Tasa sõuad, kaugemale jõuad.

Kisumus käik oli justkui väikeseks puhkuseks Shianda külast ning tagasijõudes hindame Kariniga siinset elu ja kogemust veelgi enam. Minu jaoks oli uueks kultuuriliseks elamuseks laupäev. Ma läksin perede külastusele ning olin kokku leppinud, et saan grupijuhiga kokku kell 8. Kui ma 5 minutit enne kaheksat kohale jõudsin, oli naine minu suureks üllatuseks juba kohal. Kuna eelmistel kordadel on grupijuhid alati vähemalt pool tundi hiljaks jäänud, jätsin laste ankeetide sorteerimise naise ootamisajaks ning pidin seda nüüd tegema esimesse peresse jõudes, kuna esimest korda Keenia ajaloo jooksul oli keenlane kohal enne mind.

Perede külastusel sai kinnitust tõsiasi, et vaesemad inimesed hindavad abi enim ning nende tänu on suurim. Seekord andis puruvaene vanaema ära mulle kingituseks oma ainsa kanamuna. Pärast andsid teised naised veel 4 muna juurde, öeldes, et niimoodi 1 munaga ei saa mind koju saata. Hingele jäi pere, kus olen korduvalt külas käinud ning pole siiamaani nende emaga kohtunud. Kuigi ta teab, et ma tulen. Ta on lihtsalt ära. Teda ei huvita. Ja niimoodi kasvavad ka lapsed. Ema on pidevalt ära. Keegi ei räägi nendega, ei õpeta neid, ei kuula neid.

Teises peres oli hulk lapsi ja vanaema. Laste ema jättis oma lapsed vanaemale kasvatada pärast seda, kui abiellus uuesti - selline käitumisviis on siin normiks, et uude perre oma eelmisi lapsi kaasa ei võeta, kuna uuele abikaasale ei meeldi meenutused naise eelmisest mehest ning ta võib laste vastu vägivaldseks muutuda.

Hetkel tegelen ühe programmitüdruku otsimisega, ta on 15-aastane ning enam kodus ei ela. Enne elas vanaemaga. Nüüd olevat isa talle järgi tulnud ja kuhugi viinud. Liikvel on ka jutud vägistamisest ja rasedusest. Tüdrukut mul veel näha pole õnnestunud, seega ei tea, mis tõsi on. Ma pean kindlaks tegema, et kui ta tõesti isaga mujale kolib, siis ta ka seal saab kooli minna. Alguses ütles tüdruku vanaema mulle, et ta ei tea, kus tüdruk on. Tundsin, et ta ei räägi tõtt ning küsisin edasi küsimusi, kuni kümme minutit hiljem lubas ta juba tüdrukule järgi minna. Loodan, et saan temaga siiski kokku ning segane lugu saab lahenduse.

Täna lõppes siin kooliõpetajate streik, mis kestis 3 nädalat ja 1 päeva. Terve selle aja õpetajad tööle ei läinud, kuna tahtsid palka juurde. Kolme nädala möödudes valitsus lõpuks lubas palgatõusu ning õpetajad nõustusid tagasi kooli minema. Veel mõned päevad tagasi ei teadnud keegi, et millal ja kas üldse see aasta koolid veel avatakse. Samal ajal, kui õpetajad kooli ei läinud, käisid lapsed seal ikka edasi. Iga päev nägin külavahel korralikes koolivormides lastegruppe koolist tulemas. Nad kasutasid võimalust, et kooli minna ja ise seal lugeda ning õppida. Alternatiiv sellele oleks olnud kodus kodutööde tegemine - nõude pesemine, vee kandmine, põllul kõplamine. Lapsed eelistavad aga minna kooli ja õppida, lootes, et neil on ees helgem tulevik kui nende vanematel. Niiet streigi ajal puudusid ainsana koolist õpetajad. Lapsed olid kohal. Lugesid, õppisid, kirjutasid. Ootasid õpetajaid.

Ise olen ma seekordse ajaga Keenias siiamaani väga rahul. Enne siiatulekut mõtlesin läbi, et mis mind eelmine kord stressi viis ning proovin nüüd asju veidi teistmoodi teha. Eelmised korrad mattusin ma liigselt töösse. Läksin igal hommikul kell 8 külastama peresid, haiglaid, gruppe, koole... ja tulin kell 6. Üks päev nädalas oli puhkuseks. See ei pruugi kõlada liiga suure koormusena, kuid kui terve see aeg võõras kultuuris tõsiseid probleeme lahendada, on stressitase kiire kasvama. Seekord siis püüan end mitte esimese kuuga läbi põletada ja võtta asju rahulikumalt.

