Mondo's volunteers in Kenya

Eelmise nädalavahetuse vaieldamatu tippsündmus oli pulm. Kuigi kutsed olid laiali saadetud, siis anti kutsesaajale luba ka sõbrad kaasa kutsuda ja nii me sinna sattusimegi. Kuna kohalikud on välismaalaste suhtes ääretult viisakad, võeti ka meid väga soojalt vastu. Pulm pidi kava järgi algama kell 9:30 jumala õnnistamisega. Meie jõudsime kohale kell 11:30 ja olime ühed esimestest külalistest. Sellest hoolimata suur jumala õnnistamine käis. Jumala õnnistamine Keenia mõistes ja minu kuulmisele on ühe ja sama laulu tundide viisi laulmine. Kava järgi pidi kell 10 juba pruut ja peigmees kohal olema, aga nagu eelnevalt mainitud sai, siis 11:30 käis alles üks suur jumala õnnistamine üksikutele külalistele. Kogu pulm pidi kava järgi kell kaks päeval läbi olema, pruut jõudis kohale aga kell 1, seega venis see üritus vähe pikemaks. Pruut oli riietatud ilusasse valgesse kleiti nagu filmis ja kõndis kiirusel, mis on saavutatav, kui hoida näiteks roomaval teol sabast kinni. Ja kui olime selle vapustavalt huvitava kogemuse võrra rikkamad, siis kordas sama peigmees. Minu vaieldamatu lemmik osa pulmas oli koht, kus pastor peigmehele ütles, et see on sinu naine, kes su ees seisab, just seesama naine ja siis küsis igaks juhuks veel üle ka, et kas ikka on see naine. Ei puudunud ka osa, kus küsiti ega kellelgi selle paaripanemise vastu midagi ei ole ning et ikka täiesti kindel olla, kordas pastor küsimust umbes 6 korda. Kõige põnevam osa oli aga alles ees. Kui enne abiellumist oli kõik ilus, siis kohe, kui pruutpaar paari oli pandud, läks asi kurjaks. Pastor pidas maha oma kaks tundi kestva moraali, millest tuleb nüüd meelde jätta, et üle 25-aastane naine, kes pole abielus ja kellel ei ole lapsi on täiesti mõttetu naine ja kui ta veel karjääri teeb, siis on ta tõenäoliselt lesbi. Ja mees on majas peremees ja naine peab mehe sõna kuulama ja kui meest juhuslikult ei ole, siis peab naine mehe isa sõna kuulama, aga oluline on mehe sõna kuulata. Lõpuks anti meile ka süüa ja torti ja koju jõudsime siis, kui väljas juba pime oli.

Jumala õnnistamine

Elevil pulmakülalised...pilt on tehtud ENNE pastori kõnet.

Pruudi saabumine

Pruutpaari õnnistamine

Pärast pastori kõne esimest tundi tundis pruudi onu muret, et chapatid jahtuvad ära...teisel tunnil ta lihtsalt loobus

Puhtalt pulmatordi nimel riskisime me koju saamisel pimeda peale jäämisega

Pulmatoit

Pühapäeval käisime Janikaga lastele pakke viimas ja uusi programmiperesid külastamas. Kuigi ma võin ausalt öelda, et olen siin võrdlemisi karm ja ei lase ennast igast räbalates orvust väga karmilt mõjutada, sest vastasel juhul võiksin kohe kotid kokku pakkida ja koju sõita, siis see poiss tegi minu silmad märjaks. Ei, ma ei hakanud seal ulguma ega teda kallistama ja kogusin ennast kiiresti jälle kokku, aga nii läägelt kui see ka ei kõlaks, siis täna midagi minus murdus. Saage tuttavaks, see on John. Johni ema tõmbas minema, kui poiss sündis ja keegi ei tea, kes ta isa on. Poissi kasvatab vanaema, kelle hoole all on veel lapsi. Perekond on äärmuslikult vaene. John käis aasta koolis, kuid kuna õpetaja ei saanud temaga hakkama, sest poiss ei räägi sõnagi, siis lahenduse otsimise asemel sai John korduvalt õpetaja käest peksa ja ta saadeti koju. Vanaema üritab väita, et lapsel on midagi keelega, kuid tegelikult on näha, et John peaks käima erivajadustega laste koolis. Kõige selle juures on ta ise väga uudishimulik ja rõõmsameelne ja vanaema saab temaga hästi hakkama. 

