"How big, How blue, How beautiful"

Ma kardan päris paljusid asju siin elus. Small talki, seenekastet, pimedust... kaks nädalat tagasi istusin nende mõtete saatel üksi küünlavalgel meie majakeses Shianda külas (selguse saamiseks lugege ka Hille põnevat blogi: http://shianda.blogspot.co.ke/search/label/Hille). Elekter oli sel õhtul ära ja teadsin, et mul on läptopi akut jäänud täpselt kahe tunni jagu, niiet tegin kiire otsuse vaadata kodust kaasa toodud „Jumanjit“ lootuses, et see süstib minusse vajalikku seiklusjanu ja  paneb väärtustama katust oma pea kohal – pimedas džunglis oleks hullem.  Sellisel mustal Aafrika ööl jõuab läbi mõelda uskumatult palju mõtteid. Õnnelikke, absurdseid, nostalgilisi ja nukraid mõtteid, sealhulgas on laialt aega vastata erinevatele  küsimustele, mida olen viimasel ajal teistele esitanud.

Vitsad jäägu vihmametsa.

Olen Rise and Shine kooli õpetajatega viimastel nädalatel läbi kunstiteraapia lahanud teemasid, mis puudutavad õpetajate identiteeti. Ühel pärastlõunasel kohtumisel palusin neil meenutada ja kujutada mälestusi kooliajast, valides välja üks õnnelik mälestus ja üks ebameeldiv mälestus. Nende lugusi kuulates, pilte ja voolitud kujukesi vaadates, võib õrnalt aimu saada meie kooli õpetajate ja võib-olla  ka Keenia inimeste taustast üldisemalt.

Paljud õpetajad meenutasid kooliajal juhtunud õnnetusi, näiteks koolimaja põleng või varing, üks õpetajatest rääkis, kuidas välgulöök tappis kooliõuel mitu õpilast. Oli ka õpetaja, kes joonistas paberile kirve ja ütles, et ei suuda sellest lähemalt rääkida, kuid see on väga valus mälestus (võime vaid oletada, kuid teame, et teatud kultuurides lüüakse vargal sõrm või käsi maha). Välja toodi erinevates vormides esinenud füüsilist ja vaimset vägivalda, mida nad olid oma kooliajal kogenud. Näiteks meenutas üks õpetaja, kuidas ta sai õppealajuhatajalt tõsiselt peksa seetõttu, et ilmus ilma koolitasuta kooli, teine õpetaja kirjeldas, kuidas klassijuhataja teda kogu klassi ees lolliks ahviks kutsus ja teda mõnitava pildi tahvlile joonistas.

Positiivsed mälestused olid samavõrd kõnekad: 3 õpetajat olid valinud parimaks mälestuseks kooliajast peosöömaaja põhikooli või gümnaasiumi lõpus, üks õpetaja joonistas pildile koolivormi ja kirjeldas oma õnne päeval, mil vanemate rahaline seis võimaldas tal viimaks kooli minna. Leidus ka õpetaja, kes joonistas pildi sellest, kuidas ta kuuendas klassis lugema õppis. Ta puudus koolist pidevalt, kuna vanematel polnud võimalik koolitasu järjepidevalt tasuda. Teemad ja märksõnad, mis kumavad läbi nende õpetajate mälestustest, on suuresti seotud lapse põhivajaduste ja õigustega (õigus kaitsele vägivalla eest, õigus haridusele jne). Tähtis on, et õpetajad märkaksid ja oskaksid oma isiklikke mälestusi seostada olukorraga koolis, kus nad hetkel õpetavad ja kus on samuti tõsiseid probleeme laste põhivajaduste täitmise ning nendele elamisväärse elu pakkumisega. 

Saabus sõbrapäev. Minu suureks suureks üllatuseks olid 2 õpetajat nurserys otsustanud oma lastele teha oma isikliku raha abil üllatuse - osta igaühele neist pudeli limonaadi ja koogitüki. Õpetaja palus, et loeksin (õnnest joobunud) lastele söögipalve, kuid pidin tunnistama, et tõesti ei oska ja õpetaja tegi seda ise. Uurisin, et kuidas selline mõte sündis, et lastele üllatus teha ja õpetaja ütles, et nad tahtsid teha midagi, mis annaks edasi sõbrapäeva olemust ja mida lapsed pikalt võiksid mäletada, nagu paljud õpetajad mäletasid kooliajast mõnda pidulikku söömaaega, millesarnast neil kodudes kunagi polnud olnud. Ka mitmed neist nursery lastest polnud tõenäoliselt enne seda sõbrapäeva limonaadi maitsnud ja võib-olla polnud nad ka keeksi varem söönud - vaestel peredel pole maiustusteks raha ja internaadis ei pakuta maiustusi ammugi. Lapsi oli puhas rõõm vaadata, Eestis tekitaks lasteaias limonaadi kulistav viienene tõenäoliselt teistsuguseid tundeid kui Keenias. Nende rõõm oli nii siiras, mõni paitas ja musitas oma koogitükki, mõni sõi võimalikult kiirelt, mõni võimalikult aeglaselt. Kuid kõige rohkem soojendas mu südant mõte sellest, et äkki oli õpetajate idee saanud kasvõi väikesel moel alge meie ühistest vestlustest kunstiteraapia jooksul. Need lapsed on täpselt samasugused väikesed aafriklased nagu olid kunagi õpetajad ise. 

Näib, et paljude (Keenia) inimeste jaoks jätkub lootus kogeda veidi sarnast sülle langenud õnne ka täiskasvanueas, kuid läbi suuremate asjade. Justnimelt asjade, näiteks omada suurt maja ja maalappi. Kui inimene on  terve elu elanud vaesuses, siis on raske selliseid unistusi talle pahaks panna, kuid mõte sellest teeb ikkagi kuidagi nukraks.. inimene püüdleb terve elu millegi materiaalse suunas (või mõni ka lihtsalt unistab sellest käed rüpes) ja sealjuures ei pruugi seda saavutada. Või kui ka saavutab, siis mis talle elu lõpuks alles jääb, kui asjade kokku kogumine oli peamine eesmärk, mille ta enda elule oli seadnud? Nojah, võitma ju pidavat see, kellel on surres rohkem asju.
Materiaalsete hüvede olulisus õpetajate jaoks selgus kohtumisel, mil meil oli teemaks "Who I was.. Who I am.. Who I want to become". Enamik õpetajatest kirjeldasid, kuidas nende unistuseks on tulevikus omada kinnisvara, põllulappi, ilusaid riideid, palju head toitu. Kunstitööd olid ülevoolavad, täidetud majade, autode, koduloomade ja tugitoolidega.
Kolm õpetajat kaheksast kohalolnust kirjeldasid seda, kuidas nad sooviksid inimeste ja isiksustena areneda, kas siis näiteks magistrikraadi omandada või saada veelgi paremaks õpetajaks, end erialaselt täiendada, üks õpetaja kirjeldas, kuidas tema suureks sooviks on tulevikus saada vanaemaks ja selgitas, et tema jaoks on esikohal pere, tema laste õnn. Ülejäänud õpetajad rääkisid materiaalsetest hüvedest.
Selle taustal oli aga tähtis ja huvitav jälgida ka kunstitöid, mis esindasid õpetajate "Who I was" aega. Mitmed õpetajad kirjeldasid oma lapse- ja noorukipõlve sõnadega nagu "skinny", "sad", "hard work", tuli kiirelt suureks kasvada. Oleme koos Hillega korduvalt tõdenud, et vahel ongi siinsed täiskasvanud oma olemuselt paljuski laste moodi - näiteks ei häbene mitte ükski neist küsida, et kus on minu kingitus, ma tean küll, et teine õpetaja sai endale eile Eesti värvides pastapliiatsi. Viisakus ja eetika kõnnib Keenias tihti teisi radu pidi, kui oled tagasihoidlik, siis sa ellu ei jääda ei pruugi, oled nagu linnupoeg pesas, kes peab enda eksistentsi eest võitlema. Asjad on meeletult olulised siinsete inimeste jaoks.

