Imed Shiandas ja Elagu Eesti!

Tere, armsad blogisõbrad!

Viimasest postitusest alates on palju vett merre voolanud.... Olen käinud ära Eestis oma lugupeetud ja armastatud äia matustel ning olen tagasi juba rohkem kui poolteist nädalat Shiandas, ikka meie ühist Keenia asja ajamas. Reis kulges viperusteta, minu perekonna kurb sündmus  sai peetud ja tänu oma heale sõbrale Shiandast, Dominicile sain suurema vaevata ka külast 74 km kaugusel asuvasse Kisumu lennujaama ja sealt tagasi. Seega, üritan jätkata sealt, kus jäin pooleli.

Shiandasse tagasi saabudes ootas mind ees suur hulk imesid, uskuge või mitte! Ja seda nii meie korteri remondi kiiruse osas kui palju rohkem Rise and Shine koolis! Esiteks, eelmise kolmapäeva hommikul kl 9 Shiandasse saabudes avastasin, et meie korteri põrand on kattunud täiesti euroopalikult aksepteeritavate põrandaplaatidega, meie WC asub nüüd majas sees ja kuigi sama ruumi tuleb kasutada pesemiseks (vee pähe kallamiseks), on ka see täiesti teostatav ehk kõik vajalikud äravooluteed on rajatud! „Püha taevas!“, mõtlesin ma! Kas ma näen und, et asjad on siinmail täiesti eba-aafrikaliku kiirusega liikunud ja lisaks sisetualetile on meil nüüd ka olemas täiesti ok väljanägemisega köögiruum?

No ei jõudnud mina ära imestada koduseid asju, kui kooli jõudes tabas mind uus üllatus! Astun mina kooli väravast sisse ja mida ma näen- õpetaja Charles I klassist, kes on ikka olnud oma ligipääsematusega üks paras mõistatus meie jaoks Mariaga, mängib lastega vahetunni ajal võrkpalli!!! Seisatan, hõõrun silmi ja hõõrun veel kord... No nii ongi! Küsin Maria käest igaks juhuks, et kas tema näeb sama, mida mina ehk et äkki pikast lennureisist silmad udused? Maria kinnitab, et ta näeb ka sama pilti. Küsin, mis suur ime vahepeal on juhtunud, arvestades asjaolu, kui visalt see meie APE (adaptive physical education) ja CA (creative art) tunnid rakendusid enne minu ära minekut, rääkimata sellest, et keegi õpetajatest, kes reeglina vahetunnil varjusid päikese eest majanurka, jõid teed ja lapsed otsisid ise tegevust, mängib lastega vabatahtlikult palli vahetunnis? Maria kehitab õlgu ja ütleb, et ta ka ei tea. Koos tõdeme, et äkki ikka polegi pingutused siiamaani olnud nii edutud, nagu meile vahepeal tundus ja ehk on ometi jää liikuma hakanud...

Lapsed on nii toredad, igast klassist kostub hõikeid, kui kooliõuel liigun: „Madam Hille! Welcome back!“. Kuna olen tagasi jõudnud just sõbrapäeval ja olen kodunt kaasa ostnud terve hunniku südamekujulisi kleebiseid, koguneb minu ümber arvutu hulk sõbrakesi, kes kõik tahavad rinda saada sõbrapäeva südamekest. Kuidagi süda läheb soojaks, kui lapsed pusivad ja tõuklevad lähema koha nimel vaikselt ümber minu, kes haarab ümbert kinni, kes paitab kätt, kes vaatab niisama andunult otsa…. Taban end mõttelt, kui vähe on ikka siinsetel lastel rõõmuks vaja ja kas me ikka seal kaugel Euroopas vahel ei pinguta laste osas oma asjadekultusega üle, panustades liiga vähe emotsioonidele, mis jäävad ju lastele kogu eluks…

Sõbrapäev koos Eestist toodud südamekestega

Mul on täna esimene koolitus õpetajatele, minu ülesandeks on rääkida laste füüsilisest erivajadusest, kuid olen käigupealt ümber otsustanud ja räägin täna üldfilosoofilistest teemadest, nagu isiklik hügieen ja liigutuslike häiretega laste kohtlemine üldiselt.

