Tere armsad sõbrad, millest küll täna alustada?
Ei ole see meie meeleolu
just kiita, kuigi peaks- suur tükk tööd ära tehtud ja kodutee peatselt ootamas.
Aga asjad ei lähe siin nii, nagu me sooviksime, kuigi isiklikult olen juba
õppinud, et alati ei saa kõike, mida tahad.
Meie meeleolu on sama must kui äikese-eelne taevas Shiandas...
Ühe sõnaga, meie elu siin Shiandas ja Rise and Shine koolis käib endiselt uperpallidega ja lainetena. Ühel päeval rõõmustame kordasaadetu, saavutatu ja ka selle püsima jäämise üle, teisel päeval (nagu täna!) tunneme end kui tühjaks pigistatud sidrunid, mida kellegi hoolimatu saapakonts tänavamustuse sisse aina sügavamale hõõrub…😥
Meie meeleolu on sama must kui äikese-eelne taevas Shiandas...
Ühe sõnaga, meie elu siin Shiandas ja Rise and Shine koolis käib endiselt uperpallidega ja lainetena. Ühel päeval rõõmustame kordasaadetu, saavutatu ja ka selle püsima jäämise üle, teisel päeval (nagu täna!) tunneme end kui tühjaks pigistatud sidrunid, mida kellegi hoolimatu saapakonts tänavamustuse sisse aina sügavamale hõõrub…😥
Tänane must meeleolu on tingitud asjaolust, et 5.
klassi tüdruk Lydia, kelle sügava luuni ulatuva mädaneva jalahaava paranemise
eest oleme võidelnud juba kokku rohkem kui kuu, tundub ise mitte kuidagi end
aidata tahtvat. Ja tegemist ei ole 10-aastase lapsega, vaid kindlasti
varateismelisega, siin täpset laste vanust on raske öelda, sünnitunnistused on
ka nii ja naa. Lugu iseenesest järgmine, et üleeile hommikul Lydia jalga
kontrollima minnes avastasime, et ta oli taas sidunud mingi musta kaltsu ümber
jala, kuigi olime nii temale, internaadi juhataja abilisele, kes hooldust
toimetas, kui ka internaadi juhatajale puust ette ja punaseks teinud, et haava
ei tohi praeguses paranemisfaasis millegiga katta, kuna haavast välja voolav
vedelik jääb sideme külge kinni ja selle eemaldamisel oleme jälle verilihas haava juures tagasi. Saime rätiku eemaldatud,
haava puhastatud tolmust, riidekiududest ja jumal teab millest veel, katsime
selle meile arsti poolt antud haavapulbriga ja eile hommikuks oli haav
ilmselgelt paranemise märke näitamas, kuna haavale oli tekkinud koorik. Täna õhtul,
peale Maria töötuba õpetajatega, läksime veel kord Lydia jalga üle vaatama ja
mida me näeme? Tüdruk istub internaadis voodil ja võiab täie rahuga mingi turult
ostetud lehmasalviga oma poolt säärt katvat haava! Haav on taas ligane ja
kollast mäda täis! Küsime tüdrukult, miks ta seda teeb, kui talle ometigi on
haava hooldusest kümneid kordi räägitud ja ta vanus ning inglise keel
võimaldavad kindlasti öeldust aru saad. Tüdruk vahib maha ja tunneb end küll
süüdlaslikult, kuid ei saa ilmselgelt aru, et ta midagi valesti on teinud.
Kutsume internaadi juhataja abilise, kes peaks haava seisukorda jälgima ja
Lydiat juhendama. Abiline Felistas kukub meile kohe kiiresti seletama, et haava
polegi võitud selle tobeda kohaliku nõia valmistatud haisva salviga, vaid haav
näeb sellepärast niimoodi välja, et seda just pesti…. Tunnen, et minu mõõt on
täis, keeran otsa ümber ja marsin internaadist välja, vähe aja pärast longib
õnnetu näoga Maria, kes Lydia jalaprobleemi samuti oma südameasjaks on võtnud,
mulle vaikides järele. Lahkume tagasi vaatamata ja kõnnime vaikides kodu poole,
meel on mõru, isegi teineteisega vestlus ei suju. Tunneme end läbi kukkununa,
õnnetuna, vihasena, mis iganes omadussõna soovite kasutada. Lõpuks teen mina
suu lahti ja küsin Marialt: „No kuidas aidata inimesi, kes ei tahagi ennast ise
aidata?“ Maria sammub noruspäi edasi, vastust pole meil kummagil kusagilt
võtta…😰
Tee peal teen äkilise pöörde turule, Maria longib
mulle mittemidagi ütleva näoga järele. Öeldakse ju, et kui naistel on meel
mõru, mingu ja šopaku, ehk enesetunne tõuseb. Shiandas tähendab see asjaolu, et
ostame oma viimase rahanatukese eest (oleme lihtsalt ära kulutanud praktiliselt
kogu oma sularaha erinevatele õpetajatele jäävatele koolis kasutatavatele materjalidele)
6 kartulit ja 2 kanamuna.