Kõik algab suhtumisest ja kindlasti saame palju ära teha ka omapoolse eeskuju abil. Saame õpetajatele mudeldada, et kõike saab tegelikult lahendada vitsata, kuna õpetajatel ei pruugi olla oskusi lapsi teisiti distsiplineerida, kui nad ise pole lapsepõlves kogenud teisi viise peale (füüsilise) karistuse. Et andmisrõõm saab olla samavõrd suur, kui rõõm ise midagi saada, vahel suuremgi.  Saame näidata, et ka erivajadustega lastega koos saab ette võtta toredaid liikumis- ja kunstitegevusi, mis on neile jõukohased, et ka nemad väärivad õpetajate tähelepanu ning aega ja on võimelised õppima.

Hille vahetunnis laste riideid nõelumas, lapsed jälgivad.

Rõõm lihtsatest asjadest.

Ühisjoonistamine 8. klassis. Esiplaanil olev Andrew istub tundides tihti tegevusetult, kuna teemad on tema jaoks liialt keerukad, kuid ta naudib väga kunstitegevust ning on suurepärane joonistaja. Pildil olev sinine buss ja punane kala on tema looming.

Mõni aeg tagasi ühines meiega Julius, et mulle külla tulla ja ellu viia üks projekt omalt poolt. Näib, et tema inimlik žest on omakorda mingisugust mõju avaldanud kooli direktorile, kes sellist käega katsutavat abi näib üle kõige hindavat. Ta tantsis rõõmust, kui Julius talle oma plaanist rääkis. Oleme arutanud, et kuidas see talle sügaval sisimas võiks tunduda.. tuleb mees Euroopast, hakkab lastele ehitama, kaevab, mõõdab, töötab palava päikese käes. Viimase kahe nädala jooksul on direktor leidnud vajaliku summa nii üldiste meditsiinivahendite kui ühe tüdruku antibiootikumide jaoks, varasemalt pole midagi sellist juhtunud. Täpselt nagu ka Hille kirjutab oma blogis, siis ega me täpselt ei teagi, miks siin kohati imed juhtuvad ja millist rolli mängib meie kohalolu. Kuid usun, et vahel vajavad inimesed mingisugust tõuget, et olukorda uues ja positiivsemas valguses näha, tunda, et asjad on tehtavad samm-sammu haaval ka siis, kui kõiki probleeme pole võimalik korraga lahendada. Kiik võiks olla sümboliks.

Julius räägib:

"Olen siin nüüd mõnda aega koos meeldivate kohalikega lastele kiike ehitanud. Kohalikud on olnud abivalmid. Palkasin ühe abilise, kohale tuli 3. Mis motiveerib ülejäänud kahte, sellest pole ma siiani aru saanud, tõenäoliselt maksab peamine töömees neile oma kohalikus mõistes täitsa korralikust palgast väikese osa. See on tore, sest suur osa külameestest tiksuvad lihtsalt. Istuvad õues, passivad, magavad puude all, mängivad pudelikorkidega kabet. 

Kiige ehitamine iseenesest polegi niivõrd raske, suurem osa energiast kulub materjalide hankimisele. Saada pole ehituspoodides näiteks nurgikuid, paksemat nööri. Poode on mitmeid, Eesti mõistes on valik poodides lihtsalt veidi kesine. Enamasti liigume poodi mootorrattal kolmekesi, mina siis kahe musta mehe vahel.

Eritellimusel tellisin 4x4 inchist (tollist) palki 18 feeti (jalga). Lubati siiralt teha ühes osas (kiikesi hoidev tala), pärast tuli ikka kahes osas-  11 jalga ja 7 jalga.

Esialgu lubas töömees, et tal on kõik tööriistad olemas (puurid, haamrid jm). Varsti rääkis, et külapealt tuleb laenata.  Kui tööriistad sh elektripuur kohale toodi, tuli välja, et kooli voolusüsteem on kokkuhoiu mõttes nii madala pingega, et puurida pole võimalik.  Seepeale sai toodud siis käsipuur Puurida oli kaheksateist auku, iga augu puurimine võttis veidi vähem kui pool tundi.  Saagimine on toimunud käsisaega.."

Kangelane ise sandaale ja sokke kandmas. Kõrval ehitusmees oma tavapärases olekus ehk telefoniga rääkimas.

Kiige valmimist toetab MONDO ja suur osa Juliuse suguvõsast. Siiras tänu, lapsed ei suuda kiige valmimist kuidagi ära oodata!

Veel üks teema, mis mul viimasel ajal siin Aafikas hingel on, puudutab arusaama ilust. Esimeses postituses kirjutasin, et kõik nukud on siin valge nahaga ja pikkade juustega. Tänaval juhtusin nägema üht väikeste tüdrukut, kes oli oma valge barbie lilla vildikaga üle värvinud, tõenäoliselt selleks, et ta veidigi temale endale sarnaneks. Ainukene pood, kus olen näinud ka mustanahalisi nukke, on olnud siin kaugel, Mombasas, suures turismilinnas. Ja ka siin on need nukud omade veidrustega, nt pikkade blondide juustega:

See kurvastab mind inimese ja naisterahvana. Olen aru saanud, et paljud noored, eelkõige tüdrukud ja naised, kasutavad mürgiseid kreeme oma naha valgendamiseks. Eile siis avastasime uudise, kus kirjeldatakse, kuidas osad rasedad Aafrika naised söövad tablette, et valgendada veel sündimata laste nahka.  Samuti on juba pisikestel lasteaiaealistel tüdrukutel on pikad pärlitega kaunistatud kunstpatsid peas, kui vanema rahakott vähegi lubab. Aafriklaste enda juuksed ei kasva reeglina pikkusesse, vaid hoopis nö. laiusesse. 

