Mondo's volunteers in Kenya

Sisseelamine on nüüdseks ametlikult lõppenud ja peaksin ilma Janika pideva käehoidmiseta juba ka ise hakkama saama. Eelmisel nädalal kohtusime Estheri valvsa silma all naistegruppidega, et tutvuda erinevate projektidega, mis ette on võetud. 

Naistegruppide külastamine

Naistegrupi kanakasvatus vol 1

Naistegrupi kanakasvatus vol 2

Mõni grupp omab ka lehma

Külakost ja poppidel inimestel on tänapäeval tavaks oma toitu pildistada

Kalakasvatus

Nägime kõvasti suhkruroogu ja maisi ja kanasid. Paaril naistegrupil on ka kalatiik. Minu vaieldamatu lemmik oli aga viimane grupp, mida külastasime ja kuhu jänesekasvatust vaatama läksime. Ja võite mu hämmastust ette kujutada, kui neid „jäneseid“ nägin. 

Keenia "jänesed"

Aga nende liha pidavat väga valgurikas ja mahlane olema. Pärast minu võrdlemisi pikale veninud vaikust hakkasid kohalikud juba muret tundma ning pidin tõdema, et mul oli kunagi selline lemmikloom. Toidu teemal jätkates. Ühe naistegrupi liige andis meile suurest tänulikkusest kaasa hunniku cassavat, mida võidavat tema jutu järgi süüa nii toorelt kui praetult kui keedetult. Kui kodus uurima hakkasime, kuidas seda siis kõige mõistlikum süüa oleks, tuli välja, et tegemist on juurviljaga, mida tuleb enne tarbimist väga korralikult töödelda, kuna see sisaldab toksiine, mille sümptomid on sarnased tsüaniidi mürgistusele. Lisaks halvatusele võib cassava töötlemata söömine tappa kahe tunni jooksul. Meie cassavad vist ootavad siiani tegemist.

Laupäevaks oli plaani võetud Kakamega, sest laupäev on Kakamegas suur turupäev. Laupäeva hommikul ärkasin vähe varem üles ja läksin kohalikule turule puuvilju otsima. Ilmselt olin ma liiga varajane, sest ma ei näinud peale mingite roheliste lehtede, millele ma suure põllumajanduseksperdina ei oska nime anda, midagi muud, mis kaudseltki mõnda puuvilja meenutaks. Uurisin kohalikult rohelise müüjalt, et kust ma puuvilju saan, kes viipas kohe mingile naisele, kes pidavat teadma, kust saab. Ma ei eeldanud, et asi kohe nii keeruliseks aetakse, aga kuna uus naine läks kohe üsna õhinasse, et ma pean saama, mida ma tahan, siis läksin sujuvalt asjaga kaasa. Kuna ta koristas või möllas seal mingi hunniku sodi ja käruga, siis käskis ennast oodata, et viib selle ära ja tuleb kohe ja ma saan kõik, mida mu puuviljanäljas hing ihaldab. Ma siis ootasin ja ootasin ja ootasin...ja kuna Keenia kohe erineb oluliselt minu harjumuspärasest kohest, siis mõtlesin, et see on mingi kohalik viisakus midagi vastata ja ära kaduda ja jalutasin ise ka minema. Mõne aja pärast aga jooksis tädike mulle juba järele, et kuhu ma küll läksin, haaras mul käest ja vedas kuskile väikesele tänavale majade vahele. Läksime mingisse õue, kus tervitasin kättpidi igat pereliiget ja vastasin umbes kuuele How are you’le, sealt edasi mingisse korterisse, kus teine tädike oma hommikusööki sõi. Kuuldes, et ma tahan paari puuvilja, lendas hommikusöök kus see ja teine ja mind haarati jälle kättpidi kaasa ja veeti lattu. Ladu muidugi on selle kohta natuke palju öeldud, aga see ruumike oli maast laeni täis banaane, ananasse, mangosid, apelsine, arbuuse ja veel igasugust muud värsket, millele mina kui siinne uhke põllumajandusekspert endiselt ei oska nime anda. Valisin omale siis välja ananassi ja banaane ja mangosid ja apelsine, ise mõtlesin, et kas ma ikka piisavalt raha kaasa võtsin. Kogu kotitäis läks maksma 120 šillingit ja tädike viskas mulle veel paar mangot pealekauba, sest talle tegi nii nalja, et meil Eestis ei kasva iseseisvalt neist valikutest ükski puuvili. Hommikuti söön värsket puuviljasalatit ja ääretult hästi maitseb. See on ilmselt midagi, millest ma puudust tundma hakkan.