Janika

Päikselist sügist.

Peagi saab meil Janikaga oldud Shiandas üks kuu. Ajal on siin minu jaoks teistsugune mõõde. Hilinetakse rohkem kui meie maal, millest võiks järeldada, et ehk jääb palju tegemata...Kõik saab ikkagi tehtud.Inimesed on keskmiselt abivalmivad, aga pärast tuleb millalgi arve makstaJ See tähendab, et kui ma saan tuttavalt süüa, siis võib ta lihsalt võtta koridorist mu jalanõud ja neid LIHTSALT kanda. Asi ei ole ainult aitamises võib olla pigem läheduse konsentratsioonis. Mida lähedasem on suhe, seda kõrgem olla kollegiaalsus. Kõik läheb jagamisele ja selles pole küsimustki, et kui sõbral või õel on , et ta seda „piiskut“ minuga ei jaga. Ja küsida pole vaja kui asi elamises olemas, kasutad. Iga päev toimub midagi ja rutiin seisneb ainult ärkamise ajas.

KOLMAPÄEV Viisa toimingud viisid meid Kisumusse, mis oli tõesti linn. Sõit võttis aega ja seeetõttu jäime ööbima NEW VICTORIA hotelli. Väga romantiline on Victoria hotelli rõdult vaadata Victoria järve. Vaatamata lühikesele ajale toimis see piisava puhkusena, vahelduseks külaelule. Viisadega tuleb edaspidigi tegemist, aga mõnes teises linnas.

NELJAPÄEVAL Hommikul ostlesin Kisumus koolituse ja enda tarbeks. Lõunaajal viisin triikraua, ajakirja, kaustikud, pastakad ja ülejäänud asjad kontorisse. Naised – aktivistid olid nagu iga päev kohal ja eriti vaimustunud Aafrika moeajakirjast.Õhtu kulmineerub palli õmblemisega. Tunnen end õpetajana siin väga hästi. Enesehinnang on mul ülepaisutatult kõrge juba paari nädalaga. Nädala märksõnaks on õpimotivatsioon. Kodus Eestis „murran pead“ nädalas korra, et mida ma teen selleks, et õppija tahaks õppida. Shiandas  lapsed  ja  täiskasvanud on lihsalt nii valmis midagi uut omandama. Olen endiselt hämmingus. 

REEDE järjekordne kangaste käsipesu ja kursuse kavandamine. Elevus ja ärevus on saavutanud keskmise taseme. Triikimine on siin planeeritud ettevõtmine, ajastus peab õige olema, ikka enne vihma ja elektrigaJ

LAUPÄEVAL Kauplen „oma inimese hinnaga kanga juppe turu secondhandist. Turul saan ettepaneku õppida ja õpetada ühes kohalikus ülikoolis, mis asub Shiandas pooletunnise sõidu kauguses. Õmblen valmis toote näidise ja muidugi kanga pesu. Päeval kohtuh korraks lastega ja räägime aedvilja kasvatamisest. Lähedal on üks Eesti mõistes suurpere( kuus last, isa surnud, noorim laps seitmene) kellega igapäevaselt suhtlen.  Tegelikult kohtun lastega, meie ja nende kodus, aga ema ei ole mul õnnestunud näha. Õhtuti jagan oma toitu laste ja nende sõpradega. Õpetan siin lastele ühtlasi ka kokkamist - kakao keetmine, pasta, moorapallide kaste, friikartulite valmistamine. 

PÜHAPÄEV Viimased ettevalmistused esmaspäevaseks koolituseks. Asjad komplekteerida, termos osta, käsitöö näidised pressida. Kolm tundi kulus kiriku külastusele ja elamus on kergelt õõvastav, ei oodanud sellist mõju. Õhtuks on kõik koolituseks valmis, olen ootusärevus ja rammestusest vaikne.