Millise sõnumi kõik see nendele väikestele tüdrukutele annab, kui neile juba pisikesena kunstpatsid pähe pistetakse, kui kõik nukud on heleda nahaga ja nende emad end kreemidega valgendavad? Et nad pole piisavalt head maailmale täpselt sellistena nagu nad on? Siin on palju mõttekohti.

Ilu igas värvitoonis.                                 

                                                                      Tõeline väike keenialanna. 

Ja üks eestlanna.

Oleme nädalavahetusi ja alanud koolivaheaega kasutanud Keenias ringi seiklemiseks. Siia lõppu lisangi mõned pildid, mis meie silmadele on avanenud selle jooksul.

Ehmatanud ahviema meie rõdul, varastas naaberpere turukotist toitu parasjagu. :)

Üritasin metsa pissile minna ilma tähelepanu äratamata. Rumal mina.

Imeilus Lake Nakuru oli veel mõned aastat tagasi kuulus ka roosade flamingoparvede tõttu, kes järve kallastel peatusid ja toitusid. Kahjuks enam mitte ja see on inimkonna teene. Aga on väike lootus, et nad naasevad kunagi..

Julius ja jõehobude pepud. 

Imed Shiandas ja Elagu Eesti!

Tere, armsad blogisõbrad!

Viimasest postitusest alates on palju vett merre voolanud.... Olen käinud ära Eestis oma lugupeetud ja armastatud äia matustel ning olen tagasi juba rohkem kui poolteist nädalat Shiandas, ikka meie ühist Keenia asja ajamas. Reis kulges viperusteta, minu perekonna kurb sündmus  sai peetud ja tänu oma heale sõbrale Shiandast, Dominicile sain suurema vaevata ka külast 74 km kaugusel asuvasse Kisumu lennujaama ja sealt tagasi. Seega, üritan jätkata sealt, kus jäin pooleli.

Shiandasse tagasi saabudes ootas mind ees suur hulk imesid, uskuge või mitte! Ja seda nii meie korteri remondi kiiruse osas kui palju rohkem Rise and Shine koolis! Esiteks, eelmise kolmapäeva hommikul kl 9 Shiandasse saabudes avastasin, et meie korteri põrand on kattunud täiesti euroopalikult aksepteeritavate põrandaplaatidega, meie WC asub nüüd majas sees ja kuigi sama ruumi tuleb kasutada pesemiseks (vee pähe kallamiseks), on ka see täiesti teostatav ehk kõik vajalikud äravooluteed on rajatud! „Püha taevas!“, mõtlesin ma! Kas ma näen und, et asjad on siinmail täiesti eba-aafrikaliku kiirusega liikunud ja lisaks sisetualetile on meil nüüd ka olemas täiesti ok väljanägemisega köögiruum?

No ei jõudnud mina ära imestada koduseid asju, kui kooli jõudes tabas mind uus üllatus! Astun mina kooli väravast sisse ja mida ma näen- õpetaja Charles I klassist, kes on ikka olnud oma ligipääsematusega üks paras mõistatus meie jaoks Mariaga, mängib lastega vahetunni ajal võrkpalli!!! Seisatan, hõõrun silmi ja hõõrun veel kord... No nii ongi! Küsin Maria käest igaks juhuks, et kas tema näeb sama, mida mina ehk et äkki pikast lennureisist silmad udused? Maria kinnitab, et ta näeb ka sama pilti. Küsin, mis suur ime vahepeal on juhtunud, arvestades asjaolu, kui visalt see meie APE (adaptive physical education) ja CA (creative art) tunnid rakendusid enne minu ära minekut, rääkimata sellest, et keegi õpetajatest, kes reeglina vahetunnil varjusid päikese eest majanurka, jõid teed ja lapsed otsisid ise tegevust, mängib lastega vabatahtlikult palli vahetunnis? Maria kehitab õlgu ja ütleb, et ta ka ei tea. Koos tõdeme, et äkki ikka polegi pingutused siiamaani olnud nii edutud, nagu meile vahepeal tundus ja ehk on ometi jää liikuma hakanud...

Lapsed on nii toredad, igast klassist kostub hõikeid, kui kooliõuel liigun: „Madam Hille! Welcome back!“. Kuna olen tagasi jõudnud just sõbrapäeval ja olen kodunt kaasa ostnud terve hunniku südamekujulisi kleebiseid, koguneb minu ümber arvutu hulk sõbrakesi, kes kõik tahavad rinda saada sõbrapäeva südamekest. Kuidagi süda läheb soojaks, kui lapsed pusivad ja tõuklevad lähema koha nimel vaikselt ümber minu, kes haarab ümbert kinni, kes paitab kätt, kes vaatab niisama andunult otsa…. Taban end mõttelt, kui vähe on ikka siinsetel lastel rõõmuks vaja ja kas me ikka seal kaugel Euroopas vahel ei pinguta laste osas oma asjadekultusega üle, panustades liiga vähe emotsioonidele, mis jäävad ju lastele kogu eluks…

Sõbrapäev koos Eestist toodud südamekestega

Mul on täna esimene koolitus õpetajatele, minu ülesandeks on rääkida laste füüsilisest erivajadusest, kuid olen käigupealt ümber otsustanud ja räägin täna üldfilosoofilistest teemadest, nagu isiklik hügieen ja liigutuslike häiretega laste kohtlemine üldiselt.

Nuputan koos "abilistega" õpetajate koolituse teemasid

Kell 15.30. ongi kogunenud õpetajad 7. klassi ruumi, kus meil tavaliselt koosolekud ja koosistumised toimuvad. Vaatan neid ja mõtlen: kuidas küll tänast koolitust läbi viia? Teemasid on tohutult palju, alates isiklikust hügieenist ja lõpetades konkreetsete erivajaduste käsitlusega…. Siis teen otsuse, et lähenen loominguliselt ja jälgin õpetajate reaktsiooni, vastavalt sellele ka edenen. Alustan koolitust videoga, mis kujutab 10 kuust last, 26-aastast noort naist ja 83-aastast vanamemme tõusmas põrandalt. Näitan videot ja küsin, mis see on, mida näete esitajate liigutuste juures sarnast või erinevat? Õpetajad vaatavad, vaatavad veel kord ja siis… vaikus. Mina tunnen end nagu 25 aastat tagasi, kui tegin oma esimese koolituse Tallina Lastehaigla arstidele…. Formuleerin oma küsimuse siis teistmoodi, vahepeal tundub, et kuigi räägime kõik inglise keelt, siis keenia inglise keel on veidi teistsugune…. Ja siis hakkavad õpetajad rääkima, kobamisi, ebalevalt, kuid täitsa õigeid asju ja häid tähelepanekuid! Mina rõõmustan nagu segane ja lähen edasi teemadega. Näitan videosid oma teraapialastest Eestis ja küsin kas nad tunnevad ära sarnast liigutuslikku käitumist mõne oma õpilase juures. Koolitus läheb täistuuridel käima, õpetajad arvavad, räägivad ja mõtlevad kaasa, teeme praktilisi harjutusi, kuidas peaks või võiks mõnda tunnetusliku- liigutusliku defitsiidiga last juhendama ja lõpetame ühise tõdemusega, et ka vaimse defitsiidiga lastel esineb liigutuslikku mahajäämust, proovime koos mõelda, kuidas neid paremini juhendada. 

