Friday, March 16, 2018

"If there really was a God here, he'd have raised a hand by now"

(Postitus sisaldab pilte haavadest, jätka omal vastutusel.)

Seisin ja vaatasin, kuidas Hille koos Keenia Punase Riste tegelastega kindad kätte tõmbas ja laste liivakirbumunadest augulisi jalgu pesema hakkas. Tõmbasin kahed kindad kätte, kuid tajusin, kuidas maosisaldis tahab kurku tõusta toimuvat jälgides. Tundsin end üsna kasutuna, proovisin hallata nimekirja ja õiged lapsed kohale tuua õigel ajal. Selgus, et kolmandast klassist puudub meil korralik ülevaade. Otsisin klassijuhata üles ja ütlesin, et vaatame nüüd koos laste jalad üle, salamisi lootes, et õpetaja võtab asja üle. Õpetaja tõusis ohkega teelauast, vaatas mind pead vangutades ja sõnas, et ta võib mind juhendada, kuid ta ei vaja kindaid, kui minul juba kahed on.. Ta käsutas lapsed klassi ja hakkasin siis neid jalgu üle vaatama. Minu üllatuseks iiveldus taandus varsti, tõmbasin haisvaid varbaid laiali ja uurisin tallaaluseid, proovisin lapsi julgustada. Andsin endast parima, et pea tühjana hoida ja vaadata laste jalgu nagu objekte, mille juures tuleb märgata eripärasid, mitte kui laste jalgu, millest turritavad välja liivakirpude munad. Tuvastasime kolmandas klassis neli last, kes ravi vajasid. Paljud lapsed said sel päeval parasiitidest vabaks ja mina ise.. ületasin iseend, vähemalt selleks korraks.


"Shoes are here, shoes are here! tants" 

Peale jiggerite ja kingade kampaaniat, mida Hille kirjeldab oma blogis väga elavalt ja põhjalikult (http://shianda.blogspot.co.ke/2018/03/jiggerid-eesti-suveilm-ja-lahenev.html) otsustasime, et oleme ära teeninud võimaluse vannis käia ja voodis magada, niiet sõitsime Kakamegasse. Otsustasin, et lisaks voodile olen ära teeninud ka magustoidu ja läksin alla uurima, kas neil poejäätist on. Pidavat olema ja see lubati lahkelt mulle tuppa kohale tuua. Jäin õndsalt jäätist ootama. Daam saabus... imekena jäätisekokteiliga. Ta vabandas, et neil polnud voolu vahepeal ja jäätis oli liialt sulanud, et seda pallikestena tuua. Olin kimbatuses. Kui ma selle ära joon, siis on päris suur võimalus, et veedan terve nädalavahetuse kõhulahtisuses.  Parimal juhul. Aga see näeb ahvatlev välja. Maitsen keelega, maitseb nagu.. jääkülm jäätisekokteil. Tuletan meelde, mida isa rääkis: ära tarbi Aafrikas kahtlaseid piimatootetid. Ja üles sulanud jäätis, mis on kokteiliks mingil viisil tehtud, sobitub kindlasti sinna kriteeriumisse.
         Aga kui ma ainult natukene joon seda, äkki siis ei juhtu midagi? 
Meenuvad pildid, kuidas Hille veidi aega tagasi terve öö oksendas ebaselgetel asjaoludel, kuni Mr. Jackob talle mingi Keenia energiajoogi tõi ja haiguse seljatas seeläbi. Maria, võta end kokku, vala see kokteil kraanikaussi. 
        Aga see on suur hotell.. nägin trepist üles tulles isegi valgeid inimesi ja nemad olid elus. 
Tahad amööbi endale? Põrunud oled? 
        Aga ma pole 10 päeva midagi head söönud.. 
Tahad ära surra? Sul on veel vaja magistritöö teha enne, neli last sünnitada ja üles kasvatada... ma kordan, ära joo seda kokteili. NO PAGAN KÜLL!!