ESMASPÄEV Ärkan enne kella. 5.50 olen täiesti selge ja alustan päeva. Nimekirja järgides komplekteerin kotid ja  asun kontori poole teele. Vahepeatuses – küberkohvikus prindin osalejate nimekirjad, tuju hea, sest alati ei lähe nii libedalt elektri jm tõttu. 10. 40 olen valmis koolitusega alustama. Pooled naistest on aegsasti kohal ning ootavad vaikides „treeningu“ algust. Viis tundi möödub kiiresti, enamus proovitöödest saavad valmis. Kursuse lõpuks hakkab sadama. Jääme kontorisse tunniks vihma vangi. Paar naist  arvavad, et koolituspäev võiks pikem olla. Suhtumine õpetajasse hämmastab mind jälle. Enamus naiste nägudest saab lugeda tänutunnet. Turul tänavad paar mind isiklikult.  Milline päev.

Igast asjast võib isu täis saada, kui seda  midagi on liiga palju. Harjumuse negatiivseks küljeks minu arvates on üleküllastus. See puudutub ka õppimise võimalusi ja õppimist.

ülikooli reklaam külas

kirikus

koolitus

motivatsioon

õpimotivatsioon

ülikooli!

 

Karin

.

Jätkuvat nädalat,

kogemused rikastavad ja vapustavad. Olen viimase nädala jooksul tundnud ehedalt põhiemotsioone. Sügav kurbus, piiritu rõõm, üllatav viha...on olnud mu kaaslased mingil ajahetkel. Aga olen õnneseen, et töötan Keenias. Päike pressib igal hommikul trellitatud aknast sisse ja provotseerib tegutsema. Siin on põnevust ja väljakutset kõikideks päevadeks. REEDE Sasin koolivormi hunnikus, sest tahan enda jaoks selgeks teha seitme erineva kooli riietuse. Mõned riided on tõsiselt väsinud. Ma ei ole harjunud mõttega, et kellelgi lihtsalt ei ole niiti ja nõela rõivaste parandamiseks. Teen jooniseid ja arvestan keskmist rõivakulu ühe vormi tarbeks.

LAUPÄEV Mumias´i turul raamatuid ja kangaid valides, läheb pilt tõsiselt kirjuks. Päike, inimesed, lademetes kaupa. Amina ( Janika ja tänaseks ka minu sõber) abiga saan mitmed kvaliteetsed rõivad lapitööks kohalike hinnaga. SECONDHAND on siin populaarsem kui Eestis, mis on loogiline. Lokkav turukaup ei suuda taaskasutuse toodetele mingit konkurentsi pakkuda.Turult tulles jäi silma kohalik taaskasutus, mille tahtsin pilti võtta. Kanad ja „muu kraam“, mida jagub kõikjale.

 PÜHAPÄEV Õmblen järjekordselt näidiseid ja pesen turult ostetud kangaid. Kodus Eestis oleksin kindlasti ärritunud käsitsi vee kandmise,.linade pesemise ja vee soojendamise pärast. Shiandas trepil olen üks naistest, kes naabrinaise laulu saatel teeb tavalisi toiminguid. Ei mingit ängi, puhas pesu ja rahuloluJ Pesu pestes saan kaks kutset kirikusse, annan korvi, aga luban ühineda järgmisel pühapäeval.

ESMASPÄEV Koostan kursuse materjale, pärastlõunal oleme Janikaga kontoris koosolekul. Õhtul planeerin järjekordselt kursust, mis algab  järgmisel emaspäeval. Olen natuke elevil.

TEISIPÄEV Kohtun politseiga, kes on ülevoolavalt hoolitsev turvalisuse pärast ja manitseb tuttavaid valima, märksõnaks ikka SECURITY. Käin kontoris, edastan kursustel osalevatele naistele mõned paljundused ja proovilapid. Mõned naistest vaatavad minu kui jumala poole. Tunnen kohustust ja vastutust, tahan olla hea õpetaja. Minu „imerelvaks“ on BROTHERi õmblusmasin , mis on naabrinaise sõnul siinses suurkülas hübriid, teistel lihtsalt sellist ei ole.

Käin kohaliku sotsiaaltöötaja Bonnyga Shitoto külas Isaacile lubatud raamatuid viimas. Sõitsime mootorrrattaga, jumalik. „Metallhobune & kiirus“, on üks kirgedest, mille Shiandas avastasin. Õhtul nagu ikka kuiva puhul kohtun külasõprade (lastega). Lõikame palli jaoks detaile, parandame riideid, jalutame sõprade poolt haritud maal, vaatame maailma Janika kaardilt ja närime suhkruroogu. Ma ei ole seda varem söönud, aga see on lääge, looduslik magusa pomm. Eestis olen kommisõltlane, siin närin nüüd roogu.