Nuputan koos "abilistega" õpetajate koolituse teemasid

Kell 15.30. ongi kogunenud õpetajad 7. klassi ruumi, kus meil tavaliselt koosolekud ja koosistumised toimuvad. Vaatan neid ja mõtlen: kuidas küll tänast koolitust läbi viia? Teemasid on tohutult palju, alates isiklikust hügieenist ja lõpetades konkreetsete erivajaduste käsitlusega…. Siis teen otsuse, et lähenen loominguliselt ja jälgin õpetajate reaktsiooni, vastavalt sellele ka edenen. Alustan koolitust videoga, mis kujutab 10 kuust last, 26-aastast noort naist ja 83-aastast vanamemme tõusmas põrandalt. Näitan videot ja küsin, mis see on, mida näete esitajate liigutuste juures sarnast või erinevat? Õpetajad vaatavad, vaatavad veel kord ja siis… vaikus. Mina tunnen end nagu 25 aastat tagasi, kui tegin oma esimese koolituse Tallina Lastehaigla arstidele…. Formuleerin oma küsimuse siis teistmoodi, vahepeal tundub, et kuigi räägime kõik inglise keelt, siis keenia inglise keel on veidi teistsugune…. Ja siis hakkavad õpetajad rääkima, kobamisi, ebalevalt, kuid täitsa õigeid asju ja häid tähelepanekuid! Mina rõõmustan nagu segane ja lähen edasi teemadega. Näitan videosid oma teraapialastest Eestis ja küsin kas nad tunnevad ära sarnast liigutuslikku käitumist mõne oma õpilase juures. Koolitus läheb täistuuridel käima, õpetajad arvavad, räägivad ja mõtlevad kaasa, teeme praktilisi harjutusi, kuidas peaks või võiks mõnda tunnetusliku- liigutusliku defitsiidiga last juhendama ja lõpetame ühise tõdemusega, et ka vaimse defitsiidiga lastel esineb liigutuslikku mahajäämust, proovime koos mõelda, kuidas neid paremini juhendada. 

Üritame õpetaja Everlini abiga aru saada, kuidas tajub meelepuudega laps tõukamist, lükkamist ja juhendamiseta käe otsas "vedamist"

Kui pärast koolitust rampväsinult kodu poole liigume, küsin Marialt, kuidas koolitus tundus. Ta rõõmustab mind vastusega, et tead, seda ja seda ma pilti ei saanud, sest unustasin end Sind kuulama! Mina rõõmustan täiega, kuna kui Maria eripedagoogina  ütleb, et unustas ennast mind kuulama, siis ehk läks koolitus täie ette. Sel õhtul vajun magama nagu kott kl 8 õhtul ja näen ilusat und kodusest lumisest Tallinnast, minu kallist koerast Bennyst ja oma kodukesest….

Edasi juhtub aga reedel taas üks väike ime, mida olen pikalt oodanud, planeerinud ja lootnud täide saata. Reede hommikul, peale mõningast aafrikalikku viivitust, on meie käsutuses Maria ja Gladysega (Rise and Shine kooli koordinaator Mondos) autojuht ja me sõidame Bongoma linna lastele jalatseid ostma. Kauplemine ja ostmine on siinmail kunst omaette. Alustame Gladyse ja autojuhi valitud kingapoekesest, kuid põrkame kiiresti suuremõõdulise, laisa ja ükskõikse omaniku otsa, kes deklareerib, et viletsad tennised saab küll meie olemasoleva raha eest, kuid mitte korralikke jalavarje lastele. Üritan talle selgitada, et saagu aru, me ostame 75 paari jalanõusid, aga me tahame ausat hinda ja korralikku kvaliteeti. Suur must inimene mõtleb veidi ja ahnus saab temast võitu, diili ei tule.

Selles jalatsipoes siiski tehinguni me ei jõudnud

 Lõpuks leiame poekese, kus omanikuproua saab meie võimalustest ja soovidest aru ning algab 75 paari jalanõude lugemine. 

Jalatsite diil on lõpuks tehtud!

See võtab siinmail ilmselt paar tundi aega, seega siirdume autojuhi ja Gladysega esmalt sööma (ikka kohalikku kukut!) ja seejärel koolile meditsiinivahendeid ostma, mille jaoks on direktor isiklikult oma taskust meile lugenud peo peale pea 50 euri. Ka see on ime, millist enne pole sündinud. Meditsiinivahendite leidmise ja tellimuse kokkupanekuga läheb oma poolteist tundi aega, Maria üritab kannatlikult tema käes oleva nimekirjaga toimetada ja aru saada, mis ravimid on olemas, mida mitte ja et meil taas kord nahka üle kõrvade ei tõmmataks. Peale 4 tunnist ootamist, kauplemist ja probleemide lahendamist on meil lõpuks käes nii meditsiinivahendid kui jalanõud. Otsustame rampväsinult koju sõita, kuna palavus on täitsa talumatu, seda eriti linnas. Nädalavahetuseks siirdume reede õhtul Kakamega Golf Hotelli, kust laupäeva hommikul Maria ja Julius stardivad Nakuru rahvuspargi poole, mina aga ostan mõned vajalikud asjad Kakamegast ja siirdun laupäeva pärastlõunaks koju. Avastan, et taas on meie maja ukse ette tekkinud lisaks meie oma lukule majaperemees Jakobi asetatud hiigelsuur tabalukk! „Safety first“, ütleb Jakob ja eemaldab oma hiigelsuure tabaluku, nii et ma lõpuks saan majja ja tunnen täitsa rahuldust, et saan veeta rahuliku nädalavahetuse.

