Sunday, May 31, 2015

Tere, meie kuulume perekonda plasmodium falciparum ja seame end sinu organismi elama

Niimoodi tutvustasid end mulle trobikond eukarüootseid algloomasid, kes seadsid end mugavalt sisse minu punalibledesse ja seal korraliku peo käima tõmbasid. Pidu oli nii kõva, et mul veel mitu päeva pea valutas, rääkimata muudest hädadest.

Enne kui räägin oma uutest tuttavatest, annan ülevaate viimase kahe nädala tegevusest. Aeg möödus koolide külastamise tähe all. Esmaspäeval ja teisipäeval toimetasin kätte eesti sõpruskoolide kirjad Munganga keskkoolile ja Khabakaya põhikoolile. Kirjade vahetamine sõpruskoolide vahel toimub suhteliselt harva, paar või mõned korrad aastas. Eriti see võib niimoodi tunduda meile, kes me oleme harjunud saatma emaile ja infot vahetama silmapilkselt. Siin need asjad päris niimoodi ei käi. Seda suurem on aga kohalike laste rõõm kui nad üle pika aja jälle kirju saavad oma eesti sõpradelt. Eesti koolide kirjad ette loetud, asuti neile ka vastama. Kes kirjutas oma koolist, kes perekonnast, kes vabast ajast. 

Munganga keskkooli õpilased kirjadele vastamas


Khabakaya õpilased süvenenult


Kolmapäeval ajasin kahe Brilliant Fund'i õpilase jälgi, et nendega intervjuu teha ja mõned pildid teha. Eesti sponsorite abil toetab MTÜ Mondo tublimaid Shianda keskkoolide õpilasi, kes vastasel juhul koolis ei saaks käia. Põhjuseks on üldjuhul perekonna halb rahaline olukord või vanemate puudumine. Küsitlesin Sylviat ja Marki. Mõlemad on väga inspireerivad näited, keda näiteks eesti õpilastele eeskujuks tuua. Et kui ikka väga tahad, siis saad hakkama. Sylvia on 15aastane tütarlaps, kes jäi rasedaks, kukkus selletõttu koolist välja. Üks tütarlaste koolist eemale jäämise põhjuseid ongi rasedus, ennetustöö on ülimalt vajalik. Tahe õppida oli aga Sylvial suur, ta sooritas eksamid ja nüüd on tagasi koolis. Tema töötu üksikema koolis käimist toetada ei saa, küll aga teevad seda eesti toetajad. Sylvia on neile tänulik. Toetajatele võin öelda, et koolis läheb Sylvial hästi. Eksamitulemustelt oli ta neljakümne kaheksast õpilasest kaheteistkümnedal kohal. Not bad, not bad at all. Tema soov on saada arstiks, et saaks teisi inimesi aidata. Mark on endine tänavapoiss, kes nüüd õpib keskkoolis ja kellel ka läheb väga hästi. Koolis meeldivad talle ülekõige loodusteadused.Tema unistuseks on saada piloodiks. Millegipärast arvan, et kui elu on andnud inimesele teise võimaluse, siis see kasutatakse ära. Mark ja Sylvia teavad, et järgmist võimalust ei pruugi tulla.

Mark

Sylvia


Samal nädalal sai külastatud ka Rise&Shine kooli, pigem käisin seal direktorit otsimas. Lugu hakkab meenutama seda maja ja päkapiku lugu (nõukogude aja lapsed kindlasti mäletavad seda multifilmi), mis jätkus ka järgmisesse nädalasse. Plaan oli minna ka Eshiakulo kooli, et õpilased saaksid kirjad valmis kirjutada oma eesti sõpradele, aga mingi hetkeline nõrkushoog lõi mind rivist välja ja jäi minemata. Oleks ma vaid teadnud, et see on lapsemäng võrreldes sellega, mis tulemas on..

Lisaks koolidele õnnestus külas käia ka paaril perekonnal, kelle olukord on väga halb. Ühe perekonna kõige tublim laps käib koolis tänu eesti toetajale. Vanaema kasvatab üksi mitut lapselast ja lihtsalt ei ole võimalik lapsi koolitada. See vaatepilt, mis mulle avanes, oli suhteliselt trööstitu. Loodetavasti kohaliku mittetulundusorganisatsiooni WEFOCO abiga saavad nad jalad alla. Siinkohal märgin ära ka selle, et WEFOCO aitab neid, kes end ise aidata tahavad. Kandikul ei tooda midagi kätte. Igipõline õnge ja kala teema. 

