Tere, armsad blogisõbrad!
Viimasest postitusest alates on palju vett
merre voolanud.... Olen käinud ära Eestis oma lugupeetud ja armastatud äia
matustel ning olen tagasi juba rohkem kui poolteist nädalat Shiandas, ikka meie
ühist Keenia asja ajamas. Reis kulges viperusteta, minu perekonna kurb
sündmus sai peetud ja tänu oma heale sõbrale Shiandast, Dominicile sain
suurema vaevata ka külast 74 km kaugusel asuvasse Kisumu lennujaama ja sealt
tagasi. Seega, üritan jätkata sealt, kus jäin pooleli.
Shiandasse tagasi saabudes ootas mind ees
suur hulk imesid, uskuge või mitte! Ja seda nii meie korteri remondi kiiruse
osas kui palju rohkem Rise and Shine koolis! Esiteks, eelmise kolmapäeva
hommikul kl 9 Shiandasse saabudes avastasin, et meie korteri põrand on kattunud
täiesti euroopalikult aksepteeritavate põrandaplaatidega, meie WC asub nüüd
majas sees ja kuigi sama ruumi tuleb kasutada pesemiseks (vee pähe
kallamiseks), on ka see täiesti teostatav ehk kõik vajalikud äravooluteed on
rajatud! „Püha taevas!“, mõtlesin ma! Kas ma näen und, et asjad on siinmail
täiesti eba-aafrikaliku kiirusega liikunud ja lisaks sisetualetile on meil nüüd
ka olemas täiesti ok väljanägemisega köögiruum?
No ei jõudnud mina ära imestada koduseid
asju, kui kooli jõudes tabas mind uus üllatus! Astun mina kooli väravast sisse
ja mida ma näen- õpetaja Charles I klassist, kes on ikka olnud oma
ligipääsematusega üks paras mõistatus meie jaoks Mariaga, mängib lastega
vahetunni ajal võrkpalli!!! Seisatan, hõõrun silmi ja hõõrun veel kord... No
nii ongi! Küsin Maria käest igaks juhuks, et kas tema näeb sama, mida mina ehk
et äkki pikast lennureisist silmad udused? Maria kinnitab, et ta näeb ka sama
pilti. Küsin, mis suur ime vahepeal on juhtunud, arvestades asjaolu, kui visalt
see meie APE (adaptive physical education) ja CA (creative art) tunnid
rakendusid enne minu ära minekut, rääkimata sellest, et keegi õpetajatest, kes
reeglina vahetunnil varjusid päikese eest majanurka, jõid teed ja lapsed
otsisid ise tegevust, mängib lastega vabatahtlikult palli vahetunnis? Maria
kehitab õlgu ja ütleb, et ta ka ei tea. Koos tõdeme, et äkki ikka polegi
pingutused siiamaani olnud nii edutud, nagu meile vahepeal tundus ja ehk on
ometi jää liikuma hakanud...
Lapsed on nii toredad, igast klassist
kostub hõikeid, kui kooliõuel liigun: „Madam Hille! Welcome back!“. Kuna olen
tagasi jõudnud just sõbrapäeval ja olen kodunt kaasa ostnud terve hunniku
südamekujulisi kleebiseid, koguneb minu ümber arvutu hulk sõbrakesi, kes kõik
tahavad rinda saada sõbrapäeva südamekest. Kuidagi süda läheb soojaks, kui
lapsed pusivad ja tõuklevad lähema koha nimel vaikselt ümber minu, kes haarab ümbert
kinni, kes paitab kätt, kes vaatab niisama andunult otsa…. Taban end mõttelt,
kui vähe on ikka siinsetel lastel rõõmuks vaja ja kas me ikka seal kaugel
Euroopas vahel ei pinguta laste osas oma asjadekultusega üle, panustades liiga
vähe emotsioonidele, mis jäävad ju lastele kogu eluks…
Sõbrapäev koos Eestist toodud südamekestega
Mul on täna esimene koolitus õpetajatele,
minu ülesandeks on rääkida laste füüsilisest erivajadusest, kuid olen
käigupealt ümber otsustanud ja räägin täna üldfilosoofilistest teemadest, nagu
isiklik hügieen ja liigutuslike häiretega laste kohtlemine üldiselt.
Nuputan koos "abilistega" õpetajate koolituse teemasid
Kell
15.30. ongi kogunenud õpetajad 7. klassi ruumi, kus meil tavaliselt koosolekud
ja koosistumised toimuvad. Vaatan neid ja mõtlen: kuidas küll tänast koolitust
läbi viia? Teemasid on tohutult palju, alates isiklikust hügieenist ja
lõpetades konkreetsete erivajaduste käsitlusega…. Siis teen otsuse, et lähenen
loominguliselt ja jälgin õpetajate reaktsiooni, vastavalt sellele ka edenen.
