Lihtsad asjad.

Hoiatus: järgmine jutt on pigem tööväline, ilukirjanduslike kalduvustega ja isiklik.

Pühapäeva õhtu. Hotellituba. Nairobi. Kaks päeva kojulennuni.

Ma olen õnnelik.

Neli ja pool kuud. Kuhjaga mälestusi. Seda perioodi Keenias kartsin ma kõige enam. Mul oli kohe päris hirm selle ees, kui raske mul  seekord siin olema saab. Mäletan, kuidas terve lennueelse nädala mõtlesin ma, et parema meelega lendaks hoopis Eestisse ning elaks rahulikult oma elu oma riigis oma sõpradega. Aga lubadused olid antud ja piletid ostetud.

Ma kartsin. Eelmine kord elasin pikemalt Keenias 6 kuud. See oli väga raske aeg. Tegelesime Mondo koolitoetuse programmi käimalükkamise, programmiperede külastamise ja laste valimisega ning andmebaasi loomisega. Elasin 6 kuud mudahütis, mis oli küll ilus ja põnev aeg, kindlasti unustamatu, kuid selle töötempo ning stressitaseme juures lisas stressi kohe kindlasti oluliselt juurde, kui õhtul parafinilampi parafin ostmata jäi ning ma pimeduse tõttu mitte midagi teha ei saanud ning kell seitse magama minema pidin, kui telefoniaku laadimine oli omaette keeruline protsess, mida pidi ette planeerima, kuna sel ajal, kui telefon laadimispunktis oli, ju helistada ei saanud ning no ausalt, kuus kuud õhtust-õhtusse vaid ugalit ja kapsast süüa on minu jaoks ikka veidi liig. Seega. Stressi jagus.

Seekord olin kõigeks valmis. Kaasa sai võetud kuhi raamatuid, ajakirju ning 100 filmi, et oma tuju üleval hoida ja mõtteid eemale saada. Mina olin valmis. Raamatud jäid lugemata, ajakirjad ka. Filmid on siiamaani vaatamata. Elu sai aga elatud. Seekord sain ma Keenias sõpru. Rohkem kui ühe. Ja ma juba igatsen neid. Viimasel õhtul Shiandas nad lihtsalt istusid kurbade nägudega mu kodus ning küsisid, et kas ma ikka kohe kindlasti pean minema. Tööalased eesmärgid said täidetud. Ning stressi ei tekkinud. Ugalit sai söödud...aga mitte iga päev. Karinist sai minu elu osa. Ma ei saa siiamaani aru, et kuidas täpselt ma Eestis nüüd ilma temata elama hakkan. Naerdud sai palju. Märksõnad. Mälestustega kohalik muusika.

Seekord olin ma Keenias õnnelik. Ma kirjutasin jälle laulusõnu. Tegin videosid. Kirjutasin artikli, millega rahule jäin. Igal hommikul ootasin põnevusega eesseisvat.

Ma õppisin elu kohta palju. Nüüd on vaja see vaid praktikasse rakendada.

Olen ääretult tänulik selle võimaluse eest ning kui keegi veel kodus arvuti taga mõtleb, et kas oma reisimisega seotud unistusi täita või mitte, siis ütleks, et pange kohe täna kuupäev paika, koguge raha, ostke pilet, koguge veel raha ning minge! Ma ei ole veel kohanud inimest, kes reisimist ning elamist teises kultuuris kahetseks.

Tekidiil - ostmas programmiperele jõuludeks tekke