Edasi sõitsime Kakamegasse turule, sest mu kaasavõetud riidevalik sunniks mind muidu iga päev oma riideid pesema. Kes teavad, kui palavalt ma šoppamist armastan, võivad ette kujutada mu ääretut elevust, teades, et iga hinna eest tuleb võidelda. Ja endiselt olen ma veel liiga värske näoga, sest lasin ennast alguses praktiliselt igasse teise putkasse sisse tarida, et kuulda, kui ilusasti mulle ikka absoluutselt kõik sobiks. Ja no hinnad. Kõigele löödi loomulikult umbes 300% otsa. Leidsin omale seeliku, mida kindlasti tahtsin ja mille hind oli 700 šillingit. Meie mõistes on see tegelikult odav, aga ma ju ometi ei saanud seda selle hinnaga osta. Sain seeliku 300 šillingi eest ja olin ülirahul. Pärast nägin kohalikus supermarketis samasugust ja see maksis 200 šillingit, nii et ikkagi sain mööda pükse.

Turult läksime edasi kohalikku hotelli ujuma. Kui välja arvata mu geniaalne otsus basseinis sukelduda, et kõige karmimal moel teada saada täpselt kui palju kloori on vette pandud ja jõuda ära mõelda mõte, et mida mul nende silmadega ikka on peale hakata, oli kõik ääretult mõnus. Ujusime, võtsime basseini ääres päikest ja sõime hotelli restoranis lõunat. Aa...meeste riietusruumi jalutasin ka nii muuseas sisse, et suurt musta meest nähes ära ehmatada ja sama muuseas sealt välja jalutada suures lootuses, et sulandun massi ja keegi ei pane tähele. Massi sulandumisega on siin muidugi endiselt võrdlemisi keerulised lood.

Esmaspäevast alustasin tööga. Alari joonistas mulle Shianda kaardi, millel Estheriga panime paika 6 piirkonda, mida hetkel järgepidi külastan ja kohtun naistegruppide liidritega, et saada täpne ülevaade, millega nad tegelevad, mis on tulevikuplaanid ja mida ma neile täpsemalt õpetama pean. 

Minu üks olulisemaid töövahendeid

Päevas jõuan kahte piirkonda külastada, sest piirkonnas on keskmiselt 5 grupiliidrit, kellega oma jutud maha räägin. Uurin neilt, mida nad kasvatavad, kui palju kasvatavad. Millised ressursid neil kasutada on ja mida nad tulevikus teha tahaksid. Kõige selle eesmärk on korraldada võimalikult praktilised koolitused, millest võiks kasvada välja mõni tugevam äriplaan. Nii mõnigi naistegrupp on juba praeguseks suure töö ära teinud ja natuke finantskoolitust võib nende tegevust palju edasi aidata.

Kuigi google’i abiga on minust saanud maisikasvatuse ekspert, siis tänane plaan on ennast sellel alal edasi koolitada ehk siis uurida kohalikult maisikasvatajalt, kuidas see asi tegelikult käib. Tuleb välja, et naistegrupid oleksid nõus suhkruroo maisi vastu vahetama, kui suudaksid maisi saagikust suurendada. 

Kohustuslik mzungu pilt

Kohalikud

Siis, kui meil elektrit ei ole