Alustan koolitust videoga, mis kujutab 10 kuust last, 26-aastast noort naist ja
83-aastast vanamemme tõusmas põrandalt. Näitan videot ja küsin, mis see on,
mida näete esitajate liigutuste juures sarnast või erinevat? Õpetajad vaatavad,
vaatavad veel kord ja siis… vaikus. Mina tunnen end nagu 25 aastat tagasi, kui
tegin oma esimese koolituse Tallina Lastehaigla arstidele…. Formuleerin oma
küsimuse siis teistmoodi, vahepeal tundub, et kuigi räägime kõik inglise keelt,
siis keenia inglise keel on veidi teistsugune…. Ja siis hakkavad õpetajad
rääkima, kobamisi, ebalevalt, kuid täitsa õigeid asju ja häid tähelepanekuid!
Mina rõõmustan nagu segane ja lähen edasi teemadega. Näitan videosid oma
teraapialastest Eestis ja küsin kas nad tunnevad ära sarnast liigutuslikku
käitumist mõne oma õpilase juures. Koolitus läheb täistuuridel käima, õpetajad
arvavad, räägivad ja mõtlevad kaasa, teeme praktilisi harjutusi, kuidas peaks
või võiks mõnda tunnetusliku- liigutusliku defitsiidiga last juhendama ja
lõpetame ühise tõdemusega, et ka vaimse defitsiidiga lastel esineb
liigutuslikku mahajäämust, proovime koos mõelda, kuidas neid paremini
juhendada.
Üritame õpetaja Everlini abiga aru saada, kuidas tajub meelepuudega laps tõukamist, lükkamist ja juhendamiseta käe otsas "vedamist"
Kui pärast koolitust rampväsinult kodu poole liigume, küsin Marialt,
kuidas koolitus tundus. Ta rõõmustab mind vastusega, et tead, seda ja seda ma
pilti ei saanud, sest unustasin end Sind kuulama! Mina rõõmustan täiega, kuna
kui Maria eripedagoogina ütleb, et
unustas ennast mind kuulama, siis ehk läks koolitus täie ette. Sel õhtul vajun
magama nagu kott kl 8 õhtul ja näen ilusat und kodusest lumisest Tallinnast,
minu kallist koerast Bennyst ja oma kodukesest….
Edasi juhtub aga reedel taas üks väike ime,
mida olen pikalt oodanud, planeerinud ja lootnud täide saata. Reede hommikul,
peale mõningast aafrikalikku viivitust, on meie käsutuses Maria ja Gladysega
(Rise and Shine kooli koordinaator Mondos) autojuht ja me sõidame Bongoma linna
lastele jalatseid ostma. Kauplemine ja ostmine on siinmail kunst omaette.
Alustame Gladyse ja autojuhi valitud kingapoekesest, kuid põrkame kiiresti
suuremõõdulise, laisa ja ükskõikse omaniku otsa, kes deklareerib, et viletsad
tennised saab küll meie olemasoleva raha eest, kuid mitte korralikke jalavarje
lastele. Üritan talle selgitada, et saagu aru, me ostame 75 paari jalanõusid,
aga me tahame ausat hinda ja korralikku kvaliteeti. Suur must inimene mõtleb
veidi ja ahnus saab temast võitu, diili ei tule.
Selles jalatsipoes siiski tehinguni me ei jõudnud
Lõpuks leiame poekese, kus
omanikuproua saab meie võimalustest ja soovidest aru ning algab 75 paari
jalanõude lugemine.
Jalatsite diil on lõpuks tehtud!
See võtab siinmail ilmselt paar tundi aega, seega siirdume
autojuhi ja Gladysega esmalt sööma (ikka kohalikku kukut!) ja seejärel koolile
meditsiinivahendeid ostma, mille jaoks on direktor isiklikult oma taskust meile
lugenud peo peale pea 50 euri. Ka see on ime, millist enne pole sündinud. Meditsiinivahendite
leidmise ja tellimuse kokkupanekuga läheb oma poolteist tundi aega, Maria
üritab kannatlikult tema käes oleva nimekirjaga toimetada ja aru saada, mis
ravimid on olemas, mida mitte ja et meil taas kord nahka üle kõrvade ei
tõmmataks. Peale 4 tunnist ootamist, kauplemist ja probleemide lahendamist on
meil lõpuks käes nii meditsiinivahendid kui jalanõud. Otsustame rampväsinult
koju sõita, kuna palavus on täitsa talumatu, seda eriti linnas.
