Jiggerid, eesti suveilm ja lähenev lõpusirge...

Rejea tena, watu weupe! (tõlkes midagi sellist: tere tulemast tagasi, valged inimesed!)

Täna tahaksin alustada veidi isemoodi, kuna isemoodi tunded valdavad ka meid Mariaga. Ühelt poolt teadmine, et veel on vaja teha viimased jõupingutused, et suuta oma maksimumprogramm siin Keenias täide viia et siis rahuloluga koju siirduda. Teisalt on ikka päris suur koduigatsus ja sellega on hoopis isevärki lood- mida lähemale kojuminek jõuab, seda suuremaks kasvab igatsus…. Pere, sõprade, lemmiklooma (palun vabandust, armas Jänes, kes Sa mind truult oled siin toetanud, aga igatsen hullult ka oma kutsikas Bennut!), töökaaslaste ja … eesti elu järele. 

Minu Benny, no kuidas sellist stressipalli mitte igatseda?

Seega, sipeldes siin sellises emotsionaalses segadikus, katsun anda ülevaate oma eelmisest nädalast, mis oli päris edukas ehk täitus minu üks suur unistus siin – teha korda laste jalad ja nad inimlaste moodi jalanõudega varustada.

Sõbrad, kuna varsti hakkab meie aeg siin Keenias ümber saama ja kõik lahkumised on alati pisut nostalgilised, otsisin siia teile kuulamiseks ühe Keenia laulukese. Laulus saavad kokku kaunid looduspildid ja keeniapärane uhkus oma maa üle, mis on vürtsitatud külalislahkusega, kokku teeb see päris kena ühepajatoidu ühest tüüpilisest kohalikust muusikataiesest. Igaüks võib kunstipärasuse taseme üle ise otsustada, minule lihtsalt pakub see laul äratundmisrõõmu tuttavatest paikadest ja selgeks õpitud suahiili-keelsetest sõnadest. Laul siis ise jutustab suurest armastusest oma kodumaa Keenia vastu. Noh, mina ei saa küll nüüd lauljale selles parteis sekundeerida, aga meloodiline ja ilus on kuulata ikkagi. Taustapildiks paningi laulu videos kujutatud pildi Mombasa linnast, kus kõrgub Keenia vanimale ja teenekamale emaelevandile pühendatud võhakujuline ausammas.  Sammas püstitati,  kui viimane väärikas eas 80-ndatel purjetas parimatele jahimaadele, jättes maha hulganisti heade tõutunnustega elevandilapsi…. Kuulake kindlasti laulu või siis vähemalt vaadake taustavideot!

Harmony Band - Nakupenda Kenya (tõlkes: Armastan Sind, Keenia!), 

https://www.youtube.com/watch?v=nolM00-IHTk

Legendaarse emaelevandi ausammas Mombasas, vilksatab läbi ka laulu taustavideos

Nõndaks, lüüriline algus tehtud, asume siis selle maa ja rahva asisemate teemade juurde ehk maabume kaugetelt kaunitelt looduspiltidelt oma kodusesse tolmusesse Shiandasse. Lubasin teiega eelmise postituse lõpus kindlasti jagada oma ühe tippülesande ehk jiggerite kampaania läbiviimist ja õnnestumist. Olen seda kampaaniat planeerinud ja selle nimel vaeva näinud praktiliselt lähetuse algusest saadik, usinamad lugejad kindlasti mäletavad minu ahastamist esimestes blogides, kuivõrd õudses olukorras on laste jalad ja et suur osa neist on paljajalu. Kuna siia Lääne-Keeniasse on saabunud praeguseks täiemõõduline vihmaperiood, mis kestab märtsist juunini ja kus sajab praktiliselt iga päev, oli vajadus end kiirelt  mobiliseerida ja see tegevus lõpuks ära teha. Meile hakkasid direktori  palvel appi ka kohaliku Red Crossi töötajad, kel on olemas kogemus selles vallas, mis tunduvalt vähendas minu ebalust ja ärevust kordamineku osas. Kahju, et Eesti aukonsulil Keenias proua Kadri Humal- Ayalil ei olnud oma muude kohustuste hulgas aega meiega lähetuse ajal kohtuda ega üritusele õlga alla panna, kuid ta saatis meile lingid jiggerite ravi ja ennetuskampaaniate kohta.