Ülevaade sai tavaline, aga minnes algusesse tagasi... EMOTSIOONID Olen jätnud tööjutust välja mõne inimese isikliku loo. Ma ei tea kus algab või lõpeb diskreetsus ja seetõttu eelistan vaikseks jääda. Aga unistan sinisilmselt siinsetele lastele kasvõi natuke paremat elu.

Karin

Kui kool on kodust liiga kaugel...

Tere.

Nädal on jälle möödunud. Muidu ei panekski seda tähele, aga aeg on jälle malaariatabletti võtta ning see sündmus tuletab nädala möödumist alati meelde - alles ma ju võtsin tabletti. Päevad on läinud väga sisutihedalt ja kiirelt.

Oleme end oma korteris väga mugavalt sisse seadnud ning see tundub koduna, kuhu on alati hea tulla. Karin ajab omal käel asju siin ja seal ning kohanemisraskusi tal ei ole. Elutingimustega. Kui, siis vaid inimeste käitumisega ja selle erinevusega. Tavategevuste ja olmeprobleemide ning logistikaga tuleb ta toime suurepäraselt.

Mina külastasin laupäeval Bumini piirkonna programmiperesid. Lubasin kohal olla kell kaheksa ning kui ma mainitud ajal ka grupijuhi maja juurde jõudsin, oli ta üllatus suur. Kuigi me oleme oma täpse kellaaja järgimisega kuulsust kogunud, siis kell kaheksa uksest sisse astumine oli tema jaoks vist liig. Siin võib muidu keenlastega kokkusaamise puhul alati algkellaajale lisada tunni-kaks.

Bumini piirkond on üsna väike ning ka peresid polnud palju, seega oli tööpäev kiire ja korralik. Ma täpsustasin laste andmeid, sain infot nende praegu kooli ja klassi kohta ning tegin videod ja fotod nagu tavaliselt. Hetkel loon arvutis korralikku andmebaasi, kus igal lapsel on oma kataloog vastavate fotode, videode ning ka tekstifailiga. Loodan, et seda andmebaasi saab edaspidi kasutada veel pikalt. Tekstid kirjutan ümber ka inglise keelde, et andmebaasi saaks kasutada ka WEFOCO liikmed. Meil on nüüd kontoris arvuti, proovin lõpuks andmebaasi sinna tõsta. Kuigi ma pole seda arvutit veel kordagi töötamas näinud, seega ei julge veel oletada, et see tõesti ka töötab.

Pühapäeval ja teisipäeval tegelesingi andmebaasi korrastamisega, esmaspäeval käisin haiglas. Kogusin kokku Bumini piirkonnast need pered, kellel oleks olnud vaja HIV-testi teha (näiteks lapsed, kelle mõlemad vanemad on surnud HIV-i) ning pakkusin, et läheme esmaspäeval koos. Neid nõustati ja neid testiti. Tulemused olid õnneks negatiivsed. Üks keskkoolipoiss ütles mulle, et oli enne arvanud, et HIV-test on väga energiakulukas ja keeruline protseduur, kus võetakse palju verd ning pärast tunned end väga halvasti. Ta isegi veidi kartis seda. Nüüd nägi ta aga, et verd võetakse vaid sõrmeotsast ning tulemus tuleb kiirelt. HIV-kabineti arstid olid asjalikud ja sõbralikud.

Õhtupoole oli koosolek, kus oli väga töine meeleolu. Lahendasime probleeme. Näiteks üks isehakanud grupijuht, kes mulle ühe pere kohta valetas ning teiselt raha oli küsinud, et mind neile külla viia. Kutsusin mehe koosolekule ning küsisin selgitusi. Ta üritas küll keerutada, kuid lõpuks tunnistas oma viga, vabandas ning asi sai klaaritud.

Enim on mind mõjutanud sel nädalal aga ühe programmilapse lugu. Ta käis 8. klassis ning oli väga asjalik poiss, kellel oli ka Mondo poolt leitud sponsor. Sain teate, et ta on surnud. Küsisin koosolekul, et miks. Poiss oli teinud enesetapu. Ja miks? ...