Kohalik turumüüja, lahke, naerusuine ja alati kõrgeima hinna küsimisele orienteeritud
Veel leidub raha selle õudse fanta ja paari vee jaoks
ning sellega šoppamine on lõppenud. Ei saa küll öelda, et enesetunne oleks
märkimisväärselt tõusnud, aga kui oleme nahka pistnud keedetud kartulid koos
ketšupi ja lõunast järele jäänud nuudliseguga, tuleb meil vähemalt kõnevõime
tagasi. Arutleme nii ja naapidi, mida edasi teha ja kuidas tagada, et Lydia
siiski oma jalast ilma ei jääks, aga ega ühest head retsepti pole. Siiski, täis
kõht annab tagasi pisukese annuse enesetunnet ja lepime kokku, et homme võtame
kokku internaadi juhataja, tema abilise ja mdm Everline, kes vastutab koolis
terviseteemade ees ja katsume veel kord rääkida üle kõik haavahoolduse
põhimõtted ja Lydia päevased tegevused.
Olen oma arust loomult positiivne inimene ja katsun
ebaõnnestumiste korral alati klammerduda millegi rõõmsama külge ning tundub, et
see läheb mul ka täna korda, kui pika õnnetu päeva peale taas kord meenub, et
juba laupäeval tulevad mulle külla armsad sõbrad Eestist! Pakin
kribinal-krabinal arvuti lahti ja uurin Skype kaudu sõpradelt, kuidas reisi
ettevalmistused lähevad ja kas nende hing on homseks väljalennuks valmis.
Sõbrad kinnitavad, et kõik on korras ja varsti näeme ning mul hakkab tasapisi
eluisu tagasi tulema. Küll ma olen tegelikult rõõmus, et minu väga lähedased
sõbrad ja head töökaaslased Pille-Riika ja Piret viimaseks nädalaks siia
jõuavad! Nemad on reisi- ja aafrikaärevuses ning tahavad ka hirmsasti juba
kohal olla, mind ajab see oma hiljutise musta meeleolu taustal päris muigama.
Mõtlen endamisi, tulge aga siia sõbrakesed, vaatame mis nägu te paari päeva
pärast olete!
Tulge ruttu, armsad sõbrad (Skype lõikepilt sõpradega vestlusest eelmisest õhtust)!
Seega, olles oma kalliste sõpradega peatse kohtumise üle rõõmsamalt meelestatud, asun kirjutama oma ilmselgelt eelviimast blogipostitust.
Tulge ruttu, armsad sõbrad (Skype lõikepilt sõpradega vestlusest eelmisest õhtust)!
Seega, olles oma kalliste sõpradega peatse kohtumise üle rõõmsamalt meelestatud, asun kirjutama oma ilmselgelt eelviimast blogipostitust.
Viimase postituse tulevikuplaanidena mainisin, et
kavatseme koostada kõikidele erivajadustega lastele õpetajate ja tulevaste
vabatahtlike tarvis individuaalsed tegevuskavad. Proovime kirja panna erinevate
valdkondade, nagu liikumine, käe kasutus, enesehooldus, mänguline tegevus,
õppimine, vastavad probleemid ja lahendused. Olen mässanud nende
tegevuskavadega juba alates eelmise pühapäeva õhtust ja nii igal õhtul. Olen nüüdseks
jõudnud 7. klassini ja kavatsen homme õhtul need tegevuskavad ära lõpetada. See
on üks kummaline lugu, et füsioterapeudina olen ma koostanud vist elu jooksul
sadu ja sadu terapeutilisi ja vähem terapeutilisi tegevuskavu, aga nüüd tunnen,
et nii keeruline pole see ülesanne kunagi olnud. Kui Eestis võin ma kliendile
kirjutada tegevuskavasse parimad kõrgtehnoloogilised abivahendid ning
koduprogrammi, samuti terapeutide nimed ja kontaktid, siis siin koban täiega
pimeduses. Abivahendeid ju praktiliselt ei ole, terapeute ka praktiliselt pole,
vanemaid pole me lastel näinud ja õpetajate jutu alusel pole ka enamus neist
suutelised mingit koduprogrammi täitma ning õpetajad ise on ka väga erineva
motivatsiooniastmega ja teadmiste-oskustega erivajaduse osas. Mäletan, et
istusin eelmisel pühapäeval pikalt esimese tegevuskava juures, peas keerlemas
küsimus: „Aga mida paganat ma siia siis nüüd kirjutan?“ Aga lubadus on lubadus
ja kuna me direktor mr. Aggreyle oleme lubanud laste ja õpetajate tulemuslikuma
tegutsemise nimel koostada need tegevuskavad, siis ära nad tuli kirjutada.