Üritame õpetaja Everlini abiga aru saada, kuidas tajub meelepuudega laps tõukamist, lükkamist ja juhendamiseta käe otsas "vedamist"

Kui pärast koolitust rampväsinult kodu poole liigume, küsin Marialt, kuidas koolitus tundus. Ta rõõmustab mind vastusega, et tead, seda ja seda ma pilti ei saanud, sest unustasin end Sind kuulama! Mina rõõmustan täiega, kuna kui Maria eripedagoogina  ütleb, et unustas ennast mind kuulama, siis ehk läks koolitus täie ette. Sel õhtul vajun magama nagu kott kl 8 õhtul ja näen ilusat und kodusest lumisest Tallinnast, minu kallist koerast Bennyst ja oma kodukesest….

Edasi juhtub aga reedel taas üks väike ime, mida olen pikalt oodanud, planeerinud ja lootnud täide saata. Reede hommikul, peale mõningast aafrikalikku viivitust, on meie käsutuses Maria ja Gladysega (Rise and Shine kooli koordinaator Mondos) autojuht ja me sõidame Bongoma linna lastele jalatseid ostma. Kauplemine ja ostmine on siinmail kunst omaette. Alustame Gladyse ja autojuhi valitud kingapoekesest, kuid põrkame kiiresti suuremõõdulise, laisa ja ükskõikse omaniku otsa, kes deklareerib, et viletsad tennised saab küll meie olemasoleva raha eest, kuid mitte korralikke jalavarje lastele. Üritan talle selgitada, et saagu aru, me ostame 75 paari jalanõusid, aga me tahame ausat hinda ja korralikku kvaliteeti. Suur must inimene mõtleb veidi ja ahnus saab temast võitu, diili ei tule.

Selles jalatsipoes siiski tehinguni me ei jõudnud

 Lõpuks leiame poekese, kus omanikuproua saab meie võimalustest ja soovidest aru ning algab 75 paari jalanõude lugemine. 

Jalatsite diil on lõpuks tehtud!

See võtab siinmail ilmselt paar tundi aega, seega siirdume autojuhi ja Gladysega esmalt sööma (ikka kohalikku kukut!) ja seejärel koolile meditsiinivahendeid ostma, mille jaoks on direktor isiklikult oma taskust meile lugenud peo peale pea 50 euri. Ka see on ime, millist enne pole sündinud. Meditsiinivahendite leidmise ja tellimuse kokkupanekuga läheb oma poolteist tundi aega, Maria üritab kannatlikult tema käes oleva nimekirjaga toimetada ja aru saada, mis ravimid on olemas, mida mitte ja et meil taas kord nahka üle kõrvade ei tõmmataks. Peale 4 tunnist ootamist, kauplemist ja probleemide lahendamist on meil lõpuks käes nii meditsiinivahendid kui jalanõud. Otsustame rampväsinult koju sõita, kuna palavus on täitsa talumatu, seda eriti linnas. Nädalavahetuseks siirdume reede õhtul Kakamega Golf Hotelli, kust laupäeva hommikul Maria ja Julius stardivad Nakuru rahvuspargi poole, mina aga ostan mõned vajalikud asjad Kakamegast ja siirdun laupäeva pärastlõunaks koju. Avastan, et taas on meie maja ukse ette tekkinud lisaks meie oma lukule majaperemees Jakobi asetatud hiigelsuur tabalukk! „Safety first“, ütleb Jakob ja eemaldab oma hiigelsuure tabaluku, nii et ma lõpuks saan majja ja tunnen täitsa rahuldust, et saan veeta rahuliku nädalavahetuse.

Siiski, päris rahulik see pole, nimelt saan meie majapidajannalt Doreenilt laupäeva õhtul järjekordse sõnumi, et olen väga oodatud pühapäeval temaga koos kirikusse. Oleme erinevatel põhjustel mitmeid kordi ära öelnud sellest võimalusest, nüüd tundub, et ikkagi peaks viisakusest minema. Seega, sätingi end pühapäeva hommikul kauniks ja siirdun koos Doreeniga ühte paljudest küla kirikuhoonetest. Kirik, muide, omandab ka siin veidi teistsuguse tähenduse, seda nii oma väljanägemise poolest, kui ka seal sees toimuva seisukohalt. Istume kirikus oma 3 tundi, mille kestel tuleb kuulata ülifanaatilisi jumalateemalisi sõnavõtte ning korduvalt püsti tõusta ja… laulda ja tantsida täiest kõrist! Igal juhul on see üks ülimalt lustakas kirikuskäik, mida mul on õnnestunud oma väheste kogemuste juures näha!

Pühapäev võiks olla täiuslik, kui pärastlõunal ei hakkaks ennenägematult tugevat äikesevihma sadama koos unustamatu välgunoolte mänguga taevas, mille käigus loomulikult kaob elekter. Otsustan, et heidangi siis kl 8 magama lootuses, et sellist mõnetunnist elektrikatkestust on varemgi olnud. Veidi olen küll mures, kuna nii Maria ja tema külla saabunud poiss-sõber Julius kui minu abikaasa Tom, kes mulle külla tuleb, peaksid saabuma esmaspäeva varahommikul Kisumust. Mures selle pärast, et arvuti ja telefon on üsna tühjavõitu ja kas hommikul ikka Dominic ja mu kaaslased lennujaamas kokku saavad, eriti kui mul telefoni pole, millega neid teineteist leidma suunata. Ärkan esmaspäeva hommikul väga vara ja tõden, et elektrit ikka pole ja telefoni aku näitab 6 %-list laetust. Kratsin kukalt ja otsustan kohe Dominicile helistada, et veidi juhiseid anda. Õnneks on need 4 juba üksteist leidnud ja sõidavad rõõmsalt Shianda poole. Peale suuremat jällenägemisrõõmu jagamist siirdume kõik 4-kesi koos kooli poole. Kooli õpetajad ja direktor suruvad Tomil lugupidavalt kätt ja soovivad talle tere tulemast. Siis saame lõpuks Mariaga koos direktoriga maha istuda ja hakata arutama omi asju, mida oleme planeerinud teha sel nädalal.

