Keeniasse jõudsime reedel, mina hommikul, Karin õhtul. Juba laupäeva hommikul võtsime ette teekonna Shiandasse. Bussisõit Kakamegasse võttis aega kaheksa tundi ning sealt edasi Shiandasse veel pool tundi. Vahepeal tekkisid kahtlused bussi tehnilises seisukorras, kuna sõitsime liiga aeglaselt, kuid see kõik tehti tasa viimasel sajal kilomeetril, kui gaasipedaal oli põhjas.
Pühapäeval saime endale eelpoolmainitud kolmetoalise lukskorteri ning oleme viimased päevad veetnud prussakaid tappes, sisalikke välja visates, toitu koju tassides (esimesel õhtul meil pliit oli, aga süüa mitte), põrandaid ja seinu pestes ning aina erinevaid mehi uksest sisse lastes - korduvalt nii elektrikku kui puusepppa. Mõned elektripistikud oli vaja korda teha ning ka lagunenud uks parandada. Viimane mees oli augukaevaja - meile pandi püsti pesukuivatusnööri jaoks vajalik post.
Üks tuba on veel maisikotte täis, kuigi see lubati esmaspäeval tühjaks tõsta. Viimaste andmete kohaselt ei ilmunud vastav töötaja kohale ning "vast kolmapäeval tuleb". Samamoodi lükkus just neljapäevale edasi ka meie kauaoodatud esimene koosolek Wefocoga, mis pidi olema kolmapäeval.
Ehk siis kõik liigub Keeniale omases tempos, millesse me juba edukalt sisse elama hakkame.
Homme on ka päev!
Janika
 |
| õmblusmasinaga, mille Karin riiete vahele pagasisse pakkis |
No comments :
Post a Comment