Siiski, päris rahulik see pole, nimelt saan meie majapidajannalt Doreenilt laupäeva õhtul järjekordse sõnumi, et olen väga oodatud pühapäeval temaga koos kirikusse. Oleme erinevatel põhjustel mitmeid kordi ära öelnud sellest võimalusest, nüüd tundub, et ikkagi peaks viisakusest minema. Seega, sätingi end pühapäeva hommikul kauniks ja siirdun koos Doreeniga ühte paljudest küla kirikuhoonetest. Kirik, muide, omandab ka siin veidi teistsuguse tähenduse, seda nii oma väljanägemise poolest, kui ka seal sees toimuva seisukohalt. Istume kirikus oma 3 tundi, mille kestel tuleb kuulata ülifanaatilisi jumalateemalisi sõnavõtte ning korduvalt püsti tõusta ja… laulda ja tantsida täiest kõrist! Igal juhul on see üks ülimalt lustakas kirikuskäik, mida mul on õnnestunud oma väheste kogemuste juures näha!

Pühapäev võiks olla täiuslik, kui pärastlõunal ei hakkaks ennenägematult tugevat äikesevihma sadama koos unustamatu välgunoolte mänguga taevas, mille käigus loomulikult kaob elekter. Otsustan, et heidangi siis kl 8 magama lootuses, et sellist mõnetunnist elektrikatkestust on varemgi olnud. Veidi olen küll mures, kuna nii Maria ja tema külla saabunud poiss-sõber Julius kui minu abikaasa Tom, kes mulle külla tuleb, peaksid saabuma esmaspäeva varahommikul Kisumust. Mures selle pärast, et arvuti ja telefon on üsna tühjavõitu ja kas hommikul ikka Dominic ja mu kaaslased lennujaamas kokku saavad, eriti kui mul telefoni pole, millega neid teineteist leidma suunata. Ärkan esmaspäeva hommikul väga vara ja tõden, et elektrit ikka pole ja telefoni aku näitab 6 %-list laetust. Kratsin kukalt ja otsustan kohe Dominicile helistada, et veidi juhiseid anda. Õnneks on need 4 juba üksteist leidnud ja sõidavad rõõmsalt Shianda poole. Peale suuremat jällenägemisrõõmu jagamist siirdume kõik 4-kesi koos kooli poole. Kooli õpetajad ja direktor suruvad Tomil lugupidavalt kätt ja soovivad talle tere tulemast. Siis saame lõpuks Mariaga koos direktoriga maha istuda ja hakata arutama omi asju, mida oleme planeerinud teha sel nädalal.

Siis saame suure üllatuse osaliseks, kuna direktor teatab häirimatu rahuga, et lastel algab sel nädalal koolivaheaeg! Me Mariaga vaatame nõutult teineteisele otsa, et kust see nüüd siis tuli ja miks me sellest ennem midagi ei teadnud? Direktor jälle vastab, et ta arvanud, et me teame siinset koolikorraldust…. Nojah, tuleb taas kord tõdeda, et ära imesta Aafrikas mitte millegi üle…Oleme Mariaga segaduses ja taandume õuele aru pidama, kuidas nüüd talitada asjadega, mida oleme selleks nädalaks planeerinud. Julius takseerib koos Tomiga oma pooleli olevat laste kiigu ehitust kooliõuel ja nendivad, et nad jõuaksid postide maasse valamiseni ehk teisipäeval ja siis peaksid kiigupostide valamiskohad kuivama 4-5 päeva. Otsustame kiirkäigul, et teeme ära võimalikud tegevused esmaspäeval-teisipäeval, osaleme kooli nõukogu koosolekul (mis ikka pole veel toimunud, kuigi pidi toimuma juba sel nädalavahetusel, kui ma koju lendasin!) kolmapäeva hommikul ja lendame siis Mombasasse, mis on imeilus saarel asuv linnake teisel pool Keeniat India ookeani kaldal. Kuidagi peame ju oma aega täitma, kui kool on kinni ja kellegil meist pole ootamatult sülle sadanud puhukuse vastu midagi!