Siis saame suure üllatuse osaliseks, kuna direktor teatab häirimatu rahuga, et lastel algab sel nädalal koolivaheaeg! Me Mariaga vaatame nõutult teineteisele otsa, et kust see nüüd siis tuli ja miks me sellest ennem midagi ei teadnud? Direktor jälle vastab, et ta arvanud, et me teame siinset koolikorraldust…. Nojah, tuleb taas kord tõdeda, et ära imesta Aafrikas mitte millegi üle…Oleme Mariaga segaduses ja taandume õuele aru pidama, kuidas nüüd talitada asjadega, mida oleme selleks nädalaks planeerinud. Julius takseerib koos Tomiga oma pooleli olevat laste kiigu ehitust kooliõuel ja nendivad, et nad jõuaksid postide maasse valamiseni ehk teisipäeval ja siis peaksid kiigupostide valamiskohad kuivama 4-5 päeva. Otsustame kiirkäigul, et teeme ära võimalikud tegevused esmaspäeval-teisipäeval, osaleme kooli nõukogu koosolekul (mis ikka pole veel toimunud, kuigi pidi toimuma juba sel nädalavahetusel, kui ma koju lendasin!) kolmapäeva hommikul ja lendame siis Mombasasse, mis on imeilus saarel asuv linnake teisel pool Keeniat India ookeani kaldal. Kuidagi peame ju oma aega täitma, kui kool on kinni ja kellegil meist pole ootamatult sülle sadanud puhukuse vastu midagi!

Mina saan esmaspäeval pidada ära oma liikumistunnid nurserys ja teistes algastme klassides, lisaks isikliku hügieeni ja haavade hooldamise tunnid 7. ja 8. klassis. 

Teeme tutvuist haavade puhastamise ja plaastritega

Peab tunnistama, et algklasside õpetajad on tublid, nad on omaks võtnud asjaolu, et tunniplaanis ette nähtud kehalise kasvatuse tundide ajal tõepoolest toimub liikumistegevus, mitte ei asendata seda matemaatika või suahiili keelega. Nüüd aga proovin Maria abil suunata õpetajaid toimetama nii, et kõigil, ka liikumispuudega lastel oleks neile jõukohane kehaline tegevus. Loomegi erinevad grupid ja katsume neid erinevate tegevustega tegelema saada. Tulemus pole paha, saan isegi mõned ratastoolis lapsed püsti tõsta ja lõpuks uurida, kas ja kui palju on nad võimelised ise jalgadele toetuma. Ühtlasi püüan aru saada, millistel vaimsete häiretega lastel esineb kaasuvalt liikumishäireid, siis saan Mariat aidata nende tegevuste planeerimisel. Igal juhul tundub, et kõigil on lõbus, nii meil kui ka lastel.

Veel ühe traditsiooni loodame sisse viia Rise and Shine koolis. Olen Eestist Balti jaama antiigiturult kaasa ostnud hunniku vanasid plekist rinnamärke. Minuealised veel mäletavad, et sellised olid ka meil „K tähega (korrapidaja õpilane) rinnas oma kooliajal. Olen tähele pannud, et siinses koolikorralduses on õpetaja a ja o ning laste omaalgatus ning vastutustunne ei saa küll eriti toidetud. Nüüd võtangi märgid ja läheme Tomi ja Mariaga õpetajatele selgitama, mida nende märkidega teha tahaksime. Räägin, et igas klassis võiks olla korrapidaja õpilane, kes jälgib klassi reegleid, mida iga õpetaja peaks lastele korrapidajaõpilase kampaania selgitamise käigus ise kehtestama spetsiaalselt oma klassi jaoks. Et ühtepidi oleks õpetajate töö kergem ja teisipidi oleks see väga vajalik laste vastutustundlikkuse tõstmiseks. Pean tõdema, et õpetajad lahendavad selle ülesande väga erinevalt. Mõned õpetajad, nagu õpetaja Everline 1. klassist ja õpetaja Violet 5. klassist seavad väga nutikad reeglid, mis ilmselgelt ka meile meeldivad. Nt: ole viisakas ja tähelepanelik teiste laste suhtes, ära löö teisi lapsi, pese enne sööki ja tualeti kasutamise järgselt käsi jne. 

1. klassi tüdruk Night on saanud rinda korrapidaja õpilase märgi

1. klassi reeglid, mida korrapidaja õpilane peab jälgima

Aga on ka selliseid klasse, kus õpetaja seatud klassi reeglid on järgnevad: istu rahulikult oma kohal ja loe (see on selleks puhuks, kui lapsed on mingil põhjusel omapead, kuna õpetajat tunnis ei ole) või et kisada ei tohi! Nojah…. Aga laias laastus tundub meie korrapidaja õpilase kampaania leidvat head vastuvõttu, väike Munira nt 5. klassist on korrapidaja õpilase staatusest nii kõrvust tõstetud, et lausa lust vaadata – seega, oleme täitsa rahul.

5. klassi Munira suhtub väga väärikalt oma uude ametiposti....

Kolmapäeva õhtuks planeeritud koolitus õpetajatele, kus oleksime vaadanud koos üle põhitõed laste kätepesust, hammaste pesust jm isiklikust hügieenist, lükkame siis edasi sinnamaale, kui lapsed koolis tagasi. 

Selle teemaga seoses saame aga hakkame enda arust suure praktilise asjaga, nimelt siirdume kohalikule turule Tomi ja Mariaga ning ostame igale klassile kätepesuanuma, veekannu ja tüki seepi. Sätime need kõikide klasside uste ette ja palume õpetajatel jälgida, et lapsed korralikult käsi peseks enne söögivahetundi. Peab küll tõdema, et käte pesemise juures oleme me peaasjalikult ise rakkes, õpetajad paraku näitavad üles vähest huvi. Kuigi, tõe huvides peab mainima, et eranditult iga õpetaja käib meid kättpidi tänamas, et oleme väga suure asjaga nende laste jaoks maha saanud. Igal juhul, esimesel vahetunnil on palju funi kõigil lastel, ka suurematel klassidel. 

Käime Tomi ja Mariaga klassist klassi ja näitame ette, kuidas korralikult käsi tuleb pesta, Tom vinnab kooli kaevust vett ja tassib seda iga klassi juurde vajalikul määral. 

Tom kätepesu aktsioonis vett tassimas

Jesinthaga 6.klassist käsi pesemas

Tekivad mitmed mõtted seda nähes, nt kas ainult raha on takistanud koolil siiamaani neid isikliku hügieeni pidamiseks nii vajalikke esemeid ostmast ja käte pesemist jälgimast? Lapsed õpivad teadustundides juba 4. klassis kopsude tööd, kuid ei pea vajalikuks käsi pesta enne sööma hakkamist…. Karta on, et siin on ka midagi tegemist hoiakutega ja tõekspidamistega. Igal juhul on see asi nüüd tehtud ja loodame, et sellest ka traditsioon kujuneb ja õpetajad ning klassi korrapidajad ikkagi hakkavad jälgima käte pesemist.

