"Black Water Lilies"

Elan nüüd kümnendat päeva koos Hille ja Riinaga ridaelamus, millel on kollased seinad ja sinised uksed. Aknad on trellitatud raamidega ja maja ümbritseb kõrge raudaed, mille lukustab igal õhtul majaomanik Jackob, sõbralik vana mees. Õues on maagiliselt soe ja roheline, kuid külatänavatel täidavad nina erinevad võõrad lõhnad, millest enamik pole nii maagilised - põlenud plastiku ja roiskunud liha, kohati ka uriini lõhn. Uudised Eestist ja lumetormist kõlavad seetõttu väga kaugetena, lausa idüllilistena. Meie armas haisuvaba Eesti.. Paaril korral olen siin olles tundnud aga mingit erakordselt magusat lõhna, mis meenutab suhkruvatti või karamelli. Olen mõelnud, et see on äkki seotud suurte suhkruroo koormatega, mis vahel mööda kihutavad.
Inimesed vaatavad meile külatänaval pikalt järele, nad vilistavad, lehvitavad või hüüavad „Hello, how are you?“. Lapsed naeravad, sosistavad ja isegi jälitavad meid vahel, mõnikord hüüavad juba kaugelt "Mzungu!" ehk "valge inimene". Meeletu tähelepanu tekitab mõne päeva lõpuks tunde, et tahaks lihtsalt pugeda kuhugi koopasse ja oma (valget) nägu tükk aega mitte kellelegi näidata. See on aga raske, kuna naabriks on meile sattunud kohalik keelemees, kes teenis oma hüüdnime Hillelt välja sellega, et ta meie maja ees väga demonstratiivselt oma keelt hambaharjaga nühib hommikuti.

Elutoas, kus Hille hetkel magab, lookleb üle seina sipelgate tee. Kui minu toa lage tähelepanelikumalt jälgida, siis võib samuti märgata erinevat elu. Näiteks gekosid kiirelt üle seina sibamas (olen näinud kolme) ja muidugi igasugu ämblikke oma võrkudes. Ka minul on oma võrk õnneks, moskiitovõrk. Minu lootustes peab see lisaks malaariat kandvatele sääskedele kinni ka need laes rippuvad ämblikud, kelle olemasolu ma proovin ignoreerida.

Enne esimest ööd teipisin Hille lahkel loal tema kinesioloogilise teibiga kinni katkise õhutusava külje, kuna see tundus mulle liialt suur ja sealt võinuks sisse mahtuda mõni suurem loom (rott, madu). Hommikuks oli teip eest ära.. põhjust ei suutnud tuvastada. Esimesel ööl magasin kokku umbes 1,5 tundi ja nutsin mitu korda, mõeldes, et kuhu ma ometi tulnud olen ja seejärel nutsin seetõttu, et ma nii saamatu olen ja nutan. Magada ei saanud ei tulega ega tuleta. Miski krabistas pidevalt, higi jooksis, õues kord röögiti, siis ulusid koerad, siis nuuksus kellegi laps kauguses lohutamatult.

Hommik saabus helgemana. Nägime esimest korda Rise and Shine erikooli ja sealseid vahvaid lapsi ning see meenutas, miks ma siia olen tulnud. Esimese päeva veetsin lasteaia-osas, kus on lapsed alates viiendast eluaastast. Ruum ise on nagu iga teine klassiruum siin - ei ühtegi mänguasja, hoopis pikad pingid laudadeks ja toolid. Õppimine koos vahetundidega kestab kaheksast üheni, siis algab lõuna. Vahetundide ajal mängivad lapsed suures sisehoovis koos lehmade, kitsede ja kanadega. Mõnel lapsel on kotist valmistatud pall, teisel niidist punutud keksunöör, paaril ka väikesed nukud, mis kõik on huvitaval kombel heleda nahaga ja blondide juustega. 2 last tulid mulle esimesel päeval oma nukke näitama ja hakkasin hiljem mõtlema, et see nukk võiski eelnevalt olla nende laste kõige lähem kokkupuude valge inimesega.

Munira oma nukku tutvustamas. Heledat nukku ilmestavad peenikesed afropatsid.