Eelmisel nädalal külastasin koole eesmärgiga tunde vaadelda. Kolmapäeval vaatlesin tunde Munganga koolis. Kirjandus, ajalugu, keemia, füüsika. Istusin klassi tagaotsas, üritades olla nii märkamatu kui vähegi võimalik. Ega see eriti ei õnnestunud, pidevalt visati minu poole pilke, et mida see muzungu seal teeb. Mis ma ikka tegin, jälgisin õpetaja õpetamismeetodeid ja tegin selle kohta märkmeid. Natuke koomiline olukord tekkis kirjanduse tundi minekul. Tund oli juba peal, mind juhatati uksest sisse, vaatasin et õpetaja muigab, õpilased muigavad..Varsti sain aru, milles küsimus. Nad võtsid just läbi mingit raamatut, mis rääkis kolonialismist ja valgetest ja ma sattusin olema nagu mingi lihast ja luust aktiivõppemeetod, kes on tundi tulnud, et kirjanduslikku teksti natuke illustreerida. Kirjandusetund meenutas meie kirjanduse tunde. Arutati raamatu teksti üle. Loeti, õpetaja kommenteeris, pani tahvlile kirja. Võibolla oleks võinud rohkem küsida ka õpilaste arvamust. Peab ütlema, et niipalju kui ma nägin, siis osad õpetajad kasutavad igati häid meetodeid, arvestades vahendeid, mis neil olemas on või siis täpsemalt öeldes, puuduvate vahenditega üritatakse anda võimalikult hea tund. Näiteks füüsika tunni teemaks oli staatiline elekter ja mis oleks parem kui lasta lastel joonlauda oma juustesse hõõruda, et tekitada staatilist elektrit. Lastel oli nalja kui palju. Lisaks teooria vihikusse kirjutamisel said ka praktikat. Lisaks tõi õpetaja ka elulisi näiteid ehk siis sidus tunniteema reaalse eluga, mis on igati tänapäevane õppemeetod. Sama saab öelda ka keemiaõpetaja kohta, kes õpetades happeid, rõhutas mitmeid ja mitmeid kordi, et kõike ei ole vaja suhu pista. Lisaks lasi ta lastel kooliaiast lilli korjata, et õpetada indikaatorite valmistamist, et tuvastada hapet. Tundi natuke paremaks saab muuta alati, nii on see alati ja igalpool. Nagu öeldakse, et täiuslikku tundi valmistab õpetaja ette terve oma elu.

Munganga keskkool mulle meeldib, tõenäoliselt sellepärast, et on tekkinud väga hea klapp selle kooli õppealajuhatajaga. Mees saab naljast aru, teeb ka ise nalja, mis sa hing veel ihkad. Tee headeks inimsuheteks on loodud. Kuigi peab ütlema, et positiivsed suhted on kõikide koolidega.

Neljapäeval külastasin Khabakaya põhikooli. Seal vaatlesin inglise keelt ja tundi nimega social studies. Vahepeal kasutasin võimalust, hiilisin ühte klassi, kus õpetajat polnud, küll aga mitukümmend õpilast. Tekitasin seal parajalt elevust ja mürglit, sest näitasin neile mõningaid pilte eesti talvest, lumest, suusatamisest ja ka omaenda klassiruumist ja õpilastest. Ja siis see juhtus...tundsin, et mind rünnatakse, aga ma ei näe kes..ühtäkki olin uimane, nokaut..ei, vara veel. Alguses arvasin, et päikesepiste. Otsaesine oli tulikuum, see ei tõotanud head. Vabandasin, et ma ei saa enam tunde jälgida ja lahkusin. Koju jõudes oli palavik 38, väsimus, uimasus, külmavärinad. Selge pilt. Tõenäoliselt mind nokauteeriti perekond plasmodium falciparumi poolt. Ju nad olid mu organismis juba varemalt, aga ootasid oma võimalust. Kohalik arst tegi vereproovi ja diagnoos oli ühene: malaaria. Sain tabletid ja järgnevad päevad möödusid.."huvitavalt". Kel soov, võib ise guugeldada malaaria sümptomeid. Midagi toredat seal ei ole. Täna sai ravikuur läbi, jääb vaid loota, et see jääb viimaseks.

No comments :

Post a Comment