Ja siis see kolmapäevane kooli nõukogu koosolek, mis lõpuks aset leidis. Sättisime end juba hommikul varakult valmis kooli õuel, olime nõukogu jaoks kenasti lille löödud ja valmis aru andma, kes me oleme, kust tuleme ja mida loodame saavutada. Eht-aafrikalikult algab nõukogu koosolek loomulikult planeeritust poolteist tundi hiljem, sedagi meie viisakal, aga tungival pealekäimisel, kuna kardame oma Kisumu lennukist maha jääda. Koosolekule on hetkel kogunenud kümmekond nõukogu liiget, kuigi neid peaks olema 20, nagu meid eelnevalt direktor informeerinud. Meie oleme valmistanud Tomi poolt kaasa toodud krõbeleivast ja veidi sulanud kanapasteedist suupisted ning ehime laua Eesti lippudega. Igale nõukogu liikmele on Tom ka minu palvel kaasa vedanud sini-must-valge EV 100 sümboolikaga pastaka.

EV 100 "vastuvõtulaud" kooli nõukogule

Direktor alustab paatosega hääles meie, minu ja Maria, teenete üleslugemist ning toonitab, kui hea meel on koolil meie kohaloleku pärast. Loodame, et ta seda kõike siiralt mõtleb. Seejärel saame meie sõna, proovime samuti käituda aupaklikult, kiidame ja täname kooli ning nõukogu võimaluse eest siinmail sõna sekka öelda erivajadusega laste koolitegevuse osas. Räägime oma tehtust, alates abivahendite parandamise vajaduste kaardistamisest, õpetajate kunstiteraapia tundidest, jalatsikampaaniast ja meditsiinivahendite muretsemisest kuni plaanis olevate töödeni, et tahaksime kooli seinad katta laste maalingutega ning korraldada enne jalatsite jalgapanekut laste jalgu õgivate liivausside ennetamise ja/ või ravimise kampaania. Nõukogu liikmed kuulavad tähelepanelikult, noogutavad tunnustavalt ja lõpuks tänab nõukogu esinaine meid lühikese kõnega nõukogu poolt. 

Võõrustame kanapasteedi leivakestega kooli nõukogu

Viisakused vahetatud, võileivad ja pastakad laiali jagatud, lehvitame kõigile õpetajatele ja lastele ning siirdume kodu poole, et kibekiirelt oma asjad kotti visata ning Kisumu poole sõitma hakata.

Nüüd oleme siinses Mombasa paradiisis koos palmide, ookeani, imetabaselt iidse araabiapärase vanalinnaga, rahvuspargi kaelkirjakute ja palju maitsva toiduga veetnud paar päeva ja tõtt öelda, oleme endiga rohkem kui rahul ja täitsa õnnelikud.

Täna on aga meie kalli Eesti sünnipäev, tervitasime seda eile õhtul maitsva õhtusöögiga kohalikus restoranis ja täna hommikul „heiskasime“ hommikusöögilaual kaasa toodu lipukesed.

Elagu Eesti!

Jumal kaitse Eestimaad ja meid kõiki, olge tervitatud, armsad sugulased, sõbrad ja töökaaslased kodumaal!

Hille

Veebruar algas....

Tere, armsad sõbrad!

Kahjuks pean seekord kurbade uudistega  alustama oma postitust. Minu veebruar ei alanud hästi, kuigi veel eelmise reede hommikul rõõmustasin täiega väikeste edusammude üle, mis Rise and Shine`s aset on leidnud. Kahjuks lahkus meie hulgast reedel minu mehe isa, kes oli üks äraütlemata tore härrasmees- mõtetetelt virge oma 88 eluaasta juures, alati ülikonnas ja galantne.... R.I.P. vanaisa Olev. Siinkohal olen südamest tänulik Mondo inimestele Janikale ja Riinale, kellele üritasin küll vaprat nägu teha, kuid kes "hammustasid mind läbi" ja aitasid jõuda otsusele, et ma pean koju sõitma.... Aitäh teile! Seega, uus nädal kulub mul Eestis pere keskel ja arusaadavatel põhjustel tekib mu blogisse nüüd väike auk. Aga luban, et kui olen tagasi, alustan hooga sealt, kus asjad pooleli jäid. Nüüd aga rõõmsamatel teemadel ehk et kuidas on sujunud minu eelmine nädal.

Maria postitas  eelmisel nädalavahetusel FB-sse väga vahva hipo pildi, kelle saime kaadrisse Victoria järvel paadisõidu kestel. Seega, Keenia asjadega kursis olevad inimesed juba saavad aru, et olime oma eelmist  nädalavahetust veetmas Kisumusse, kus asub Keenia üks enim külastatavaid vaatamisväärsusi Lake Victoria ja jõelobude pesitsupaik Hipo Point.

Järv iseenesest oli minu vaimusilmas kuidagi müstifitseeritud, igas Keeniast jutustavas raamatus või filmis räägitakse selle järve ilust ja müstilisusest, sestap olin väga uudishimulik seda nägema. Järv on tõesti imeline, isegi oma mudavärvi veega ja ümbrusega, mida just kõige paremini pole hooldatud ega puhastatud. Aga see ei loe, ma usun et just Aafrika kuumus ja tolm ja veekogude vähesus on need asjaolud, mis muudavad selle  suuruselt teise magevee järve maailmas kohalikuks oaasiks, mille vaatamisest ja imetlemisest ei saa küllalt. Tunniajase paadisõidu käigus saime oma väga vahvalt giidilt teada, et järv asub merepinnast 1134 meetri kõrgusel, kaldajoone pikkus on 3440 km ja järvele andis 1858. aastal nime Niiluse lähte otsija John Hanning Speke kuninganna Victoria auks. Järv on ümbritsetud kolme riigi piiridega Uganda, Tansaania ja Keenia piiridega. 

Siin ta siis on, minu unistuste Victoria järv

Ja muidugi siis see, mida kibelesime Mariaga hirmsasti nägema, vaevalt mallates ära kuulata giidi jutte linnuliikidest ja kalameestest, mis küll tõele au andes, oli väga huvitav ning mida toetas lisaks audiomaterjalile ka visuaalne pilt.

Selline arhailise meetodiga ja arhailise "alusega" kalapüük toimib ka tänapäeval Victoria järvel

Ja siis need hipod.... Küll on armsa väljanägemisega elukad! No nii nummide nägudega, kui nad vees solberdasid ja pead veest välja tõstes puristasid ja oma kõrvu võdistasid, et hüppa või üle paadi serva ja anna musi! Aga kui giid jõudis oma jutuga sinnamaale, et Aafrikas on surmajuhtumite põhjustaja number 2 seesama armsana näiv olevus, tekkis veidi kõhe tunne küll. Liiatigi, kui elukate pead olid sama suured, kui mina kokku ja nad tiirutasid segamatult otse meie paadi külje all!

