kakamegas viimaseid õppematerjale ja laste kingi hankimas, ei jätnud eilsel õhtul kuuldu mind rahule ja ma küsisin intelligentse olemisega poemüüja käest, kas ka tema usub seda maagia-asja. Õnneks leidus siiski üks terve mõistusega inimene, kes puhkes selle jutu peale sama hoogsalt naerma kui meie ja ütles, et ei, tema seda küll ei usu. Seega, tuginedes viimasele arvamusele, loodame, et saame Mariaga viimased ööd rahulikult magada ja ei pea ärgates hirmuhigiga kaetult otsaesist katsuma…. Nõnda palju siis Aafrika maagiast.

Lõpetuseks veel nii palju, et oma viimase nädala katsume pühendada lõpetamata asjadele, milleks on õpetajatele materjalide üle andmine ja direktorile raporti kirjutamine Keenia Haridusministeeriumi jaoks.

Õpetaja Samson 6. klassist rõõmustab uute plakatite üle, mille abil science tunde läbi viia

Kindlasti kuulub veel meie plaanidesse ka 8. klassi põranda uuendamine, mis on üleni üks suur liivaseguste tolmunud aukude hunnik ja kus meile eelmisest blogist tuttavad vastikud tegelased jiggerid, saavad segamatult laste jalgade kallal mürgeldada. Aitäh, Riina ja teised Mondo inimesed, et meie abipalve peale kiiresti õla alla panite ja juba homme saavad ehitustööd klassi põranda kallal alata.

Koleduse tipp 8. klassi põrandas - jiggerite pesapaik...👾

Ja siis on, sõbrad, niimoodi, et on tore tõdeda, et ärgates ei pea enam nägema neid pilte...

Korterist leitud ameerika lipp, mis sedakorda täidab kardina ülesannet minu toakese akna ees

Esimene pilt läbi sääsevõrgu, kui olen hommikul silmad avanud

Ja kõige toredam on tõdeda, et kohe saan mõelda ja öelda:

Mu kodu ei piira need metsikud mäed,

mis kõrguvad pilvede alla.

Mu kodu ei emba ka müüride käed

ja tihti ta värav on valla

Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood

ja laaned ei valva ta rahu.

Mu kodu on väike ja minuga koos,

mu pere vaid siia ju mahub

(U. Naissoo, „Mu kodu“)

Hille