Nädalavahetuseks siirdume reede õhtul Kakamega Golf Hotelli, kust laupäeva
hommikul Maria ja Julius stardivad Nakuru rahvuspargi poole, mina aga ostan
mõned vajalikud asjad Kakamegast ja siirdun laupäeva pärastlõunaks koju.
Avastan, et taas on meie maja ukse ette tekkinud lisaks meie oma lukule
majaperemees Jakobi asetatud hiigelsuur tabalukk! „Safety first“, ütleb Jakob
ja eemaldab oma hiigelsuure tabaluku, nii et ma lõpuks saan majja ja tunnen
täitsa rahuldust, et saan veeta rahuliku nädalavahetuse.
Siiski, päris rahulik see pole, nimelt
saan meie majapidajannalt Doreenilt laupäeva õhtul järjekordse sõnumi, et olen
väga oodatud pühapäeval temaga koos kirikusse. Oleme erinevatel põhjustel
mitmeid kordi ära öelnud sellest võimalusest, nüüd tundub, et ikkagi peaks
viisakusest minema. Seega, sätingi end pühapäeva hommikul kauniks ja siirdun
koos Doreeniga ühte paljudest küla kirikuhoonetest. Kirik, muide, omandab ka
siin veidi teistsuguse tähenduse, seda nii oma väljanägemise poolest, kui ka
seal sees toimuva seisukohalt. Istume kirikus oma 3 tundi, mille kestel tuleb kuulata
ülifanaatilisi jumalateemalisi sõnavõtte ning korduvalt püsti tõusta ja… laulda
ja tantsida täiest kõrist! Igal juhul on see üks ülimalt lustakas kirikuskäik,
mida mul on õnnestunud oma väheste kogemuste juures näha!
Pühapäev võiks olla täiuslik, kui
pärastlõunal ei hakkaks ennenägematult tugevat äikesevihma sadama koos
unustamatu välgunoolte mänguga taevas, mille käigus loomulikult kaob elekter.
Otsustan, et heidangi siis kl 8 magama lootuses, et sellist mõnetunnist
elektrikatkestust on varemgi olnud. Veidi olen küll mures, kuna nii Maria ja tema
külla saabunud poiss-sõber Julius kui minu abikaasa Tom, kes mulle külla tuleb,
peaksid saabuma esmaspäeva varahommikul Kisumust. Mures selle pärast, et arvuti
ja telefon on üsna tühjavõitu ja kas hommikul ikka Dominic ja mu kaaslased
lennujaamas kokku saavad, eriti kui mul telefoni pole, millega neid teineteist
leidma suunata. Ärkan esmaspäeva hommikul väga vara ja tõden, et elektrit ikka
pole ja telefoni aku näitab 6 %-list laetust. Kratsin kukalt ja otsustan kohe
Dominicile helistada, et veidi juhiseid anda. Õnneks on need 4 juba üksteist
leidnud ja sõidavad rõõmsalt Shianda poole. Peale suuremat jällenägemisrõõmu
jagamist siirdume kõik 4-kesi koos kooli poole. Kooli õpetajad ja direktor
suruvad Tomil lugupidavalt kätt ja soovivad talle tere tulemast. Siis saame
lõpuks Mariaga koos direktoriga maha istuda ja hakata arutama omi asju, mida
oleme planeerinud teha sel nädalal.
Siis saame suure üllatuse osaliseks, kuna
direktor teatab häirimatu rahuga, et lastel algab sel nädalal koolivaheaeg! Me
Mariaga vaatame nõutult teineteisele otsa, et kust see nüüd siis tuli ja miks me
sellest ennem midagi ei teadnud? Direktor jälle vastab, et ta arvanud, et me
teame siinset koolikorraldust…. Nojah, tuleb taas kord tõdeda, et ära imesta
Aafrikas mitte millegi üle…Oleme Mariaga segaduses ja taandume õuele aru
pidama, kuidas nüüd talitada asjadega, mida oleme selleks nädalaks planeerinud.
Julius takseerib koos Tomiga oma pooleli olevat laste kiigu ehitust kooliõuel ja
nendivad, et nad jõuaksid postide maasse valamiseni ehk teisipäeval ja siis
peaksid kiigupostide valamiskohad kuivama 4-5 päeva. Otsustame kiirkäigul, et
teeme ära võimalikud tegevused esmaspäeval-teisipäeval, osaleme kooli nõukogu
koosolekul (mis ikka pole veel toimunud, kuigi pidi toimuma juba sel
nädalavahetusel, kui ma koju lendasin!) kolmapäeva hommikul ja lendame siis Mombasasse,
mis on imeilus saarel asuv linnake teisel pool Keeniat India ookeani kaldal.
