Päikselist sügist.

Peagi saab meil Janikaga oldud Shiandas üks kuu. Ajal on siin minu jaoks teistsugune mõõde. Hilinetakse rohkem kui meie maal, millest võiks järeldada, et ehk jääb palju tegemata...Kõik saab ikkagi tehtud.Inimesed on keskmiselt abivalmivad, aga pärast tuleb millalgi arve makstaJ See tähendab, et kui ma saan tuttavalt süüa, siis võib ta lihsalt võtta koridorist mu jalanõud ja neid LIHTSALT kanda. Asi ei ole ainult aitamises võib olla pigem läheduse konsentratsioonis. Mida lähedasem on suhe, seda kõrgem olla kollegiaalsus. Kõik läheb jagamisele ja selles pole küsimustki, et kui sõbral või õel on , et ta seda „piiskut“ minuga ei jaga. Ja küsida pole vaja kui asi elamises olemas, kasutad. Iga päev toimub midagi ja rutiin seisneb ainult ärkamise ajas.

KOLMAPÄEV Viisa toimingud viisid meid Kisumusse, mis oli tõesti linn. Sõit võttis aega ja seeetõttu jäime ööbima NEW VICTORIA hotelli. Väga romantiline on Victoria hotelli rõdult vaadata Victoria järve. Vaatamata lühikesele ajale toimis see piisava puhkusena, vahelduseks külaelule. Viisadega tuleb edaspidigi tegemist, aga mõnes teises linnas.

NELJAPÄEVAL Hommikul ostlesin Kisumus koolituse ja enda tarbeks. Lõunaajal viisin triikraua, ajakirja, kaustikud, pastakad ja ülejäänud asjad kontorisse. Naised – aktivistid olid nagu iga päev kohal ja eriti vaimustunud Aafrika moeajakirjast.Õhtu kulmineerub palli õmblemisega. Tunnen end õpetajana siin väga hästi. Enesehinnang on mul ülepaisutatult kõrge juba paari nädalaga. Nädala märksõnaks on õpimotivatsioon. Kodus Eestis „murran pead“ nädalas korra, et mida ma teen selleks, et õppija tahaks õppida. Shiandas  lapsed  ja  täiskasvanud on lihsalt nii valmis midagi uut omandama. Olen endiselt hämmingus. 

REEDE järjekordne kangaste käsipesu ja kursuse kavandamine. Elevus ja ärevus on saavutanud keskmise taseme. Triikimine on siin planeeritud ettevõtmine, ajastus peab õige olema, ikka enne vihma ja elektrigaJ

LAUPÄEVAL Kauplen „oma inimese hinnaga kanga juppe turu secondhandist. Turul saan ettepaneku õppida ja õpetada ühes kohalikus ülikoolis, mis asub Shiandas pooletunnise sõidu kauguses. Õmblen valmis toote näidise ja muidugi kanga pesu. Päeval kohtuh korraks lastega ja räägime aedvilja kasvatamisest. Lähedal on üks Eesti mõistes suurpere( kuus last, isa surnud, noorim laps seitmene) kellega igapäevaselt suhtlen.  Tegelikult kohtun lastega, meie ja nende kodus, aga ema ei ole mul õnnestunud näha. Õhtuti jagan oma toitu laste ja nende sõpradega. Õpetan siin lastele ühtlasi ka kokkamist - kakao keetmine, pasta, moorapallide kaste, friikartulite valmistamine. 

PÜHAPÄEV Viimased ettevalmistused esmaspäevaseks koolituseks. Asjad komplekteerida, termos osta, käsitöö näidised pressida. Kolm tundi kulus kiriku külastusele ja elamus on kergelt õõvastav, ei oodanud sellist mõju. Õhtuks on kõik koolituseks valmis, olen ootusärevus ja rammestusest vaikne.

ESMASPÄEV Ärkan enne kella. 5.50 olen täiesti selge ja alustan päeva. Nimekirja järgides komplekteerin kotid ja  asun kontori poole teele. Vahepeatuses – küberkohvikus prindin osalejate nimekirjad, tuju hea, sest alati ei lähe nii libedalt elektri jm tõttu. 10. 40 olen valmis koolitusega alustama. Pooled naistest on aegsasti kohal ning ootavad vaikides „treeningu“ algust. Viis tundi möödub kiiresti, enamus proovitöödest saavad valmis. Kursuse lõpuks hakkab sadama. Jääme kontorisse tunniks vihma vangi. Paar naist  arvavad, et koolituspäev võiks pikem olla. Suhtumine õpetajasse hämmastab mind jälle. Enamus naiste nägudest saab lugeda tänutunnet. Turul tänavad paar mind isiklikult.  Milline päev.

Igast asjast võib isu täis saada, kui seda  midagi on liiga palju. Harjumuse negatiivseks küljeks minu arvates on üleküllastus. See puudutub ka õppimise võimalusi ja õppimist.

ülikooli reklaam külas

kirikus

koolitus

motivatsioon

õpimotivatsioon

ülikooli!

 

Karin

.