Ta käis koolis oma kodust väga kaugel. Iga hommik pidi ta aga kohal olema 05.45. Siin läheb valgeks aga alles 06.30-st, enne seda on ohtlik ja pime. Poiss pidi iga hommik ja õhtu aga ette võtma väga pika, ohtliku ja pimeda teekonna, et kooli jõuda. Ta jäi pidevalt hiljaks ning teda peksti. Siin on põhikoolis karistusena peksmise kasutamine tavaline meetod. Poiss ei talunud enam alandust ning otsustas end tappa. Sellise põhjuse kuulmine liigutas mind väga. Poiss oli mulle alati perekülastuste ajal kena ja viisaka mulje jätnud ning kojutulles vaatasin ma viimast videot, mis ma temast tegin. Märtsi kuus. Õigemini ma ei suutnud seda terves pikkuses vaadata, aga lihtsalt mõnda lõiku. Ja tõesti. Tema hääl oli vaikne ja alalhoidlik, ma pidin küsimusi pidevalt üle küsima. Ta oleks justkui rõhutud. Kuid siin tekib lastel vahepeal kaamerat nähes kramp ja ma liigitasin selle käitumise sinna kategooriasse.

Nüüd ma lubasin endale, et kui näen veel sellise hääletooniga last, siis küsin põhjust. Ja küsin nii kaua, kui ta mulle selle ütleb. Ma ei tea, millal ma suudan selle video ära vaadata. Alateadlikult ma kardan, et ta on seal maininud oma kooli kauguse probleemi. Ja see oleks mulle raske. Seega lükkan vaatamist veel veidi edasi.

XXX

Tänase ja homse päeva veedame Kisumu linnas, et teha vajalik vabatahtlikuviisa ning et Karini õmbluskursuse jaoks materjali osta. Seejärel reedene puhkepäev ning laupäeval lähen juba Esukura piirkonna peresid külastama. Seal on ka tüdruk, kes käis samuti 8. klassis ja kellel oli ka toetaja, kuid kes vägistati ja ootab nüüd last. Luban, et teen endast kõik oleneva, et see juhtum tema haridusteed ei lõpetaks. Seda juhtub siin külas liiga tihti.

Samuti luban, et ma kuulan seda tüdrukut. Nii kaua, kui tal vaja on.

Janika.

Teine nädal

Eelmisel neljapäeval toimus WEFOCO üldkoosolek, millest võtsid osa nii naistegruppide juhid kui juhatuse liikmed. Pärast mõningaid keeniapäraseid pikki ja ametlikke kõnesid tutvustasime ka meie kariniga end ning oma tööplaani. Andsin naistegruppidele ülesandeks järgmiseks koosolekuks enda käsitööoskuste kirjapaneku ja võimalike lõpp-produktide turustamisplaani tegemise. Esmaspäevasel koosolekul saab nende lennukaid ideid kuulda ja siis juba edasi vaadata, mida teostada võimalik oleks.

Üheks minu ülesandeks on täiendada ja koguda infot toetust saavate koolilaste kohta ning selle nädala olen veetnud SHitoto piirkonnas, käies läbi peresid ja saades uut infot nende hetkeolukorra kohta. Samuti teen lastest videosid, mida nende toetajatele edastada. Esmaspäeval käisin haiglas ühe programmilapsega, kelle tervislik seisund oli väga halb ning samuti HIV-kahtlusega perekonnaga, kes õnneks kõik negatiivseteks osutusid. Perekonnaliikmed olid täiesti kindlad, et on positiivsed, kuna laste isa oli HIV-i surnud. Üks väike test võib aga palju muuta.

Paljud siinsed elanikud ei julge HIV-testi tegema minna, kuna ringleb mitmeid väärarvamusi ning vähese haridusega inimestel ei ole olnud ligipääsu korrektsele infole HIV-i kohta. Levinumad väärarvamused on, et HIV-viirus on karistus jumala poolt ning nakatunud inimesed on saanud peale needuse või muidu halva mõjuga, seega nendega suhelda ei tasu. Usutakse ka, et kui testima minna ja test on positiivne, siis tapab HIV-viirus kiiremini kui siis, kui mitte testida. Inimesed ei tea, et neil on võimalus elada aastaid, kui viirus vaid võimalikult vara avastada ning seejärel arstide nõuandeid järgida.