Nõnda ma siis jõllitasin arvuti helendavat ekraani mitu tundi, kuni lõpuks
suutsin end peas tagasi keerata 90-ndate aastate alguse Eestisse, Tallinna Kesklinna
Lastepolikliinikusse, kus ma tol ajal töötasin. Abivahendeid eriti ei olnud,
olid küll Skandinaaviast saabunud kolihunnikud, millest vahel isegi aru ei
saanud, miks ja mida saadeti. Füsioterapeute ei olnud, oli lademetes massööre
ja kehalise kasvatuse õpetajaid, kes erivajadusega lastega siis oma äranägemise
ja oskuste järgi töötasid ning siis mul plahvataski „Heureka!“. Kirjuta nii,
nagu oleksid kirjutanud siis, kui noorukese ujumisinstruktorina hakkasid huvi
tundma eriala vastu, nimega füsioteraapia. Ja tõepoolest, edasi läks asi
suhteliselt ludinal, ainuke mure oli taastada laste kohta viiest erinevast
vihikust erinevatel päevadel ja tegevuste juures tehtud märkmed. Seega, sinna
tegevuskavadesse saidki nüüd kõikvõimalikud meie jaoks praegusel ajahetkel võib
olla naljakad ettepanekud, kuid siin täiesti tegelikkusele vastavad. Siinkohal
väike näide 2. klassi poisi Morrise tegevuskavast:
Activity:
Washing the entire body
|
Limitations:
Difficulties to wash the entire body independently
because of poor balance
|
Strengths:
Morris could sit supported on the chair with backrest and
legrest
|
Goal:
Setting up more independent possibility to start washing
some body parts
|
Implementing, responsible person:
Providing the plastic chair (could be common one) with
the whole in the middle placed to the bathroom (confirm the safety!) where
Morris can in sitting position wash his lower body parts. Teaching the
washing movements and tools (sponge) concept. Principal, Mr Joseph, Matron of
Board
|
Kui teile tundub, et ma piinan teid täna väga igavate
ja erialaste teemadega, siis midagi on mul ikka teile varuks ka naljakamat. Aga
kõigest järgemööda- polepole (tõlkes:
aeglaselt, tormamata!) nagu Keenias ikka, sai ju räägitud! Sündmused küll nüüd hargnevad veidi imelikult
ehk tänasest päevast tagasipoole, aga pole viga, see eest on tegemist rääkimist
väärt juhtumistega.
Eelmise laupäeva õhtuks olime saanud Mariaga väga
austava kutse meie kooli direktorilt, osaleda tema juures korraldataval
õpetajate ja meie osalusega peol.
Direktor mr. Aggrey kasutab aeg-ajalt meiega kohtudes eesti sümboolikaga nokatsit, mille tõin talle Tallinnast kingituseks.
Noh, olime natuke ärevil, nagu ikka haruldaste kutsetega pidude puhul ja naistele omaselt hakkasime laupäeva hommikul kavandama, et mida siis ometigi tähtsale üritusele selga panna. Marial oli lihtne lahendus, tema imeinimesest isa (kes on aastaid Aafrikas käinud ja kipub ikka siia tagasi?!) oli toonud talle Nigeeriast mingi udu-aafrikaliku kehakatte. Muide, ma palusin Marial oma isakese käest selgust saada, et kuigi ta tundus Tallinna lennuväljal täiesti normaalne ja kena inimene ning ka Maria juttude järgi on tegemist väga huvitava ja targa inimesega, siis miski tõmbab teda pidevalt ja pikalt siia Aafrikasse tagasi. Seega, ma palusin Marial, kui ta teada saab, mis sunnib ühte terve mõistusega inimest järjekindlalt siia naasma, mulle ka öelda. Maria lubas isalt uurida ja kui teada saab, mulle ka öelda, et ma suudaksin sellist kirge mõista. See, selleks, tulgem tagasi peokleitide juurde. Oleme Mariaga siin külas ka šopanud veidi uhkemaid asju, kui kartulid ja kanamunad. Nimelt oleme endale mitme õmbleja käest soetanud kohaliku aktsendiga kleite, oma sõbrannadele ka, ikka stiilis 3 kleiti 10 eurot. Tuustisin oma „riidekapis“ (tegelikkuses nurgas seisev prügikorv!) ja leidsin sealt kohaliku rätsepa käest ostetud üüratult kireva aafrika-mustrilise kleidi.