Meie giid lisas oma jutule veel vürtsi sellega, et kui ema-jõehobu juhtub saama baby-boy hipo, siis ta peab teda peitma isase isendi eest kuni pojake suureks on kasvanud! Ja teate miks? Sest seesama isa-jõehobu saadab kõhklemata oma pojukese teise ilma, kuna see tekitab temas emase jõehobu suhtes armukadedust! Ma ei tea, kas see on legend või tõsijutt, aga minu siiralt  imestunud näo peale hakkasid kõik paadis olnud mehed (keda loomulikult Aafrika kombe kohaselt oli miskipärast 4 tükki, kuigi vaevalt leidus tegemist kahele!) laginal naerma. No ma ei saanud siis ka vastu torkamata jätta, et loodetavasti kehtib see Keenias ainult isaste loomariigi esindajate kohta, mida mehed ka üksmeelselt kinnitasid, et inimriiki selline barbaarsus tõesti ei laiene.

Hipod on tulnud hetkeks veepinnale, Marial õnnestus nad kaamerasse püüda

Nõndapalju siis meie Victoria järve külastusest, mis oli tõesti imeline. Jõudsime veel ka külastada Kisumu Muuseumi, mis vastupidiselt meie arusaamale muuseumist, oli kuidagi....  Noh, ütleme siis et piirideta mõtlemisega rajatud. Sinna oli kokku kuhjatud elusad krokodillid ja maod, ajalugu, kultuur ja loodus.... Kõik ikka läbisegi ja lageda taeva all. Maod, tõsi küll, olid kenasti oma terraariumis ja kuna minul nende elukatega suhet pole, siis jätsin nende imetlemise Mariale. Aga tegemist on siis tõesti mingi vabaõhumuuseumi laadse paigaga, kus saab korraga aimu iidsetest tavadest, loodusest ja loomadest. Vana külamudeli alal nägime isegi ära kohalikud "iidsed" asukad, kel kehakatteks lapike nahka ja kes vihtusid loomanahast trummi saatel hullunult tantsida. Isegi Maria veeti tantsuplatsile, misjärel me hoogsalt lahkusime järgmise ekspositsiooni juurde.

Maria põgeneb miskipärast ummisjalu "põlisasukate" tantsuhaardest!

Aga veidi kulmu pani kergitama väljapanekute eksponeerimine. Olles näinud, kuidas meie muuseumides museaalidega kinnastes kätega ümber käiakse, siis siin on iidsed leiud eksponeeritud keset päikest ja tolmu käepäraste vahenditega kokku klopsitud klaaskapikestes... Võta sa nüüd kinni, kumbapidi see õige on, tundub, et saab ka nii!

Iidne tööriist 

Kokkuvõttes oli meil vahva nädalavahetus, mille oluline osa oli suur positiivne avastus, nimega Java. See on söögikoht ühes Kisumu kaubanduskeskuses, mida soovitasid paljud Tripadvisori kommentaatorid. Teate sõbrad, kuidas maitses hamburger ja searibid!!! Nämma, tundus et elus pole midagi nii maitsvat söönud.... Kuigi ma kodus just mingi hamburgeri fänn pole, siis peale keemiast helendavate küpsiste (mida ma tegelikult vihkan!) ja kiirnuudleid, mida hästi varustatud kohalikus poes heal juhul saada on, tundusid need meil rämpstoiduks tituleeritavad road taevalikud...

Andku nüüd kõik tervisliku toitumise eestseisjad andeks, aga kuu aega Keenia toidul muudab inimese maitsemeelt täielikult, seda võin küll kinnitada. Eriti veendunud olen selles peale esmaspäevast hommikut, kus hommikusöögiks ajasin näost sisse kahvliga tomatikastmes makrellikonservi, kuna saiapoolise olime unustanud ostmata ja kui seda ka oleks, siis on see ollus nii kummaline, et laguneb käte vahel laiali, makrellikattest rääkimata.... Aga pole siin viriseda midagi, täna näiteks ostsime turult piraka arbuusi, üliküpse ananassi ja mangosid. Nii et ka siinsel elul võib leida eeliseid, kui võrrelda Rimi poes näiteks laupäeva õhtul serveeritavate puuviljadega....

Kui võtta nüüd jutuks kooliasjad, siis ühtepidi oleks justkui põhjust rõõmu tunda. Ja selle "teiselt poolt vaadatuna" juurde tulen siiski lõpus tagasi, aga kohaselt eelmises postitustes räägitud indiaanipealiku heale ja halavale uudisele, alustame ikka  heast. 
Kohtusin eelmisel reedel teist korda kohaliku hindamis- ja rehabiliteerimiskeskuse juhtivterapeudi Martiniga, et detailsemalt arutada kahe kõige kiiremat sekkumist vajava lapse jalgade operatsioonidega seonduvat, ühe puhul seisab asi ainult kooli nõukogu poolt antava rahastuse taga. Pika uurimise ja küsitlemise tulemina sain kätte info, et vajame väikese Viviani põlve kordategemiseks 5000 KES (50 eur) ja vanaema nõusolekut koos sellega, et ta lapsega haiglasse kaasa tuleks, kuna lapse ema on vaimselt mitte päris adekvaatne. Aga kogu selle info teadasaamine juhtivterapeudilt võttis mult 2 tundi ja ma ei saa aru, miks see nii on!!! Vabandust väga, ma usun, et Mondo inimesed nüüd loevad ja ütlevad- no eks me öelnud, kuidas nad aru ei saa, Aafrikas käivadki asjad teistmoodi!- aga vot, tõesti ei saa aru. Esiteks, ei saa ma siiani aru, miks ja kuidas kooli laste vajadusi juhitakse rehabilitatsioonikeskusest, teiseks ma ei saa aru, et miks ma pean ootama kuni paar tundi spetsialiste, kellega on täpne aeg kokku lepitud ja kolmandaks ma ei saa aru, miks siis, kui need spetsialistid lõpuks kohale tulevad, alustatakse õppelajuhataja või muude tähtsate inimestega tee joomisega, külalisteraamatusse sissekannete tegemise ja muu säärasega. Asja juurde jõutakse tunni - pooleteise pärast, siis on päike liiga põletav ja enam ei jõutagi sel päeval midagi vajalikku teha, tuleb järgmine aeg kokku leppida ja kõik hakkab otsast peale.... Vähemalt loodan uue nädala lõpuks nende spetsialistide vastused saada, kas ja mis hinna eest on võimalik parandada meie kooli ratastoole. Siis peab selle hinna aksepteerima kooli nõukogu, mis koguneb tuleval laupäeval. Või tegelikult seda, mis neid järgi on jäänud, sest uute jaoks koolil kindlasti raha ei ole....

Need asjad olid kunagi ratastoolid

Kõigele vaatamata, oleme jalanõude kampaania edenemise eest direktorilt lausa kiita saanud esmaspäeva hommikusel koosolekul.  Selle 100 paari jalanõude, mille rahastus tuleb Mondolt (aitäh, head mondolased!)  muretsemise lükkasime edasi järgmisse nädalasse, kui kooli nõukogu on teinud otsuse meditsiinivahendite soetamise rahastuse osas. Oleme otsustanud jiggerite (liivausside) munade laste jalgadest eemaldamise kampaania korraldada oma koolis. Nimelt ei ole ju mõtet uusi jalanõusid ja sokke lastele ju jalga panna, kui nende jalad on mustusest korpas, haavanditega ja liivaussidest laastatud... Aga selle korraldamiseks on meil vaja 100 lapse jaoks desinfitseerimisvahendeid, seepi, ja mingit omalaadset pastat, millega "ussitanud" jalad tuleb kokku määrida.