Juua või mitte juua pole kõige raskem küsimus, millega siin Keenias kokku olen puutunud. Teadvustasin enne lähetust endale, et mul pole võimalik kõiki aidata. Aafrikas surevad lapsed iga päev ravitavatesse haigustesse. Mul õnnestus selle teadmisega üsna edukalt elada mõnda aega siin Shiandas. Siis selgus aga, et üks tüdruk koolist on väga raskelt haigeks jäänud. Lähemal uurimisel selgus, et Lydia jalal olev haav on krooniline ja ka põhjuseks, miks laps üleüldse erivajadusega laste koolis käib - tavakoolis sattus tüdruk lonkamise ja jala väljanägemise tõttu pideva norimise ja julmuse ohvriks kaaslaste poolt, levisid jutud, et ta on ära neetud. Uurisime erinevaid võimalusi, kuidas last aidata, kuid direktor selgitas, et lapse emal pole raha, et lapse ravi eest maksta ja ka koolil pole võimalust ravi rahaliselt toetada piisaval määral, kuna taolise haava ravi on keerukas, aeganõudev ja kallis, iga protseduur maksab. Meile toonitati juba enne lähetust, et üksikute laste ravisse panustamine pole Mondo tegevusvaldkond Shiandas ja võib anda kogukonnale vale signaali ning muuta tulevaste vabatahtlike tegevuse keerukamaks. Kogukond peab ise oma liikmeid abistama, leidma viisid, arenema, külaelanikud on pahased, kui üht last abistatakse, kuid järgmine kord teist mitte. Hille oli sel hetkel Eestis, mõtlesin asja üle pikalt ja põhjalikult, mu sisemus oli segamini, mida teha?
Kuidas ma saan lubada, et laps sureb koolis, kuhu olen kolmeks kuuks tööle lähetatud? Mis signaali annab see, kui ta matustele pean minema, kuigi ma oleksin suutnud leida viisi ta ravi eest tasuda? Kuidas ma ta emale otsa vaatan, kellel on peale Lydia veel üheksa last? Mis väärtus on inimelul? Mis eeskuju annan õpetajatele, kui istun käed rüpes ja vaatan, kuidas laps hääbub? Kuidas kaasata vanemaid ja kooli lapse ravisse, kui nad ei saa/taha rahaliselt panustada? Kuidas endaga pärast edasi elada, kui Lydia kõigest hoolimata sureb? Keegi ei anna neid vastuseid ette. 
Lydia olukord halvenes kiirelt, ta ei jaksanud enam tundidesse minna, magas internaadis. Haav hakkas temast võitu saama, hoolimata sellest, et iga kord, kui läksin teda vaatama, ajas ta end istukile ja ütles naeratusega, et ta saab varsti terveks, ta teab seda, ainult jalg valutab. Õpetajad ütlesid, et meil pole muud teha kui palvetada, Jumal aitab. Pidin ruttu mingi otsuse vastu võtma.

Pilt päevast, mil Hille haava avastas. Tüdruk oli haava katnud musta rätiga, olles eelnevalt 
haava tuhaga kokku määrinud, kuna kohaliku uskumuse kohaselt tuhk ravib. 
Hille ja madam Everline puhastasid ja sidusid haava, kuid oli selge, et omal jõul see ei parane.