Mina saan esmaspäeval pidada ära oma liikumistunnid nurserys ja teistes algastme klassides, lisaks isikliku hügieeni ja haavade hooldamise tunnid 7. ja 8. klassis. 

Teeme tutvuist haavade puhastamise ja plaastritega

Peab tunnistama, et algklasside õpetajad on tublid, nad on omaks võtnud asjaolu, et tunniplaanis ette nähtud kehalise kasvatuse tundide ajal tõepoolest toimub liikumistegevus, mitte ei asendata seda matemaatika või suahiili keelega. Nüüd aga proovin Maria abil suunata õpetajaid toimetama nii, et kõigil, ka liikumispuudega lastel oleks neile jõukohane kehaline tegevus. Loomegi erinevad grupid ja katsume neid erinevate tegevustega tegelema saada. Tulemus pole paha, saan isegi mõned ratastoolis lapsed püsti tõsta ja lõpuks uurida, kas ja kui palju on nad võimelised ise jalgadele toetuma. Ühtlasi püüan aru saada, millistel vaimsete häiretega lastel esineb kaasuvalt liikumishäireid, siis saan Mariat aidata nende tegevuste planeerimisel. Igal juhul tundub, et kõigil on lõbus, nii meil kui ka lastel.

Veel ühe traditsiooni loodame sisse viia Rise and Shine koolis. Olen Eestist Balti jaama antiigiturult kaasa ostnud hunniku vanasid plekist rinnamärke. Minuealised veel mäletavad, et sellised olid ka meil „K tähega (korrapidaja õpilane) rinnas oma kooliajal. Olen tähele pannud, et siinses koolikorralduses on õpetaja a ja o ning laste omaalgatus ning vastutustunne ei saa küll eriti toidetud. Nüüd võtangi märgid ja läheme Tomi ja Mariaga õpetajatele selgitama, mida nende märkidega teha tahaksime. Räägin, et igas klassis võiks olla korrapidaja õpilane, kes jälgib klassi reegleid, mida iga õpetaja peaks lastele korrapidajaõpilase kampaania selgitamise käigus ise kehtestama spetsiaalselt oma klassi jaoks. Et ühtepidi oleks õpetajate töö kergem ja teisipidi oleks see väga vajalik laste vastutustundlikkuse tõstmiseks. Pean tõdema, et õpetajad lahendavad selle ülesande väga erinevalt. Mõned õpetajad, nagu õpetaja Everline 1. klassist ja õpetaja Violet 5. klassist seavad väga nutikad reeglid, mis ilmselgelt ka meile meeldivad. Nt: ole viisakas ja tähelepanelik teiste laste suhtes, ära löö teisi lapsi, pese enne sööki ja tualeti kasutamise järgselt käsi jne. 

1. klassi tüdruk Night on saanud rinda korrapidaja õpilase märgi

1. klassi reeglid, mida korrapidaja õpilane peab jälgima

Aga on ka selliseid klasse, kus õpetaja seatud klassi reeglid on järgnevad: istu rahulikult oma kohal ja loe (see on selleks puhuks, kui lapsed on mingil põhjusel omapead, kuna õpetajat tunnis ei ole) või et kisada ei tohi! Nojah…. Aga laias laastus tundub meie korrapidaja õpilase kampaania leidvat head vastuvõttu, väike Munira nt 5. klassist on korrapidaja õpilase staatusest nii kõrvust tõstetud, et lausa lust vaadata – seega, oleme täitsa rahul.

5. klassi Munira suhtub väga väärikalt oma uude ametiposti....

Kolmapäeva õhtuks planeeritud koolitus õpetajatele, kus oleksime vaadanud koos üle põhitõed laste kätepesust, hammaste pesust jm isiklikust hügieenist, lükkame siis edasi sinnamaale, kui lapsed koolis tagasi. 

Selle teemaga seoses saame aga hakkame enda arust suure praktilise asjaga, nimelt siirdume kohalikule turule Tomi ja Mariaga ning ostame igale klassile kätepesuanuma, veekannu ja tüki seepi. Sätime need kõikide klasside uste ette ja palume õpetajatel jälgida, et lapsed korralikult käsi peseks enne söögivahetundi. Peab küll tõdema, et käte pesemise juures oleme me peaasjalikult ise rakkes, õpetajad paraku näitavad üles vähest huvi. Kuigi, tõe huvides peab mainima, et eranditult iga õpetaja käib meid kättpidi tänamas, et oleme väga suure asjaga nende laste jaoks maha saanud. Igal juhul, esimesel vahetunnil on palju funi kõigil lastel, ka suurematel klassidel. 