Naised saavad oma positiivsest staatusest teada tavaliselt rasedaks jäädes - haiglas tehakse vereproov ning teatatakse neile tulemus. Selleks ajaks on nende abikaasad aga tavaliselt juba nii haiged, et peagi suremas. Suurem osa mehi keeldub kategooriliselt tegemast HIV-testi, rääkimata jälgimisest või ravist. Teemat välditakse ning haiglasse minna esimest ja viimast korda siis, kui nad sinna surema viiakse. Naised seevastu käivad korralikult ravil ja elavad veel aastaid.

Sellel nädalavahetusel jätkan järgmise programmipiirkonnaga Buminis ning külastan järgmisi peresid.
Kirjutamiseni!

                                                                         Janika

Kohanemine

Heia,Nädal jälle möödunud ja julgen väita, et olen peaaegu kohanenud.  Olen midagi enda kohta õppinud – kardan nahkhiiri. Pulss muutub kui pimedas, tõesti pimedas need omapärased hiired üle pea lendavad. Peaaegu ei tahagi  tualetti minna?.  Eelmise nädala kahe päeva õhtul valmistasime kohalike lastega nukke, mis tänaseks on rohkem kui pooltel valmis. Laupäeval olin Janika töövari ja kogemus oli praktiline. Sain „nuusutada“ kohalikku külaelu.

Pärastlõunad on  pigem vihmased ja vahel tekib ikka ahhaa – efekti, et olen looduse meelevallas. Kui sajab ei tule inimesed kodust välja või lähevad koju, kui õhustikus on tunda märke sajust. Tegevust kas ei toimu või tegevus katkestatakse...
Ja elekter on on eraldi teema. Enne vihma viiel päeval seitmest lihtsalt voolu ei olu. Ja vihma ajal voolu ei ole ning ei pruugi kohe peale vihma ka olla. Minu töö põhivaraks on õmblusmasin, triikraud, arvuti ja sellest tulenevalt pean tööd planeerima, millal mis tööd teen, saamaks kõik asjad tehtud. Üritan päikesega sammu pidada 6.30 – 17.30 saab tegutseda.
Kolmapäev teeme küla lastega valmis nukud. Mumias`t ostan kursuse jaoks tarvikuid. Internetikohvikus prindin homseks materjalid ja siin võtab enamus ettevõtmistest veidike rohkem aega.
Neljapäev Koosolekul kursuslastega tutvustan kursuse kava ja arutame logistika probleeme. Ootan põnevusega koolivorme, mille naised kaasa toovad. Loodetavasti näen kaheksat erinevat vormi, sest meie projektis osalevad naised Shianda kaheksast piirkonnast.
Mulle on ikka meeldinud vana kulunud väljend, et elu on teekond. Shiandas tegutsemine põhjal tahan öelda: „Iga tegevus võib olla teekond...sõltub?.“

 

                                                                               Karin

Esimesed muljed

No – nii, palju võib olla vähe ja vähe võib olla palju.... Nii võtan kokku Keenias oldud neli päeva, sest nende päevade jooksul on minu jaoks palju juhtunud.Erinevad kohad, rohkelt inimesi, pimedus, päike, vihm, tunded. Olen lubanud orienteeruvalt kahekümnele inimesele lühikokkuvõtteid minu tegemistest Keenias ja ma stardin nüüd...

REEDE  „Viimasel öö“...Eestis magasin katkendlikult...ärkasin enne kella ehk siis kell 05 sentidegaJ Aga see ei olnud veel kõik.. kolleegi saadetud moosi kolleegile Keeniasse kahmasin kaasa, unustasin kaks tabelit maha, õnneks on olemas internet. Lennujaamas läks hästi 23, 2  kilone kohver koos masinaga (õmblus muidugi) lasti läbi, milline kergendus.

Seoses väljalennu hilinemisega Tallinnast ja ühe tõsiselt pabinas vene keelt kõneleva memmega, kes vajas abistamist leidmaks õiget väravat, läks Amsterdamis põnevaks. Sain lennujaamas lindil intensiivsed treeningu seeriad. Tallinnast Nairobisse lendamiseks kulus orienteeruvalt üksteist tundi. Janika oli lennujaamas vastas ja kohtles mind kui kaua oodatud oma inimest. Selline kolleeg siis...Ööbisime Nairobis Natasha juuures. Natasha õpetab muulastele inglise keelt.