Niisiis, toimetasime koos õpetajaga Lydia arsti juurde, lapse jaoks oli isegi 500 meetrit läbida juba paras katsumus ja puhkasime mitu korda. Arst kirjutas Lydiale tugevad rohud ja laps käis iga päev kliinikus koos matrooniga, et arst saaks jalga siduda. Kuuldes, et Lydiat ravitakse, liitus meiega ka direktor ja panustas oma võimaluste piires, mida hindame väga. Peale nädalast ravi tehti lapsele Kakamegas doppler test (mis uurib veresoonte seisukorda) ja röntgenpilt jalast. Nende põhjal sai arst öelda, et amputeerida pole vaja, kuid ravi peab jätkuma veel vähemalt 2 kuud. Seejärel algas nädalane koolivaheaeg ja olime mures, kuna polnud kindlad, kas lapse ema suudab korrapäraselt jätkata lapsele ravimite andmist ja viib teda sidumistele, mille eest olime lubanud tasuda. Kooli naastes olime südamest rõõmsad, kuna Lydia oli käinud korrapäraselt kliinikus, tema silmad särasid ja ta paranes jõudsalt, lapse ema oli teinud kõik temast oleneva, et oma last aidata. Olime käivitanud protsessi ja nii direktor kui lapse pere tulid asjaga kaasa, igaüks oma võimaluste piires.
Olukord kliinikus muutus aga aina pingelisemaks, kuna arst näis rahaga vassivat, nõudis Keenia mõistes ulmelisi summasid ja oli lihtsalt ebaviisakas tropp. Seega läksime teise spetsialisti jutule, kes kinnitas meie kahtlusi ja suunas meid nimekirjaga otse apteeki. Paar päeva tagasi algas Lydia ravi uue arsti soovitusi järgides ja oleme lootusrikkad, haav on hakanud "liha luule" tagasi kasvatama ning ei ole enam mädane. Lydia ise naeratab soojalt ja tänulikult, käib koolis ning usub jätkuvalt, et ta saab terveks. Mina usun ka. Lisaks usun, et kogukond on võimeline protsessi lõpuni viima peale meie lahkumist ja võib-olla järgmine kord küsivad nad endalt mõnes sarnases olukorras, et kui üksi ei saa, siis äkki saab kambakesi?

Siiras tänu Taalile, Kasparile ja Saalele Eestist, kes on samuti toetanud Lydia ravi ja aidanud tagada, et see saaks jätkuda ka peale meie lahkumist Keeniast.

Munira viiendast klassist tahab täiskasvanuna saada arstiks ja tuli kabineti uksele uudistama,
kuidas Lydia jalga ravitakse.
 Piilus sõrmede vahelt, kuid ära polnud ka nõus minema. Mäletan enda lapsepõlvest,  et minu
lemmikuks oli tema vanuses „Kiirabihaigla“, mida vaatasin umbes samamoodi, niiet mul polnud südant teda ära ajada.
https://www.youtube.com/watch?v=83ozEDEA1QU 

Haav kuu aega pärast ravi alustamist.
Lydia, vapraim tüdruk keda tean.



Külastasime eelmisel nädalal Matungu kooli,  mis on loodud intellektipuudega lastele. Olime kõigeks valmis, kuid käik näitas meile hoopis seda, et ka Keenias on võimalik pakkuda puuetega lastele sobilikke elamis- ja õppimistingimusi, kui personalil jätkub jaksu ja soovi laste õiguste eest võidelda. Ühest küljest teeb see lootusrikkaks ja rõõmsaks, teisest küljest tekitab aga palju valusaid küsimusi, teades laste eluolusid ja tingimusi Rise and Shine koolis. Mõlemad koolid on riigi rahastusel, õpilaste arv personali kohta on sarnane.. kuidas siis saab olla nii, et ühes erivajadustega laste internaatkoolis on ruumid ning laste riided puhtad ja terved, neil pole nähtavaid haavu ja kõik näivad olevat kaasatud õppetegevustesse, kuid teises koolis on suured probleemid kõige eelmainituga?
Kooli pidamine, eriti aga erivajadustega lastele mõeldud kooli asutamine on miski, mida saab teha ainult missioonitunde pealt. Selline töö nõuab koolijuhilt ning personalilt palju erinevaid oskusi ja mis kõige olulisem - isikuomadusi. Märkasime peatselt, et Matunga kooli direktor teab laste nimesid, tõlgib nende juttu meile, on kursis koolis toimuvaga, teab kõike õppekavade kohta. Ta on riigilt välja kaubelnud (Keenias on täesti paslik kasutada sellist sõnakasutust)  pre-vocatinal ja vocational õppematerjalid ja –vahendid, saanud tuge Euroopa misjonäridelt, kes aitasid koolile korraliku välikäimla ehitada.

Matungu koolis keskendutakse sellele, et laps omandaks vajalikud oskused
ja teadmised toimetulekuks, sealhulgas elukutse (kingsepp või kingade parandaja, juuksuri abiline, tellisemeister, käsitööline, sulane talus, puusepp, kokaabi). Kõiki neid oskusi treenitakse koolis viisil, et ka kaasõpilased saavad sellest kasu. Nt laps, kes õpib kingade parandamist, ei lase teistel lastel koolis katkiste kingadega ringi käia, juuksuri abiliseks õppiv laps lõikab masinaga kaaslaste juukseid jne.