Kuidagi peame ju oma aega täitma, kui kool on kinni ja kellegil meist pole
ootamatult sülle sadanud puhukuse vastu midagi!
Mina saan esmaspäeval pidada ära oma
liikumistunnid nurserys ja teistes
algastme klassides, lisaks isikliku hügieeni ja haavade hooldamise tunnid 7. ja
8. klassis.
Teeme tutvuist haavade puhastamise ja plaastritega
Peab tunnistama, et algklasside õpetajad on tublid, nad on omaks
võtnud asjaolu, et tunniplaanis ette nähtud kehalise kasvatuse tundide ajal
tõepoolest toimub liikumistegevus, mitte ei asendata seda matemaatika või
suahiili keelega. Nüüd aga proovin Maria abil suunata õpetajaid toimetama nii,
et kõigil, ka liikumispuudega lastel oleks neile jõukohane kehaline tegevus.
Loomegi erinevad grupid ja katsume neid erinevate tegevustega tegelema saada.
Tulemus pole paha, saan isegi mõned ratastoolis lapsed püsti tõsta ja lõpuks
uurida, kas ja kui palju on nad võimelised ise jalgadele toetuma. Ühtlasi püüan
aru saada, millistel vaimsete häiretega lastel esineb kaasuvalt
liikumishäireid, siis saan Mariat aidata nende tegevuste planeerimisel. Igal
juhul tundub, et kõigil on lõbus, nii meil kui ka lastel.
Veel ühe traditsiooni loodame sisse viia Rise
and Shine koolis. Olen Eestist Balti jaama antiigiturult kaasa ostnud hunniku
vanasid plekist rinnamärke. Minuealised veel mäletavad, et sellised olid ka
meil „K tähega (korrapidaja õpilane) rinnas oma kooliajal. Olen tähele pannud,
et siinses koolikorralduses on õpetaja a ja o ning laste omaalgatus ning vastutustunne
ei saa küll eriti toidetud. Nüüd võtangi märgid ja läheme Tomi ja Mariaga
õpetajatele selgitama, mida nende märkidega teha tahaksime. Räägin, et igas
klassis võiks olla korrapidaja õpilane, kes jälgib klassi reegleid, mida iga
õpetaja peaks lastele korrapidajaõpilase kampaania selgitamise käigus ise
kehtestama spetsiaalselt oma klassi jaoks. Et ühtepidi oleks õpetajate töö
kergem ja teisipidi oleks see väga vajalik laste vastutustundlikkuse
tõstmiseks. Pean tõdema, et õpetajad lahendavad selle ülesande väga erinevalt.
Mõned õpetajad, nagu õpetaja Everline 1. klassist ja õpetaja Violet 5. klassist
seavad väga nutikad reeglid, mis ilmselgelt ka meile meeldivad. Nt: ole
viisakas ja tähelepanelik teiste laste suhtes, ära löö teisi lapsi, pese enne
sööki ja tualeti kasutamise järgselt käsi jne.
1. klassi tüdruk Night on saanud rinda korrapidaja õpilase märgi
1. klassi reeglid, mida korrapidaja õpilane peab jälgima
Aga on ka selliseid klasse, kus
õpetaja seatud klassi reeglid on järgnevad: istu rahulikult oma kohal ja loe
(see on selleks puhuks, kui lapsed on mingil põhjusel omapead, kuna õpetajat
tunnis ei ole) või et kisada ei tohi! Nojah…. Aga laias laastus tundub meie
korrapidaja õpilase kampaania leidvat head vastuvõttu, väike Munira nt 5. klassist
on korrapidaja õpilase staatusest nii kõrvust tõstetud, et lausa lust vaadata –
seega, oleme täitsa rahul.
5. klassi Munira suhtub väga väärikalt oma uude ametiposti....
Kolmapäeva õhtuks planeeritud koolitus
õpetajatele, kus oleksime vaadanud koos üle põhitõed laste kätepesust, hammaste
pesust jm isiklikust hügieenist, lükkame siis edasi sinnamaale, kui lapsed
koolis tagasi.
Selle teemaga seoses saame aga hakkame enda arust suure praktilise
asjaga, nimelt siirdume kohalikule turule Tomi ja Mariaga ning ostame igale
klassile kätepesuanuma, veekannu ja tüki seepi. Sätime need kõikide klasside
uste ette ja palume õpetajatel jälgida, et lapsed korralikult käsi peseks enne
söögivahetundi. Peab küll tõdema, et käte pesemise juures oleme me
peaasjalikult ise rakkes, õpetajad paraku näitavad üles vähest huvi. Kuigi, tõe
huvides peab mainima, et eranditult iga õpetaja käib meid kättpidi tänamas, et
oleme väga suure asjaga nende laste jaoks maha saanud. Igal juhul, esimesel
vahetunnil on palju funi kõigil
lastel, ka suurematel klassidel.
