Olen olnud Eestis peaaegu kuu aega. Keeniaga olen aga endiselt seotud läbi oma igapäevaste tegevuste. Iga päev. Kuni veebruari lõpuni teen programmi raames koolides teavitustööd oma viimasele kogemusele põhinedes.
Eelmisel nädalal käisin kaks korda Kalamaja põhikoolis, Tallinna Ühisgümnaasiumis ning korra lasteaias Kivike. Ma ei teadnud, mida oodata, kuid panin end kõigeks valmis. Valmis panin ka materjalid, mille ettevalmistamiseks läks oodatust rohkem aega. Eriti ettekanneteks Kalamaja põhikoolis - kuna mind kutsuti rääkima inimeseõpetuse tundi, siis rääkisin seal Keeniast üldiselt ning seejärel naiste ümberlõikamisest Keenias Pokoti hõimus. Enne esimest ettekannet olid mu sõbrad väga toetavad. Kohe, kui olin maininud, et esinen 7. klassile, tundus nende kommentaaride põhjal, nagu ma ei läheks mitte koolitundi, vaid rindejoonele. Selgitasin, et esinen inimeseõpetuse tunnis. Kommentaatorite arvamuse põhjal tundus, et midagi hullemat kui 7. klassi inimeseõpetuse tunnis ettekannet teha ei saagi olemas olla. Kui lisasin, et kavatsen neile rääkida naiste ümberlõikamisest, siis küsiti korduvalt, et: "oled sa ikka päris kindel?" Jah, ma olin päris kindel. Sest ma tahtsin mulle antud võimalust maksimaalselt ära kasutada ning rääkida lugusid, mis on rääkimata. Asjadest, mis tavaliselt kas maha vaikitakse või üldisesse meediakärasse kaovad.
Igal aastal on Aafrikas otseses ümberlõikamisohus umbes 3 miljonit tüdrukut. Naiste ümberlõikamine seisneb nende väliste suguorganite osalises või täielikus eemaldamises. Seda tehakse vanuses 3-14, sõltuvalt piirkonnast. Näiteks Somaalias on ümber lõigatud 97% naisi. Seda tehakse enne nende kooliealiseks saamist. Enne, kui nad ise otsustada saavad.
Teisipäeval, enne oma elu esimest ettekannet põhikooli lõpuklasside inimeseõpetuse tunnis, panin end vaimselt kõigeks valmis.
Mitte midagi aga ei juhtunud. Lapsed olid toredad ja osavõtlikud. Näitasin neile pilte Keeniast ja rääkisin ümberlõikamisest. Enim emotsioone tekitas lõik 3-aastase Somaaila tüdruku ümberlõikamisest filmis Desert flower.
Kui teisipäeval läks Kalamaja põhikoolis kõik liigagi sujuvalt ning koju jalutasin väga positiivsete emotsioonidega, siis järgmisel päeval samas koolis teisele seitsmendale klassile rääkides küsis filmilõigu lõpus minult üks tüdruk veidi süüdistavalt: "Miks te meile seda filmi näitasite?" ning keeldus võtmast vastu mu koostatud infolehte. Tol hetkel vastasin talle midagi üsna mõistlikku ja ootuspärast. Mul ei olnud väga aega sügavamalt järele mõelda. Koduteel oli aga aega laialt käes. Mõtlesin ja mõtlesin. See küsimus aina kummitas peas. Kuigi ühest küljest on häiriv, et pärast pooletunnist informatiivset lõiku selline küsimus saab tekkida, teisest küljest ma mõistan, et see on keeruline teema, eriti veel 14-aastastele ning on inimesi, kes ei tahagi teada halbadest ja kohutavatest asjadest, mis maailmas toimuvad. Kolmandast küljest olin ma aga ülimalt pettunud, et ma ei suutnud vastata nii, nagu ma tegelikult tahtnud oleks.
Miks ma seda filmi siis näitasin?
Keenia on rääkimata lugude maa. Tuhanded Keenia mõistes tavalised lood ei pälvi mitte kunagi kellegi tähelepanu, need vaikitakse maha või veel sagedamini: neid ignoreeritakse. Sest need lood on lihtsalt nii tavalised. Lood, mida mõnes teises kontekstis, näiteks Euroopas, peetaks kohutavateks, ajalehe esikülje väärilisteks ning õõvastavateks. Keenias ei saa lugude peakangelased aga tihti valida. Nende eest otsustatakse ära. Nagu ka Kõrbelille (Desert Flower) filmi peategelane, kelle eest otsustati tema vanemate poolt ära, et kolme aastaselt eemaldatakse talt välised suguorganid ning õmmeldakse tupeava kinni, jättes vaid väikese avause uriini jaoks. Seda avaust lõigatakse ja õmmeldakse igal sünnitusel uuesti. Näiteks plekitükiga. Ümberlõikamist tehakse ilma tuimestuseta, tavaliselt žiletiga. Lihtsalt sellepärast, et see on teatud kultuuris tavaks. Lihtsalt sellepärast, et laps on noor ja ei saa ise otsustada.
Keenias, Pokoti hõimus lõigatakse ümber 12-13 aastaselt. Tüdrukud saavad ise otsustada. Ma ei tea mitte ühtegi koolis käivat tüdrukut, kes oleks otsustanud end ümber lõigata lasta. Neil on olemas info, teadmised ning nad suudavad seda hästi analüüsida. Tänu kooliharidusele.
Keenias on lugematul hulgal inimesi, kellel ei olegi oma lugu reaalselt mitte kunagi võimalik rääkida. Neil ei ole võimalust oma häält kuuldavaks teha. Nende inimõigusi rikutakse päevast-päeva ning neil ei ole sellest mitte kuskil võimalik rääkida ega kirjutada.
Minul on võimalus rääkida, kirjutada, leida kuulajaid, saada avaldatud.
Ja kui ma sellega otseselt või kasvõi kaudselt suudan mõjutada mõne Keenia/Aafrika tüdruku elu, olen ma juba midagi ära teinud.
Ma tahan kasutada oma võimalusi ja rääkida asjadest, millest selle ohvrid mitte kunagi rääkida ei saa.
No comments :
Post a Comment