Hille õpilaste valmistatud käevõrusid ostmas.

Kooli seintele on üles pandud kooli selle aasta eelarve, menüü, ülevaade kooli väärtustest jpm.

Kui Matungu kool on loodud intellektipuudega lastele, siis Rise and Shine alustas 2010 aastal koolina, mis on mõeldud füüsiliste puuetega lastele. Ajapikku hakati kooli vastu võtma aga ka hulgaliselt intellektipuuetega ja liitpuuetega lapsi, kellele pole siiani kahjuks suudetud luua sobilikke õpitingimusi. Kahtlemata on äärmiselt keerukas, kui koolis on sedavõrd palju erinevate vajadustega lapsi - väga raske sellist kirjut seltskonda õpetada, abistada. Tundub, et kohalikud näevad direktoris lunastajat, kes võtab vastu ka need lapsed, kellel pole (raha) kuhugi mujale minna. Tõsi, paljudel lastel ongi Rise and Shine koolis parem kui kodus - nad saavad pidevalt süüa, olgugi, et väga ühekülgset toitu, kuid nad ei pea nälga kannatama. Nad saavad istuda klassis koos klassikaaslastega, olgugi siis, et nad ise ei pruugi tundide sisust suurt midagi taibata. Neil on olemas turvaline elupaik, jah, neid närivad erinevad parasiidid ja õpetajad annavad vitsa klassis, kuid nad ei pea kartma, et keegi neid vaeseomaks peksab või vägistab.  Aga mis siis on õigem, kas selline kool tohiks ja peaks eksisteerima või mitte? Kui peaks, siis kuidas parandada selle süsteemi tööd, kus probleemidel ei näi lõppu leiduvat?

John matemaatikatunnis kingapaelu närimas.

Me oleme saanud paljuga aidata, kuid 3 kuud  on lühikene aeg ja meie ressursid on piiratud. Oleme direktoriga jõudnud ühisele arusaamale, et järgmine suur samm on taotleda koolile uus staatus, mis kohustab kooli kasutusele võtma basic, pre-vocatinal ja vocational skills õppekavad, kuid kohustab ka riiki kooli sellealaste õppematerjalidega varustama. Selleks aitame enne lahkumist koostada põhjaliku raporti, kus kirjeldame laste olukorda ja anname omad soovitused ning millega direktor saab pöörduda erinevatesse ametitesse. Kogu see süsteem on siin keerukas ja kaootiline ning altkäemaksurohke, seega ei saa teekond kindlasti lihtne olema, kuid oleme lootusrikkad.
Õpetajate teadmised on olulised, kuid samavõrd oluliseks pean motivatsiooni, mis peab tulema nende inimeste endi seest, kes selles koolis töötavad praegu ja ka edaspidi. Seetõttu usun, et kunstiteraapia rakendamine on olnud omal kohal, isegi meie piiratud ajavahemiku sees.  Millised on nende inimeste mälestused, veendumused, väärtused, unistused? Kes nad inimestena? Kes nad on õpetajatena? Mille eest nad on valmis seisma? Need on osa küsimustest, millele oleme koos vastuseid leida proovinud.

Mr. Samson oma väärtustest jutustamas kolleegidele kollaaži abil. Võrreldes meie esimeste kohtumistega on õpetajad palju avatumad end ja oma kunstitöid analüüsima, kasutavad kunstivahendeid ja paberiruumi julgemalt ning ei jookse peale töö valmimist kohe koju, vaid jäävad jagamisringi ootama. Need on asjad, mis teevad mind väga õnnelikuks ja panevad uskuma, et tulevik saab olla helgem Rise and Shine kooli jaoks. Proovin enne lahkumist iga õpetajaga eraldi vestelda ja uurida, et mida need tunnid õpetajate jaoks tähendasid ja mida võtavad kaasa tulevikku.
Vaheajal võtsid loomad kooli üle.. 




No comments :

Post a Comment