John

Margaret sponsori kingitusega

Joseph sponsori kingitustega

Lõpuks hakkas meil aeg otsa saama ja kuna meil olid ees veel perekülastused, siis otsustasime viimasele lapsele poole tee peale vastu minna ja ühildada tema paki üleandmine perekülastusega. Perekülastus, mille me paki üleandmisega sobitasime oli potentsiaalne programmipere. Juba õue peale minnes oli näha, et see perekond halvasti küll ei ela. Isegi nende kass nägi parem välja kui mõni programmi lastest. Pereisal oli mitu naist ja kokku 23 last. Etteruttavalt võib öelda, et see tüdruk programmi ei pääsenud, kuid külastuse parim osa oli see, kui pereisa otsustas meilt raha küsima hakata. Alguses vastasime viisakalt, et kui me annaks igale inimesele raha, kes meilt küsib, siis meil poleks endal hinge taga enam ammu midagi. Püüdsime võimalikult viisakad olla, kuid tüübi jätkuv rahanuiamine ei võimaldanud seda kauaks ja tegime sealt kiiresti sääred. Hea kontrast oli asja juures see, et sealt lahkudes möödusime Johni ja tema vanaema täiesti närusest onnist, mille peale vanaema tuppa jooksis ja meile kaks muna tõi, ise ette ja taha vabandades, et tal lihtsalt ei ole meile rohkem midagi pakkuda.

Paks kass 

Kohaliku põllumajanduseksperdina ei saa ometi puududa ka pilt kohalikust lehmast

Nädala sees tegelesin enda ülesannetega. Esmaspäeval sõitsin Kakamegasse, et mikrolaenude koolitusega seotud asjad selgeks saada. Matatut oodates üritas üks härrasmees sõprade abiga mulle meeleheitlikult selgeks teha, kuidas ma eelmine kord olin lubanud, et järgmine kord, kui teda näen, annan talle raha. Tal olid ka paar sõpra seda teooriat toetamas. Küsisin talt, miks ta üldse eeldab, et mul on raha, mille peale ta mulle maailma kõige siiramate silmadega otsa vaatas ja kinnitas, et ta ju teab, et on. Küsisin siis, et mis ta arvab, mis minust saanud oleks, kui ma absoluutselt igale küsijale raha annaksin. Härra sattus ilmselgelt segadusse, sest tema pole ju igaüks ja ma annaksin ainult talle. Ma küsisin, kas ta mulle saaks 50 šillingit anda, mis ajas vaese mehe veel rohkem segadusse, sest miks mul on vaja 50 šillingit, kui mul ometi on raha. Me oleks ilmselt võinud seda filosoofilist arutelu veel tunde jätkata, kuid õnneks tuli järgmine matatu ja ma sain omadega Kakamegasse.

Kakamegas jalutasin sinnasamasse panka sisse, mille ühes harus Mumiases käisin ja mis mind ilmselgelt üle lasi. Kui proua hakkas mulle rääkima, et ma jätaksin oma kontaktid ja nad võtavad ühendust, siis saatsin ta selle jutuga pikalt ja sain omale koolitajate isiklikud numbrid, mille koha peal ilusasti järele proovisin ja kokku leppisin, et võtame edaspidi täpsemalt ühendust. Sealt läksin teise panka, rääkisin oma mure ära ja sain oma jutud ka nende koolitajaga ära räägitud. Kuna naistegrupid ilmselgelt ei hakka ise Kakamegasse panka sõitma, siis olid mõlemad pangad nõus, et teen kõigepealt enda äriplaani koolitused ära ja kui mõnel naistegrupil juba konkreetsem plaan tekib, mis vajab finantseeringut, siis tulevad mehed kohale, räägivad oma panga võimalused ära ja võtavad ka vajalikud paberid kaasa, et vajadusel koha peal kontod avada või laenutaotlused ära täita. See peaks lõpuks ka kõvasti kõigi aega kokku hoidma, sest mul pole mingit soovi võtta kaasa hunnik naisi ja neid käekõrval mööda Kakamega pankasid tassida. Esther sai omale ülesandeks kutsuda alates 2. detsembrist naistegrupid kokku ja siis hakkan neile õpetama, kuidas äri teha. Iga päev üks piirkond. Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis peaks kuue päevaga kõik piirkonnad koolitatud olema, aga eks see lõpuks tunda annab, kuidas asjad sujuma hakkavad, sest üks, mis Keenias on kindel, on see, et mitte kunagi ei ole miski kindel.