Osa lastest jooksevad ja hüppavad ringi, teised lohistavad end põlvedel, puusal, mõni vinnab end edasi puutoika abil. Ratastoole ja muid abivahendeid on vähe ning olemasolevad on kehvas seisukorras, seega peavad enamik lastest ise leiutama endale viisi, kuidas edasi liikuda. Peale lõunat jätkavad vanemad klassid õppimist, vähemalt tunniplaani järgi, kuid esimene nädal näitas, et tihti joovad õpetajad teed sel ajal ja räägivad juttu, lapsed on omapäi.  Lapsed ise on nagu lapsed ikka - siirad ja uudishimulikud väikesed inimesed. Eesti lastega võrreldes näivad nad aga ka väga sõnakuulelikud olevat, isegi üleliia. Kui laps ei tea vastust või ta on üleannetu, siis on reaalne võimalus puust toikaga peksa saada õpetaja või internaaditädi käest. Sama kehtib kooli aias elavate loomade kohta, kui nad näiteks klassi ukse ette juhtuvad hunniku tegema või kuuma eest valesse põõsasse peitu minema. Õnneks kasutavad mitmed õpetajad lisaks ka teistsuguseid meetodeid õpilaste motiveerimiseks, näiteks laulavad ja tantsivad  lastega õppetükke läbi, toovad palju elulisi näiteid ja on üleüldse kaasahaarava jutu ning kehakeelega. Füüsiline karistamine näib meie jaoks aga nii vale, et peale seda on raske õpetajat sama näoga vaadata. Meenub Lutsu "Kevade" köstrihärra, kes tõesti näis uskuvat, et laste nüpeldamine nad paremateks inimesteks muudab.

Vivian (esiplaanil) ja Claire üksteist rõõmsalt taga ajamas. Vivian liigub ringi põlvede peal ja Claire toetub puusale.

Nursery: Lapsed istuvad vaikselt, õpetaja kirjutab tähestikku tahvlile. Triibulise pluusiga tüdruk Josephine näeb oma east oluliselt noorem välja. Mondo toel käib ta alates eesmisest aastast koolis ja elab sel ajal internaadis. Õpetaja sõnul oli lapse seisund esimest korda kooli tulles väga halb, tal olid tugevad märgid alatoitumusest ja ta ei räägi siiani sõnagi. Josephine piilub arglikult ja naeratab, tunnis istub aga tihti morni näoga või magab laual. Ta on üks paljudest "Rise and Shine"  lastest, kes vajab eripedagoogilist tuge.

Mõtlik Paulo on umbes 10 aastat vana ja veedab oma päevi samuti lasteaia-osas hetkel.

Nädalaga on saanud selgemaks erinevad akuutsed murekohad koolis, näiteks tõsiasi, et paljudel lastel on lahtisi haavu-marrastusi kehal ja me ei tea nende hiv-staatust. Samuti on paljudel lastel peas valged laigud, mis olevat märk sellest, et neil on solkmed kõhus, mis vajaksid ravi. Laste riided on tihti mustad ja katki. Enne, kui saame põhjalikumalt süveneda Eesti mõistes erialastesse tööülesannetesse, tuleb direktori tähelepanu suunata ka nendele küsimustele ja leida viisid, kuidas asja parandada. Koolis töötavate inimeste usalduse võitmine võtab aega, kõvasti kannatust ja oma isiklike piiride ületamist. 

Shianda on vaikselt hakanud avama oma erinevaid ilmeid ja külgi meile. Palju rõõmu teevad lihtsad asjad, näiteks võimalus oma jogurtit landlordi külmkapis säilitada, meil endal siin külmkappi pole. Üllatusi jagub igasse päeva - hiljuti selgus, et küla kõige esinduslikum hotell, kus käisime rõõmsalt limonaadi joomas, on tegelikult hoopis bordell. Rohkem pole sinna läinud.. Hakkame aimu saama kohalikest hindadest, kuid kõik muidugi üritavad meid jätkuvalt petta, sest noh.. miks mitte. Mõni aeg tagasi kuulsin direktorilt, et kui abielluksin mõne keenialasega, siis peaks ta mu isale viima vähemalt 10 lehma, mis olevat väga palju ja ma peaksin kindlasti kaaluma seda. Julius, mitu sul pakkuda on?