Direktor mr. Aggrey kasutab aeg-ajalt meiega kohtudes eesti sümboolikaga nokatsit, mille tõin talle Tallinnast kingituseks.
Noh, olime natuke ärevil, nagu ikka haruldaste kutsetega pidude puhul ja naistele omaselt hakkasime laupäeva hommikul kavandama, et mida siis ometigi tähtsale üritusele selga panna. Marial oli lihtne lahendus, tema imeinimesest isa (kes on aastaid Aafrikas käinud ja kipub ikka siia tagasi?!) oli toonud talle Nigeeriast mingi udu-aafrikaliku kehakatte. Muide, ma palusin Marial oma isakese käest selgust saada, et kuigi ta tundus Tallinna lennuväljal täiesti normaalne ja kena inimene ning ka Maria juttude järgi on tegemist väga huvitava ja targa inimesega, siis miski tõmbab teda pidevalt ja pikalt siia Aafrikasse tagasi. Seega, ma palusin Marial, kui ta teada saab, mis sunnib ühte terve mõistusega inimest järjekindlalt siia naasma, mulle ka öelda. Maria lubas isalt uurida ja kui teada saab, mulle ka öelda, et ma suudaksin sellist kirge mõista. See, selleks, tulgem tagasi peokleitide juurde. Oleme Mariaga siin külas ka šopanud veidi uhkemaid asju, kui kartulid ja kanamunad. Nimelt oleme endale mitme õmbleja käest soetanud kohaliku aktsendiga kleite, oma sõbrannadele ka, ikka stiilis 3 kleiti 10 eurot. Tuustisin oma „riidekapis“ (tegelikkuses nurgas seisev prügikorv!) ja leidsin sealt kohaliku rätsepa käest ostetud üüratult kireva aafrika-mustrilise kleidi.
Mõeldud- tehtud, riietamegi end majaperemehe auks aafrika kleitidesse. Aga kuna
siin külas katab kõike, kaasa arvatud, töökoja ette välja pandud riidetükke,
paks tolm, siis oli meie ülihoolikas majapidajanna Doreen selle loomulikult
koos minu muude pesuhilpudega ära pesnud. Siiani oleks kõik justkui ok, aga
kleit oli materjalist, mis käsitsi pesemise järgselt jubedalt kortsu oli
jäänud. Seadsin sammud naabrimajja, et paluda laenuks triikrauda, aga unustasin
et kahjuks oli jälle viimased 12 tundi peale eelmise õhtu äikesevihma vool
kadunud. Aga ega siis Aafrika naised hätta ei jää! Majaperenaine tegi
suahiilikeelseid rõõmsaid häälitsusi ja tantsuliigutusi ning kadus tuppa,
tulles võidukalt tagasi … söetriikrauaga! Jeesus, mõtlesin ma! Ei või olla, kas
nad tõesti hakkavad mu kleiti sellega triikima! Kaugest helgest lapsepõlvest
meenus, kuidas lastena meie kodutalu pööningul kolades leidsime õega samasuguse,
kuigi teha me sellega eriti midagi ei osanud, minu mäletamise järgi täitsime
kastanimunadega. Tõe huvides peab muidugi mainima, et esiteks pakuti mulle ka
triikrauda, mille küljes tolknesid ainult juhtmed ilma stepslita… Koos
otsustasime, et sellega vist ei saa asja ajada, isegi, kui elekter oleks
olemas! Seega, aeti siis süsi kuumaks ja naabrite koduabiline tuiskas
söetriikrauaga meie juurde, laotas kleidi laiali ja kukkus nühkima.
Valmistame ette triikrauda!
Meie
Mariaga jälgisime veidi eemalt murelikult protsessi, aga usute või mitte,
täitsa sile ja sirge kleit sai!
Tiimitöö triikimisel! Täitsa asja sai!
Tasuks poseerisin koos majaperemehe naistehordiga ja siis oli
käes aeg ootama hakata. Polepole,
mäletate?
Siin on siis Jakobi naised: Jakobi proua Ema, triigitud kleidiga mzungu, Jakobi ämm, proua abikaasa ja ikka kõige tähtsam tegelane majaperemees Jakobi ise, ees kükitab majaperenaine Nigella
Üks õpetajatest oli lubanud meile kl 12 paiku järele tulla, oleme aga juba siin omandanud teadmise, et see tähendab umbes kahetunnist lõtku. Nii oli
seegi kord, õpetaja Celline saabus vahetult enne kella kahte, rõõmus nagu rull ja
siis suundusimegi kõik koos peole. Kuna külakostiks polnud meil eriti midagi
viia, rabasime kohalikust kuudist kaasa 3 liitrit kihisevat karastusjooki, ikka
Fanta ja Sprite.