LAUPÄEV varahommikuse tee joomise järel ja Janika juhendamisel alustasime  kahekesi bussisõitu Shianda külasse. Sõit läks ladusalt ja enne pimedat olime Shiandas. Esimesel ööl magasime Janika sõbranna mudamajas.

PÜHAPÄEV kohtusime Estheriga, kes on koostööpartner Shiandast. Ta soovitas meile üht elamist, mis on kolmetoaline ja õdus. Otsustasime kohe – jah selle me võtame. Aga meie  „Keenia kodu“ oli furnitureFree ja Janika ettepanek minna Kakamegasse kodusisustust hankima oli muusika mu kõrvadele. Elamise põhivara loetelu, mis me Kakamegast ostsime: 2madratsit, 1elektripliit, 10m sünteetilist pesunööri, 10pesunäppi 3taldrikut, 4 lina, 4padjapüüri, 1tekk 2m vakstut, 1m reliini, 2suurt kaussi, 2korvi, 2tassi, 1pikendusjuhe, 1moskiitovõrk, 1universaalnuga, 1pann, 2potti, 3kahvlit, 4lusikat, 1plastikriiul. Perenaiselt saime kingituseks 2elektripirni(40W) ja kohalikust poest lisaks: 3küünalt, 10 toosi tikke, 2elekripirni, 1kanister. Jäime oma korterisse magama.

ESMASPÄEV süüa ju tahaks, aga Shianda toidukaupade valiku jaoks on mul vähe teadmisi ja oskusi, sõitsime matatuga Mumias`i supermarketisse toidujahile. Kodu sisseseadmise läheb ladusalt, sest ilm ilus ja mõte jookseb.

TEISIPÄEV Hommikut alustasin pesemisega – pesu, nõud ja köögi sein. Valmistasin maisi taime jäätmetest pühkimiseks harja. Kohaliku telefonikaardi ostmine võttis aega terve tunni ja õhtupoolikul küsitlen Janikat töö teemal ja peas toimub ajurünnak. Igasugused ideed - prügi taaskasutus, koolituse vorm ja tegevused,eelarve planeerimine,  kaltsust ja jäätmetest nukud, küla laste juhendamine jne.Korraks kohtun kõrvaltänava lastega ja lepime kolmapäeva  õhtuks kokku aja nuku meisterdamiseks.

Karin

Uue kodu uksel naabrinaise külalisega

Oleme kohal :)

Tere. Kirjutan seda postitust oma üürikorterist Shiandast. Tegemist on Shianda maksimumiga, kuna toal on laed, elekter on sees ning siseviimistlus on tehtud. Istun oma avatud aknaga toas madratsil ning asjad on enamvähem organiseeritud kujul toas laiali. Karin on küla peal jalutuskäigul.

Keeniasse jõudsime reedel, mina hommikul, Karin õhtul. Juba laupäeva hommikul võtsime ette teekonna Shiandasse. Bussisõit Kakamegasse võttis aega kaheksa tundi ning sealt edasi Shiandasse veel pool tundi. Vahepeal tekkisid kahtlused bussi tehnilises seisukorras, kuna sõitsime liiga aeglaselt, kuid see kõik tehti tasa viimasel sajal kilomeetril, kui gaasipedaal oli põhjas.

Pühapäeval saime endale eelpoolmainitud kolmetoalise lukskorteri ning oleme viimased päevad veetnud prussakaid tappes, sisalikke välja visates, toitu koju tassides (esimesel õhtul meil pliit oli, aga süüa mitte), põrandaid ja seinu pestes ning aina erinevaid mehi uksest sisse lastes - korduvalt nii elektrikku kui puusepppa. Mõned elektripistikud oli vaja korda teha ning ka lagunenud uks parandada. Viimane mees oli augukaevaja - meile pandi püsti pesukuivatusnööri jaoks vajalik post.

Üks tuba on veel maisikotte täis, kuigi see lubati esmaspäeval tühjaks tõsta. Viimaste andmete kohaselt ei ilmunud vastav töötaja kohale ning "vast kolmapäeval tuleb". Samamoodi lükkus just neljapäevale edasi ka meie kauaoodatud esimene koosolek Wefocoga, mis pidi olema kolmapäeval.

Ehk siis kõik liigub Keeniale omases tempos, millesse me juba edukalt sisse elama hakkame.
Homme on ka päev!

Janika

õmblusmasinaga, mille Karin riiete vahele pagasisse pakkis