Käime Tomi ja Mariaga klassist klassi ja näitame ette, kuidas korralikult käsi tuleb pesta, Tom vinnab kooli kaevust vett ja tassib seda iga klassi juurde vajalikul määral. 

Tom kätepesu aktsioonis vett tassimas

Jesinthaga 6.klassist käsi pesemas

Tekivad mitmed mõtted seda nähes, nt kas ainult raha on takistanud koolil siiamaani neid isikliku hügieeni pidamiseks nii vajalikke esemeid ostmast ja käte pesemist jälgimast? Lapsed õpivad teadustundides juba 4. klassis kopsude tööd, kuid ei pea vajalikuks käsi pesta enne sööma hakkamist…. Karta on, et siin on ka midagi tegemist hoiakutega ja tõekspidamistega. Igal juhul on see asi nüüd tehtud ja loodame, et sellest ka traditsioon kujuneb ja õpetajad ning klassi korrapidajad ikkagi hakkavad jälgima käte pesemist.

Ja siis see kolmapäevane kooli nõukogu koosolek, mis lõpuks aset leidis. Sättisime end juba hommikul varakult valmis kooli õuel, olime nõukogu jaoks kenasti lille löödud ja valmis aru andma, kes me oleme, kust tuleme ja mida loodame saavutada. Eht-aafrikalikult algab nõukogu koosolek loomulikult planeeritust poolteist tundi hiljem, sedagi meie viisakal, aga tungival pealekäimisel, kuna kardame oma Kisumu lennukist maha jääda. Koosolekule on hetkel kogunenud kümmekond nõukogu liiget, kuigi neid peaks olema 20, nagu meid eelnevalt direktor informeerinud. Meie oleme valmistanud Tomi poolt kaasa toodud krõbeleivast ja veidi sulanud kanapasteedist suupisted ning ehime laua Eesti lippudega. Igale nõukogu liikmele on Tom ka minu palvel kaasa vedanud sini-must-valge EV 100 sümboolikaga pastaka.

EV 100 "vastuvõtulaud" kooli nõukogule

Direktor alustab paatosega hääles meie, minu ja Maria, teenete üleslugemist ning toonitab, kui hea meel on koolil meie kohaloleku pärast. Loodame, et ta seda kõike siiralt mõtleb. Seejärel saame meie sõna, proovime samuti käituda aupaklikult, kiidame ja täname kooli ning nõukogu võimaluse eest siinmail sõna sekka öelda erivajadusega laste koolitegevuse osas. Räägime oma tehtust, alates abivahendite parandamise vajaduste kaardistamisest, õpetajate kunstiteraapia tundidest, jalatsikampaaniast ja meditsiinivahendite muretsemisest kuni plaanis olevate töödeni, et tahaksime kooli seinad katta laste maalingutega ning korraldada enne jalatsite jalgapanekut laste jalgu õgivate liivausside ennetamise ja/ või ravimise kampaania. Nõukogu liikmed kuulavad tähelepanelikult, noogutavad tunnustavalt ja lõpuks tänab nõukogu esinaine meid lühikese kõnega nõukogu poolt. 

Võõrustame kanapasteedi leivakestega kooli nõukogu

Viisakused vahetatud, võileivad ja pastakad laiali jagatud, lehvitame kõigile õpetajatele ja lastele ning siirdume kodu poole, et kibekiirelt oma asjad kotti visata ning Kisumu poole sõitma hakata.

Nüüd oleme siinses Mombasa paradiisis koos palmide, ookeani, imetabaselt iidse araabiapärase vanalinnaga, rahvuspargi kaelkirjakute ja palju maitsva toiduga veetnud paar päeva ja tõtt öelda, oleme endiga rohkem kui rahul ja täitsa õnnelikud.

Täna on aga meie kalli Eesti sünnipäev, tervitasime seda eile õhtul maitsva õhtusöögiga kohalikus restoranis ja täna hommikul „heiskasime“ hommikusöögilaual kaasa toodu lipukesed.

Elagu Eesti!

Jumal kaitse Eestimaad ja meid kõiki, olge tervitatud, armsad sugulased, sõbrad ja töökaaslased kodumaal!

Hille