Maria vinnab koos õpetaja Celliniga direktori juurde karastusjookide kotti
Direktor ja tema noor naine (järjekorras teine) võtsid
meid väga südamlikult vastu ja pidu läks käima eelroogadega – loe: kanamunade,
pähklite ja mingite kohalike pirukate mandazidega, mis Mariale täitsa
maitsevad, aga mulle ei istu kohe kuidagi.
Direktor Aggrey, tema nooruke abikaasa ja direktori esimesest abielust sündinud lapsed Hungary ja Escor (loodetavasti kirjutasin nime õigesti!)
Jutt keris, õpetajad uurisid Eesti
kohta ja meie muljete kohta Keeniast, sekka räägiti kohalikest kuulsustest ning
ilmast, mis eriti tugevate vihmasadudega sel aastal külvi raskeks teeb. Siis
jõudis kätte aeg pearoaks, mis oli kaetud tuppa. Majaperenaine oli tohutult
vaeva näinud, laual kõrgusid roogadega anumad, alates suitsetatud
veiselihahautisest kuni kohaliku kapsasalatini, mida siinmail soojana
pakutakse.
Pidulaud!
Oli väga külluslik söömaaeg ja tore õhtu, koju jõudsime vahetult
enne pimedust, seega kestis kogu pidu kokku rohkem kui 6 tundi. Ma kujutan ette, mida te praegu mõtlete! Misasja nad seal virisevad, et süüa pole, laud peol nagu äke! Tõsi, esimest korda nägime ka meie sellist lauda, aga ma võin kindlalt kinnitada, et tavainimese söögilaual on päeviti ikka jamss, oad, riis ja vahel sekka mõni õnnetu kuku.
Söömaaeg on täies hoos! Süüakse ikka kätega, kuis siis muidu...
Ja teate, mis
on imekspandav! Kohalikud haritud (rõhk sõnal-haritud!) inimesed alkoholi ei
tarbi, vähemalt meie pole seda laual kunagi näinud, aga lõbusad ja
laulu-tantsuhimulised on nad sellegipoolest! Meil, eestlastel, vist oleks päris
palju, mille üle mõelda…
Kuna tunnen oma lapselapse Liselle järele väga suurt igatsust, siis väntsutasin lapsepuhkusel oleva õpetaja Nelly 1.5-kuust pojakest
Tahaksin sellest nädalast jagada teiega veel ühte
südantsoojendavat tegevuste saagat. Kui eelmises blogis oli pikalt juttu
jiggeri-kampaaniast ja laste jalgade päästmisest, siis nüüd pöörasime
tähelepanu laste riietele. Kahjuks on paljude laste koolivormid täiesti
räbalateks kantud, rääkimata vaba aja riietest, mille eest peab siis perekond
oma väiksemate või suuremate võimalustega hoolitsema.
Selline nägi välja 1. klassi Estheri koolivorm, mida on kordi ja kordi parandatud.... Ja uskuge mind, see näeb veel hea välja!
Kuna abivahendeid
praktiliselt ei ole ja need, mis on, ei kannata eriti kasutamist, siis roomavad
siin kõik ise mitteliikuvad lapsed mööda kooliõue ringi, hoolimata sellest, on
nad siis 7 või 17-aastased.
Kui käpuli liikumine on ainus võimalus....
Selle tulemusel on nende riided mustad, räbaldunud
ja ei kannata tõesti peale vaadata. Nii otsustasimegi Mariaga, et sõltumata
sellest, kas ja kui palju saab Mondo toetada lastele uute koolivormide
soetamist, siis vähemalt vaba aja riided ostame omavahenditest, et lastele
natukenegi inimlikum väljanägemine ja enesetunne tagada. Shiandas on
kolmapäeval ja laupäeval turupäev, siis on hulganisti võimalik osta kasutatud
riideid. No meie nahavärv tingib siin küll esialgselt 3-4 kordse hinna,
võrreldes kohalikega, aga olen omandanud teatava vilumuse retoorikas müüjatega.
See kõlab umbes niimoodi „My friend!
(võib ka kasutada: brother!) You are cheating on me and You know that You are
cheating! Why are You doing this? Last time I bought the… (järgneb vajaliku
eseme nimetus!) for 150 bobs, but You are asking 450! This is not nice what are
You doing!“ . Siis võib veel appi võtta midagi seesugust et: „My friend! Keep dreaming! This lady there…
(võib viidata teisele suvalisele müüjale!) sold me …. (vajamineva riideeseme
nimi!) last time with fair price! Sorry,
no deal with this price!“
Selline ta siis välja näeb, see Keenia kaubatänav!
