Sunday, March 17, 2019

Oh the warmth, oh the welcoming!

It was a bit over a month ago, when I arrived in the village called Shianda, in western Kenya. Kenya is a country where I’ve found it extremely easy to feel like home. Now, what makes a country feel like home though? Turns out that it  has nothing to do with the climate, comfortable bed you’ve gotten so used to, unappreciated luxuries like running water and stable electricity, or the home-cooked meals and available food in the super-markets. It is actually all about the warmth of the people, that you’re surrounded with, that makes you feel so welcome and comfortable - like home. And boy, oh boy, how much of it you come across here in Kenya. 

Statistics say that about 17.4 million of the poorest people in the world live in Kenya. And assessing based on the economy, living conditions and funding of education and health care, I do believe that number is correct indeed. However, these are the things that we consider as wealth, not necessarily what they do. The definition of wealth to them, is a whole different concept.

They embrace the little they have with such grateful hearts I’ve hardly ever seen before. They find something worth of a loud jabbering laughter even in the poorest of situations (which I sometimes find odd though). 
They have this calmness in them and smiles on their faces, even if they barely have funds for their kids’ school fees and have no idea how to pay for the next day's dinner. This real “hakuna matata” attitude. There’s been moments when it has freaked me out a little and made me want to ask them how can they be so careless, naive and irresponsible. But the truth is, they’re not. It’s far from that.

It’s not that they don’t understand the gravity of their situation (meaning economical), it’s just that they’ve accepted the fact that there’s not much they can do about it. They’ve learned to cope and trust in what they believe in. They believe that tomorrow will be a better day and they’re not stressing over all the ‘what if’s, which is so common for us, Europeans, to do. 
They really do master the art of embracing ‘the now’ and finding peace and happiness in what they currently have, not missing what they don’t or envying what the neighbours do. So, huge learning point for us Europeans.

Don’t get me wrong here though, it doesn’t mean that they don’t want to have it any better. Oh, they definitely do. They’re, for sure, trying to grasp every opportunity for improvement. They are longing to see the change for better. But they do it in a way that we don’t know how to. They do it with a peace of mind, yet hope of heart, without a glimpse of self-pity or constant complaining. With this calm and stress-free approach, which I would never be able to maintain, if I was their situation. 

It is, without a doubt, a beautiful, humbling experience to see and learn from their mindset, especially for me, since ‘impatience’ could easily be my middle name and worrying for no reason is not exactly rare either. I am very much looking forward to my next months in Shianda and hope to take on at least a tiny bit of the locals’ approach on life. 



So much for now. I will definitely write about the health care situation in rural Kenya, work conditions for nurses and my work here in my next post. 

If you'd like to read more about the living conditions and everyday life, as well as education and nutrition in our village, I highly recommend to read the blogs of my fellow-volunteers Hanna-Marta, Panagiota and Birgit (blog in Estonian). Links to their blogs can be found in the top right corner.



Friday, March 8, 2019


Greetings from Shianda and Happy Woman's Day (here we celebrated it on the 10th of February)!

Sunday, March 3, 2019

Harjumine Aafrikaga

Tere, tulevased/praegused/endised vabatahtlikud ja muud huvilised. Minu nimi on Birgit ja olen Mondo saadetud vabatahlik Shiandas, Keenias. Töötan järgmised viis kuud kohaliku organistatsiooni Wefoco juures. Minu ülesandeks on töötada koos kohalike gruppidega ja aidata neid ettevõtlustegevustes. Tulin kuu aega tagasi Aafrikasse kohvritäie ravimite ja rohkete eelarvamustega. Ravimid on siiani alles õnneks, aga eelarvamused on enamasti ümberlükatud.

Elamistingimused

Jagan kolmetoalist korterit teise vabatahtliku, hispaanlanna Martaga. Jagame Martaga peale korteri ka paljusid iseloomujooni ja kiindumust hea toidu vastu. Meie köök on alati Shianda turult ostetud värsket kraami täis. Majal on aed ja veranda, kus joon hommikukohvi koos ringi siblivate kanade ja ennasttäis kukega. Naudin väga siinseid hommikuid; ärkan enne teisi, aga veidi hiljem kui too kukk, ehk umbes seitsme paiku. Korter on väga kodune ja selliste rahulike hommikutega on väga tore alati päevale vastu minna.

Shianda küla ja kogukond

Oleme vabatahtlikega ainsad muzungud külas ja tähelepanu on meeletu. Saan aru, miks Hollywoodi staarid ütlevad, et kuulsus on väsitav. Inimesed tervitavad, näitavad näpuga ja küsivad kuidas läheb umbes viis korda minutis. Aga sellega harjub ja selle vastu aitab enese väljalülitamine. Selle on kõik vabatahlikud ära õppinud. Paar korda on juhtunud, et näen teist vabatahtlikku üle tee kuskil eemal ja hüüan teda mitu korda, aga ta reaalselt ei reageeri. Välja lülitatud. Kogukond kellega töötame on väga külalislahked. Algul veidi kartsin, et nad pole ehk huvitatud mingitest koolitustest, mida me siin üritame neile anda. Aga need, kes kohal käivad on väga tänulikud. Minu jaoks on kõige liigutavam vaatepilt see, kui vanad mehed ja naised, pliiatsid näpus, hoolega kuuldut kirja panevad. Iseasi see kui palju õpitust ka kinnistub, aga selle jaoks ongi monitoorimine.

Eelmine kogukonna vabatahlik Linda korraldas kohaliku põllumajanduseksperdi Salimiga kanapidamise ja orgaanilise põllumajanduse koolitusi. Küsisime siis peale tema tsükli lõppu, mida iga grupp on õppinud ja kasutusele võtnud. Selgus, et enamusel olid meeles mida nad õppinud olid, kuna oskasid nö. tunnikontrollile õigesti vastata. Samas väga paljud ei implementeeri õpitut, kuigi teadmised on olemas. Seega üritan oma aja jooksul teha neile projektijuhtimise koolitusi, kus proovin neile natuke sisendada sellist suhtumist, et no excuses, only results. Ehk kuidas asju planeerida ja meeskonnana neid asju ellu viia. Vaatab kuidas läheb.

Töö ja vaba aeg

Gruppe, kellega töötame on kokku 16. Seega kui koolituste tsükkel käib on päevad tihedad. Tööpäev algab boda seljas grupile külla sõites. Boda sõidud on üks mu lemmikosa päevast ausalt öeldes. Oleneb paljuski bodajuhist, aga hea juhiga mööda käänulisi külateid sõita on mõnus. Kui grupi juurde jõuame siis meid tervitatakse hoogsasti. Siis algab ootamine. Ootamist tuleb Aafrikas palju ette. Oleneb päevast ja grupist, aga kella peale ei alusta me kunagi. Kui oleme kokku leppinud, et koolitus algab kell kümme, siis enne kella 11 on naiivne arvata, et midagi juhtuma hakkab. Sellega harjub. Kui koolitus on pikem, siis on ka lõunasöök grupiga koos. Ugali, kana, kartul, lehtkapsas on tavaliselt menüüs. 
Kui me gruppe ei külasta, siis teeme kodus või Wefoco kontoris tööd. Nendel päevadel sööme küla kohvikutes või kodus. Käime ka kaks korda nädalas kõrval külas trennis, et chapati ja töömõtted välja higistada. Nädalavahetusteti sõidame külast eemale, seda on vaja. Keenia on väga ilus ja avastamist on palju!