Käime Tomi ja Mariaga klassist klassi ja
näitame ette, kuidas korralikult käsi tuleb pesta, Tom vinnab kooli kaevust
vett ja tassib seda iga klassi juurde vajalikul määral.
Tom kätepesu aktsioonis vett tassimas
Jesinthaga 6.klassist käsi pesemas
Tekivad mitmed mõtted
seda nähes, nt kas ainult raha on takistanud koolil siiamaani neid isikliku
hügieeni pidamiseks nii vajalikke esemeid ostmast ja käte pesemist jälgimast?
Lapsed õpivad teadustundides juba 4. klassis kopsude tööd, kuid ei pea
vajalikuks käsi pesta enne sööma hakkamist…. Karta on, et siin on ka midagi
tegemist hoiakutega ja tõekspidamistega. Igal juhul on see asi nüüd tehtud ja
loodame, et sellest ka traditsioon kujuneb ja õpetajad ning klassi korrapidajad
ikkagi hakkavad jälgima käte pesemist.
Ja siis see kolmapäevane kooli nõukogu
koosolek, mis lõpuks aset leidis. Sättisime end juba hommikul varakult valmis
kooli õuel, olime nõukogu jaoks kenasti lille löödud ja valmis aru andma, kes
me oleme, kust tuleme ja mida loodame saavutada. Eht-aafrikalikult algab
nõukogu koosolek loomulikult planeeritust poolteist tundi hiljem, sedagi meie
viisakal, aga tungival pealekäimisel, kuna kardame oma Kisumu lennukist maha
jääda. Koosolekule on hetkel kogunenud kümmekond nõukogu liiget, kuigi neid
peaks olema 20, nagu meid eelnevalt direktor informeerinud. Meie oleme
valmistanud Tomi poolt kaasa toodud krõbeleivast ja veidi sulanud
kanapasteedist suupisted ning ehime laua Eesti lippudega. Igale nõukogu
liikmele on Tom ka minu palvel kaasa vedanud sini-must-valge EV 100
sümboolikaga pastaka.
EV 100 "vastuvõtulaud" kooli nõukogule
Direktor alustab paatosega hääles meie, minu ja Maria,
teenete üleslugemist ning toonitab, kui hea meel on koolil meie kohaloleku
pärast. Loodame, et ta seda kõike siiralt mõtleb. Seejärel saame meie sõna,
proovime samuti käituda aupaklikult, kiidame ja täname kooli ning nõukogu
võimaluse eest siinmail sõna sekka öelda erivajadusega laste koolitegevuse osas.
Räägime oma tehtust, alates abivahendite parandamise vajaduste kaardistamisest,
õpetajate kunstiteraapia tundidest, jalatsikampaaniast ja meditsiinivahendite
muretsemisest kuni plaanis olevate töödeni, et tahaksime kooli seinad katta
laste maalingutega ning korraldada enne jalatsite jalgapanekut laste jalgu
õgivate liivausside ennetamise ja/ või ravimise kampaania. Nõukogu liikmed
kuulavad tähelepanelikult, noogutavad tunnustavalt ja lõpuks tänab nõukogu
esinaine meid lühikese kõnega nõukogu poolt.
Võõrustame kanapasteedi leivakestega kooli nõukogu
Viisakused vahetatud, võileivad ja
pastakad laiali jagatud, lehvitame kõigile õpetajatele ja lastele ning siirdume
kodu poole, et kibekiirelt oma asjad kotti visata ning Kisumu poole sõitma
hakata.
Nüüd oleme siinses Mombasa paradiisis koos
palmide, ookeani, imetabaselt iidse araabiapärase vanalinnaga, rahvuspargi kaelkirjakute
ja palju maitsva toiduga veetnud paar päeva ja tõtt öelda, oleme endiga rohkem
kui rahul ja täitsa õnnelikud.
Täna on aga meie kalli Eesti sünnipäev,
tervitasime seda eile õhtul maitsva õhtusöögiga kohalikus restoranis ja täna
hommikul „heiskasime“ hommikusöögilaual kaasa toodu lipukesed.
Elagu Eesti!
Jumal kaitse
Eestimaad ja meid kõiki, olge tervitatud, armsad sugulased, sõbrad ja
töökaaslased kodumaal!
Hille
No comments :
Post a Comment