Viimases hädas võib ka kasutada müüjale sõrmega
rinda toksimist oma retoorika saatel või päikeseprillid eest võtta ja katsuda
oma siniste silmade pilguga läbitungivalt ning suunatult toimetada! Ja teate,
mis juhtub! Keegi ei saa kellegi peale pahaseks, kõik hakkavad naerma, eesotsas
ebamõistlikku hinda küsinud müüjaga ja meie saame sobiva hinna. Nii see
kauplemine siin käib!
Seega, oleme asendanud vaatamist mitte kannatavad
laste riideesemed turult ostetutega ja nende kätte andmisel oleme olnud
sunnitud tegelema koolis ka mõningase kasvatustööga. Esimeste riiete puhul,
mida räbalates lastele ostsime, tekkis küll olukord, kus ka kenades riietes
lapsed jooksid kokku ja asusid suhteliselt tungivas toonis ka omale uusi
riideid küsima. Palusime neil istuda ja pidasime loengu sellest, kuidas alati
tuleb eelkõige aidata neid, kel endal ei ole võimalusi ja et seda nimetatakse
kaastundlikkuseks ning osavõtlikkuseks. Imestasime ise ka, et sellist
teavitustööd tuli teha vaid mõned korrad, edasi oli lihtsalt rõõm näha, kui
uute riietega laste ümber kogunesid teised lapsed, kuid keegi ei nõudnud enam
endale ka, vaid imetleti teise lapse uusi riideid ja vanemad lapsed käsutasid
nooremaid: „Say asante to Madam Hille and
Maria! (tõlkes: ütle pr Hillele ja Mariale aitäh!“
2. klassi Sheila saab oma räbaldunud riiete asemele uued
Lisaks on üks
äraütlemata tore rätsepmeister parandanud ja õmmelnud uued koolivormid
mitmetele kooli lastele. Tänagi, enne fiaskot Lydia jalaga, vaatasime
rahulolevalt kooli õuel mürgeldavate laste väljanägemist ja tõdesime, et pole
vigagi, kõik näevad juba täitsa kenad ja laste moodi välja.
Väike Vivian nurseryst, kes saab liikuda ainult põlvili, on selga saanud uue koolivormi kleidi
Lõpetuseks tahan täna rääkida ühe väga kentsaka loo,
mis puudutab kohalikke uskumusi ja ammuaegseid traditsioone. Et alustada
algusest, tuleks mainida, et igal kolmapäeval käib meie pesu pesemas ja maja
koristamas üks väga kena ja tubli kohalik naisterahvas nimega Doreen. Mitte sellepärast, et me ise sellega toime ei tuleks, aga pigem ikka sellepärast, et kohalikule töökale rahvale tööd ja leiba võimaldada.
Nagu ikka, tuli Doreen ka sel kolmapäeva hommikul, aga kuna me Mariga olime mõlemad öösel väga halvasti maganud, ärkasime alles tema uksele kloppimise peale. Põhjus, miks me halvasti magasime, oligi küsimus, millega Doreeni poole pöördusime. Nimelt kuulsime sel ööl ja ka paljudel eelnevatel öödel džungli poolt, mis ei asu meist rohkem kui mõnesaja meetri kaugusel, väga eriskummalisi hääli. Selline kilav, kume, õudne ulgumisele sarnanev hääl, mille peale ka kõik küla koerad vakatasid, jäi ainult see jube ulg. Sel ööl oli see kestnud väga pikalt ja nii me siis mõlemad peale seda unetult visklesimegi, enne kui hommikuhahetuses uuesti magama jäime. Küsisime Doreeni käest, mis loomaga võiks olla tegu, et kas mingi hüään või šaakal või jumal teab mis elukas. Doreeni näole tekkis kummaline ilme ja ta ütles, et tegemist pole loomaga. Me Mariaga vahtisime ammulisui talle unesegaste silmadega otsa ja küsisime, et mis mõttes, pole tegu loomaga? Doreen seletas meile, et tegemist on night-runneritega ehk inimestega, kes meeltesegaduses öösiti kõigepealt suurenevad tohutult, siis kisuvad omal riided seljast ja kukuvad ulgudes paljalt mööda küla ringi traavima, kujutades ette, et nad on mingid metsloomad, kraabivad majade uksi ja hommiku saabudes muutuvad tagasi „headeks“ inimesteks… No kuulge, mõtlesin ma! Mida veel! Mingi aafrikalik versioon Libahundi Tiinast või? Aga saanud Doreenilt selgituse, et nad pole teistele inimestele ohtlikud ja ei ründa tavaliselt kedagi, jätsime selle jutu sinnapaika ja tormasime kooli, kuhu olime juba niikuinii hiljaks jäämas.