Käib usin laste jalanumbrite kaardistamine

Sellega seoses meenub, et eelmisel nädalal külastasid taeva kingitusena meie kooli juhuslikult kaks Kanada vanadaami, kes tegelevad heategevuse korras siinmail umbes samasuguste teemadega, nagu meie oma koolis. Nendelt saimegi teada, et liivausside munadest laste varvaste all on võimalik ka muudmoodi lahti saada, kui neid skalpelliga välja urgitsedes. Ainult et selleks on hulgaliselt vaja vett, seepi, desinfitseerimisvahendit ja mingit kohalikus apteegis müüdavat erilist pastat, millega laste jalgade sisse hõõrumisel sulgub hapniku juurdepääs naha kaudu nendele ussi vastsetele ja nad hävivad. Aga sellise kampaania korraldamiseks ei ole enne nõukogu otsust rahastust, seega loodame, et tuleval nädalal on häid uudiseid ja me saame lõputuna näiva mure laste jalgade pärast seljatada.

Paljasjalgsete armee

Selline näeb välja enam-vähem korralik kooli jalanõude komplekt, selle hind 3-4 eurot käib aga paljudele vanematele üle jõu....

Selle nädala esmaspäeval jõudsime ka esmakordselt sinnamaani, et varem vaid tunniplaanis figureerinud erivajadusega laste kehalise kasvatuse, kunsti ja muusika tunnid võiksid toimuma hakata ja täna olingi koos õpetajate Charlesi ja Celline`ga õues eelkooliealiste klassiga esimest kehalise kasvatuse tundi tegemas. Lapsed olid vaimustuses ja siiralt rõõmsad iga uut vahendit katsudes ning tegevusi proovides. Ainult et õpetajad tahtsid ka seda loomingulist tegevust väga raamidesse suruda, siin on üldse kombeks nõuda lastelt kooris skandeerimist "Yes, M`am! Good morning, Sir!" ja nii ikka edasi, individuaalsuse ja loomingulise aksepteerimisega õpetajate poolt peame Mariaga ilmselt veel vaeva nägema.... Aga sellegipoolest tundus lastel tore olevat!

Ratastoolis ja ise mitte liikuvatele lastele mõtlesime välja rõngaste loopimise toki otsa, minust paremal õpetaja Charles

Pallimäng ja takistusrada tekitasid lastes elevust, oli näha kui vähe nad tegelikult mängida saavad

Eelmise nädala ülevaate tahaksin lõpetada muljetega Ebubere keskkoolist ehk gümnaasiumist, mis on Mondo sõpruskool ja mida külastasime Mariaga Wefeco esinaise Estheri palvel. Meid võttis selles 300 õpilasega koolis vastu õppealajuhataja Mary, kes oli väga haritud ja tore naine. Direktorit õnnestus meil näha minnes ja tulles, nimelt pakkus ta meile oma autoga transporditeenust Shiandast  Ebuberesse ja tagasi. Kuna tegemist džunglikülaga, siis sinna eriti miskit peale bodaboda või korraliku auto sõitma pole suuteline. Miks ma sellest rääkida tahan, on asjaolu, et esinesime Mariaga 6-8. klassile. Teemadena tulid jutuks nii Eesti, meie elu ja tegevus Keenias ja kodumaal, teretulnud olid igasugused küsimused Eesti kohta. Mina kohtusin 7. ja 8. klassiga, kus siis õpivad lõpuklasside õpilased, kes siinse kultuuri mõttes on juba täiesti küpsed abielluma ja peret looma.

Ebubere keskkooli 7. klass

 Tegelikkuses on tegemist 14-15-aastaste noortega, kes on samamoodi uudishimulikud ja toredad, kui meie noored. See noorelt abiellumise asi sai selgitatud pika jutuga, miks võiks või peaks olema noorel inimesel vähemalt haridus ja mingisugune sisetulek, enne kui ta abiellub ja lapsed soetab. Kuigi, selle jutu peale tulid 8. klassi noormehed pärast eraldi minu juurde ja uurisid, kui lihtne oleks keenia mehel abielluda Eestisse... Ma siis vastasin, et väga lihtne, kui üks selge kriteerium on täidetud- peab olema tõeline armastus ja austus ning pühendumus tulevaste abikaasade vahel! Ütleme nii, et noored mehed jäid kuidagi kohmetuks....

Ebubere noored 

Aga ühe asja üle on mul väga hea meel. Võtsin jutuks siin nähtud võika kombe nuhelda kaika, joonlaua, vitsa või muu käepärasega koolis ja ka kodudes lapsi. Ütlesin, mida tunnen, kui näen loomi pekstavat teravate traatidega, jalgadega või jumal teab millega...Ütlesin, et selline teguviis on Eestis täiesti vastuvõetamatu ja lubamatu, see pole ei eetiliselt ega juriidiliselt aksepteeritav ja selle eest võib täiskasvanut oodata vanglakaristus. Kogu klass hirnus naerda, nagu mingi tohutult hea anekdoodi peale.... Panin suu kinni ja jäin neid vaatama, tekkis vaikus.... Vaatasime tükk aega tõtt ja siis ma ütlesin neile, et kui teie tahate oma riigis midagi muuta (millest kõik keenialased räägivad, nii noored kui vanad!), siis alustage sellest et te katkestate selle alandava ja ebainimliku suhtumise ringi laste, naiste ja loomade peksmisesse. Et kui te soovite, et teid inimlikult ja lugupidavalt koheldakse, siis te ei löö ega solva teisi inimesi ega loomi ja ootate, et ka teised käituvad teie suhtes nii... Ja et minu arust on see nõrga ja rumala inimese tundemärk, kes laseb käed käiku, selle asemel, et sõnadega arutada asju.... Vaikus. Siis hakkas üks poiss plaksutama, tema järel ka kõik teised. Noh, ma olen muidugi lootusetu optimist, aga mulle tundus, et äkki kasvõi mõni neist noortest meestest mäletab, mida mzungu ütles, kui tõstab käe ja tahab oma last, naist või koera lüüa...

Aga sellega ma täna lõpetan ja soovime kõik koos Mariale, et ta oleks ikka tubli ja saaks nädala üksinda ilma minuta kenasti hakkama! Arvestades meie majakeses hoogsalt teostatavat remonti, siis loodan, et meie elamistingimused on vahepeal päris euroopalikuks muutunud ja Maria on rõõmus ja rahul, kui järgmisel nädalal tagasi Keeniasse jõuan!

Mingi elukas, kelle nime me ei tea, aga kes tundus lihtsalt ilus

Hille