Kuna ma omadega juba linnas olin, siis läksin omale ka raamatukogu lugejakaarti tegema. Ma naiivselt lootsin, et mis seal ikka. Maksan oma 200 šillingit tasu ära, näitan isikut tõendavat dokumenti, viskan oma pildi, mis mul juhuslikult rahakotis olemas oli, ja asi klaar. Oh mind naiivitari. 200 šillingist oli nädalaga sujuvalt saanud 300 šillingit. Varasemalt öeldud ühe pildi asemel oli äkki vaja hoopis kahte pilti. Muide passipilte tehakse siin selliselt, et tõmmatakse ukse vahele punane kardin. Pannakse sind selle punase kardina ette taburetile istuma ja siis fotograaf tavalise seebikarbiga, mida ta lihtsalt su näo ees käes hoiab, üritab võimalikult vähe oma käsi väristada ja pildi ära teha ja olgem ausad, pilt tuli lõpuks sama hea, kui igal pool mujal. Aga edasi raamatukogu lugejakaardist...ID-kaart ei ole dokument, pass on dokument. Aga see pole veel kõik. Ma sain omale miski kaardikese, mis tuli ära täita. Ja loomulikult ei olnud see mingi tavaline kaardikene, mille oleks võinud koha peal ära täita. Kaardikene eeldas nö minu eest vastutaja kinnitust, et ma olen andnud õiged andmed ja organisatsiooni pitsatit. Tulin selle kaardikesega siis targalt tagasi Shiandasse ja viisin selle Estherile, kellest sai sujuvalt vastutaja, kui mul on plaan nende raamatutega kuskile välismaale põgeneda. Olgu öeldud, et tänaseks ei saa ma endiselt raamatukogust raamatuid laenutada, kuid kui selle õnnetu kaardiga juba nii kaua on aega läinud, siis ei juhtu midagi, kui natukene veel läheb.

Viimased päevad on olnud võrdlemisi sündmustevaesed, kuna valmistan ette oma koolitusi ja sellest pole midagi huvitavat ega märkimisväärset rääkida. Google on mind võrdlemisi lühikese ajaga koolitanud Keenia maisi, köögiviljade, kanade, lehmade ja igasuguse muu rohelise ja pudulojuste kasvatamise eksperdiks. Õnneks on esimesed koolitused finantsiteemadel ja nende puhul on minu kõige suurem probleem, kuidas õpetada äriplaani kirjutamist ja rahavoogude diversifitseerimist inimestele, kes pole võib-olla aastatki oma elust koolis käinud. Tõenäoliselt tuleks alustada sellest, et mitte kasutada sõna diversifitseerimine ja Smithi raamatu panin ka ilusasti raamatukogus riiulile tagasi, sest ilmselt ei aita ta mind siin eriti. Nüüd on plaan valmis teha oma esimese koolituse „slaidid“, milleks lohistasin eile linnast koju suure rulli A0 paberit ja markereid.

Muidu võib öelda, et elame siin võrdlemisi sportlikult. Avastasime Kakamegas jõusaali. Kuigi seal tuleb ise natukene improviseerida, siis tegemist on minu hinnangul väga hea jõusaaliga. Mu arvamus põhineb täiesti adekvaatsetel vaatlustel ja võrdlustel teiste oma liigikaaslastega. Ruumiga on seal kitsas, seega alustuseks mööbeldan saalis ringi ja tekitan omale vajaliku ruumi. Kükipuuri ei ole, seega kasutan kükkimiseks surumispinki. Saab hakkama küll, kuigi pean raskusega üle mingi toru ronima. Eriti ohutu ei tundu, kuid mind motiveerib ettevaatlik olema potentsiaalne ajalehe esikaanelugu lollist valgest blondiinist, kes jõusaalis kaela murdis. Aeg-ajalt käime jooksmas ja kuigi mul on eranditult iga kord keel vestil ja hing paelaga kaasas, siis meid saadab loomulikult iga kord oma tosin last, mis sunnib surmaga pooleks ennast koju tagasi vedama. Eile käisime vägevas Fitnesscenteris squashi mängimas, kuhu sildilt loetut uskudes peaksid pääsema ainult liikmed, kuid meie valge nahavärv on ilmselt liikmelisusele päris hea aseaine. Mina mängisin esimest korda, Janika oli korra enne mänginud. Esimesed pool tundi üritasime meeleheitlikult pallile pihta saada ja kui see lõpuks õnnestuma hakkas, siis sai juba mängida ka. Suutsime korduvalt ka palli kuskile õue lajatada, aga õnneks oli üks härra ennast juba mõnusalt seina naljale istuma seadnud, et pall meile vajadusel jälle tagastada. Mängust endast olime me igatahes vaimustuses ja mitu tundi, liiter vett ja 0 kuiva kohta riietel hiljem otsustasime, et vast aitab. Kogu selle spordi tulemusel lõpetasid mu jalad õhtuks minuga igasuguse koostöö ja kuna nädalavahetusel on ees perekülastused, mis eeldab valmisolekut kilomeetreid minu jaoks endiselt võrdlemisi rängas kuumuses mööda Shianda maastiku turnida, siis paar päeva ei toimu mingit sporditegemist.