Nagu ikka, tuli Doreen ka sel kolmapäeva hommikul, aga kuna me Mariga olime mõlemad öösel väga halvasti maganud, ärkasime alles tema uksele kloppimise peale. Põhjus, miks me halvasti magasime, oligi küsimus, millega Doreeni poole pöördusime. Nimelt kuulsime sel ööl ja ka paljudel eelnevatel öödel džungli poolt, mis ei asu meist rohkem kui mõnesaja meetri kaugusel, väga eriskummalisi hääli. Selline kilav, kume, õudne ulgumisele sarnanev hääl, mille peale ka kõik küla koerad vakatasid, jäi ainult see jube ulg. Sel ööl oli see kestnud väga pikalt ja nii me siis mõlemad peale seda unetult visklesimegi, enne kui hommikuhahetuses uuesti magama jäime. Küsisime Doreeni käest, mis loomaga võiks olla tegu, et kas mingi hüään või šaakal või jumal teab mis elukas. Doreeni näole tekkis kummaline ilme ja ta ütles, et tegemist pole loomaga. Me Mariaga vahtisime ammulisui talle unesegaste silmadega otsa ja küsisime, et mis mõttes, pole tegu loomaga? Doreen seletas meile, et tegemist on night-runneritega ehk inimestega, kes meeltesegaduses öösiti kõigepealt suurenevad tohutult, siis kisuvad omal riided seljast ja kukuvad ulgudes paljalt mööda küla ringi traavima, kujutades ette, et nad on mingid metsloomad, kraabivad majade uksi ja hommiku saabudes muutuvad tagasi „headeks“ inimesteks… No kuulge, mõtlesin ma! Mida veel! Mingi aafrikalik versioon Libahundi Tiinast või? Aga saanud Doreenilt selgituse, et nad pole teistele inimestele ohtlikud ja ei ründa tavaliselt kedagi, jätsime selle jutu sinnapaika ja tormasime kooli, kuhu olime juba niikuinii hiljaks jäämas.
Tubli Keenia naine Doreen tööhoos. Tema on, muide, ainuke inimene siin, kes pole mitte kunagi mitte midagi meie käest palunud ega küsinud... lihtsalt niisama. Tema ütleb, et andke mulle tööd, siis saan ma raha teenida ja selline suhtumine avaldab siinses keskkonnas muljet...
Koolis kohtusime direktoriga, nagu hommikuti ikka, et
arutada jooksvaid asju ja edasisi plaane. Vestluse lõpuks tuli mul eelmise öö
ja tänase hommiku veider jutuajamine Doreeniga meelde ja küsisin naljaviluks, et
mida mr Aggrey haritud inimesena sellest mingist meeltesegaduses öösiti ringi
lippavatest kujudest arvab ja kas Keenias mingi nõiavärk ka öösiti tulevalgel võiks
toimuda. Aga võta näpust, mr. Aggrey tõsines momentaalselt ja meie suureks
imestuseks kinnitas, et: „This is true!
The witchcraft is there!“ No taga targemaks, mõtlesin mina, see ei saa ju
ometi tõsi olla! Ja siis rääkis direktor meile mõned lood, mida ta on oma
silmaga näinud või kõrvaga kuulnud, kuidas nõiavõimetega inimesed saavad teiste inimeste elu ja
tervist mõjutada. Ja kuna selle
postituse algus oli kurbades toonides, siis luban postituse lõpetuseks endale
ja teile selle lookese, mida direktor meile kohalikust nõidumisest rääkis ja
eks te ise teate, kas julgete naerda või mitte! Ühe sõnaga, lugu ise järgmine.
Mombasast, sadamalinnast veetakse pidevalt suurte
veoautodega igasugu kaupa kaugematesse Aafrika riikidesse, nagu nt Ruandasse.
Seega, üks kaugsõidujuht, kes oli juba kuid oma perest eemal olnud, peatus
Mombasas ja otsustas omale õhtuks naissoost kaaslase hankida. Mõeldud, tehtud,
tegelesidki nad seal siis omade asjadega, kuni hommikul autojuht ärkas ja
avastas, et maadam oli lasknud jalga kogu tema vaevaga teenitud rahaga.
Siiamaani oli lugu täiesti tavaline, ma isegi jõudsin direktori jutule vahele
segades öelda, et sellised asju juhtub ka meie kodumaal kaugsõidujuhtidega.
Tema aga mulle, et: „Polepole, mdm Hille,
kuula edasi!“. Ja edasi olla siis juhtunud selline lugu, et mees läks
kohalikku hotelli ja küsis naise järele, kuid kogukonna vaimust lähtuvalt keegi ei „teadnud temast midagi“. Siis
võttis autojuht omale hotellis toa ja palus naisele edasi öelda, et kui 24
tunni jooksul on raha tagasi, andestab ta naisele ja sellega on kogu asi
lõpetatud. Naist rahaga loomulikult ei ilmunud ja kui raha tagastamise tähtaeg
oli möödas, juhtus selle pikkade näppudega naisega väga ootamatu asi. Nimelt
olla talle otsaette ilmunud kogu tema naiselik varustus, millega on võimalik
lapsi ilmale tuua. Naine olla meeleheitel olnud ja kogukond asus appi varastatud
raha tagasi koguma. Kui nõiavõimetega autojuhile raha tagastati, sai naine ka
tavalise väljanägemise tagasi. Mina turtsatasin kahjuks naerma, kujutlusvõime
hakkas tööle, kuid direktor ütles väga tõsise näoga, et sellised nõidumisega ja
nõiavõimetega inimeste lood on Keenias teada ja tuntud ning keegi ei kahtle
nendes. Mõtlesime Mariaga veel kaua, kuidas selline vaimupimedus ja
nutitelefonid koos FB-ga käivad käsikäes, aga väga ei julgenud vaielda ka.
Väike inimlik kummaliste ja seletamatute asjade uskumise ussike sosistas kõrva,
et „Ära jama, paljugi mis…“. Igal juhul, sel ööl kontrollisime Mariaga kaks
korda, et kõik uksed-aknad oleks korralikult kinni ja oma improviseeritud
vannitoa akna katsime kiirköitja kaantega. Paljugi mis….
Kui komistasin õhtupimeduses meie lugupeetava
majaperemees Jakobi otsa, kes taas kord teostas oma igaõhtust ringkäiku mööda
õue nuiataolise eseme ja taskulambiga, küsisin ega ometi tema selliseid asju ei usu. Meie
suureks hämmastuseks kinnitas majaperemees, et „Witchcraft is there in Kenya!“ Lollimaja, mõtlesin mina ja küsisin,
et kuidas Jakob, kes on erihariduselt loomaarst, sellist asja uskuda saab, nii
mina oma füsioterapeudi haridusega, kui tema arstiharidusega teame ju mõlemad,
et füsioloogiliselt ei ole selline asi võimalik. Jakob raputas käes nuia, mis
pidavat pärinema kõrbealadel elavatelt masaidelt ja ütles, et mõistusega ta ei
oska seda seletada, aga seda nimetatakse Aafrika maagiaks.
Mr Jakobi oma õhtuse ringkäigu raames meile hirmu ja õuduse jutte vestmas!
Seega, kui täna
käisime lähilinnas Kakamegas viimaseid õppematerjale ja laste kingi hankimas,
ei jätnud eilsel õhtul kuuldu mind rahule ja ma küsisin intelligentse olemisega
poemüüja käest, kas ka tema usub seda maagia-asja. Õnneks leidus siiski üks
terve mõistusega inimene, kes puhkes selle jutu peale sama hoogsalt naerma kui
meie ja ütles, et ei, tema seda küll ei usu. Seega, tuginedes viimasele
arvamusele, loodame, et saame Mariaga viimased ööd rahulikult magada ja ei pea
ärgates hirmuhigiga kaetult otsaesist katsuma…. Nõnda palju siis Aafrika
maagiast.
Lõpetuseks veel nii palju, et oma viimase nädala
katsume pühendada lõpetamata asjadele, milleks on õpetajatele materjalide üle andmine ja direktorile raporti kirjutamine Keenia Haridusministeeriumi jaoks.
Õpetaja Samson 6. klassist rõõmustab uute plakatite üle, mille abil science tunde läbi viia
Kindlasti kuulub veel meie plaanidesse ka 8. klassi
põranda uuendamine, mis on üleni üks suur liivaseguste tolmunud aukude hunnik
ja kus meile eelmisest blogist tuttavad vastikud tegelased jiggerid, saavad
segamatult laste jalgade kallal mürgeldada. Aitäh, Riina ja teised Mondo
inimesed, et meie abipalve peale kiiresti õla alla panite ja juba homme saavad
ehitustööd klassi põranda kallal alata.
Esimene pilt läbi sääsevõrgu, kui olen hommikul silmad avanud
Ja kõige toredam on tõdeda, et kohe saan mõelda ja öelda:
Mu kodu ei piira need metsikud mäed,
mis kõrguvad pilvede alla.
Mu kodu ei emba ka müüride käed
ja tihti ta värav on valla
Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood
ja laaned ei valva ta rahu.
Mu kodu on väike ja minuga koos,
mu pere vaid siia ju mahub
(U. Naissoo, „Mu kodu“)
Hille
No comments :
Post a Comment