Olgu siinkohal siis ka seletus, millega õigupoolest on tegu. Jiggeri ehk chigoe flea näol on tegemist kõige pisema kirbulise parasiidiga, vaevalt 1 mm pikkusega, levinud peaasjalikult Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas. Sõltumata oma mõõtmetest, suudab see parasiit väga vastikuid tegusid teha inimeste organismis. Ehk et nõrganärvilistel paluksin selle osa vahele jätta ja siirduda vähe asisemate teemade juurde järgmises lõigus. Kogu õnnetu protsess on siis lühidalt järgmine. See jigger haagib ennast liivaselt ja tolmuselt maastikult inimese naha külge, tekitades esimese paari päeva jooksul nahal sügelust ja punetust. Kui jigger on sisenenud inimese nahaalustesse kudedesse, kukub see koletis seal hoogsalt laamendama, tekitades endale ümber kookoni ja munedes terve portsu munasid. Need on naha all näha kobaratena, tekitavad valu ja ebamugavust, kuna suruvad kokku ümbritsevaid närve ja veresooni. Kui need munad nüüd jätta eemaldamata, kooruvad neist vastsed, kes võivad tekitada organismis väga tõsiseid haigusi ja kahjustusi kuni surmajuhtumiteni välja. Seega, üks äraütlemata vastik tegelane ja „liivaussiks“ kutsutakse seda parasiiti seepärast, et pesitseb ta ainult kuivas liivas, sademed näiteks vähendavad tunduvalt tõenäosust selle elukaga kohtuda, kuid esmatähtis on kinniste jalavarjude kandmine. Paljude laste peredel siin aga pole raha jalatsite muretsemiseks ja päris džunglilapsed võivad ka vabalt kodus magada muldonni põrandal, kus siis jiggeritel vägagi hea on oma võimalust oodata. Muide, ma kuulsin siin, et džungliinimesed „töötlevad“ oma onnide põrandaid lehmasõnnikuga, pidavat igasugu ronilised ja muud parasiidid eemal hoidma. Vot selline on siis kohalik kodukeemia!

Jälestusväärne Jigger  „täies ilus“

Nüüdisaegset humaansemat ravimeetodit jiggerite munade eemaldamiseks naha alt kasutatakse Keenias alles alates aastast 2014, kuni sinnamaani õngitseti kätte sattunud terava esemega jiggeri munad lihtsalt välja. Tulemus muidugi tihti poolik, millele lisandus veel omakorda infektsioon puhastamata terariistast. Kahjuks pole ka see meetod jiggerite eemaldamiseks kusagile kadunud ja õnnestus minulgi see protseduur ära näha oma saabumise 2. nädalal. 1. klassi Johnil oli varvastealusesse padjandisse jäle jiggeri vastsete pesa tehtud ja kaks meesõpetajat asusid traadijupiga neid välja urgitsema… Tõtt öelda, ma pole suuremat sorti minestaja, aga seda kohutavat lapse kisa ja karjuvalt ebahügieenilist protseduuri ma lihtsalt ei kannatanud pealt vaadata. Siis hakkasingi asja uurima, et kas tõesti pole muud võimalust kui midagi nii ebainimlikku ja üleüldse – kuidas nendest pahalastest hoiduda. 

Meie kooli Johni jiggerist puretud jalg 

Esimese lootustandva signaali andsid Kanada 2 vabatahtlikku vanadaami, kes sattusid juhuslikult meie kooli ja kellele ma oma muret kurtsin. Nende ja kohaliku „Clean Water“ projekti sotsiaaltöötaja Thomsoni abiga saingi lõpuks asjast sotti ja koorus välja kolm suuremat tegevust inimlikumas jiggeri-kampaanias.

Esiteks- tuli muretseda piisavalt seepi, harju, kindaid, pesukausse, kuivatusrätte 100-le lapsele. Teiseks- tuli selgitada välja, kui palju desinfitseerimisvahendit ja jiggerite „hea elu lämmatamiseks“ vajalikku petrooleumisalvi peame koolile muretsema. Kolmandaks – lastele tuli muretseda kinnised jalanõud, et peale kogu puhastamiskampaaniat nad saaksid jalga korralikud jalatsid, et ei korduks samasugune jama. Ja kõige üle troonis ikka see rahamure, kust võtta meditsiinivahendite ja kõige muu tarvis rahastus. Seekord oli kool tubli, mr. Aggrey kattis nurisemata kooli eelarvest kõik meditsiinivahendite kulud ja oli pealekauba veel meile väga tänulik. Seega, õnneks olid eelmiseks reedeks kõik need mured murtud ja nii asusimegi Keenia kohta varasel hommikutunnil klasside kaupa laste jalgu pesema, desinfitseerima, kuivatama, salviga võidma ja lõpuks jalatseid jalga sobitama. Red Crossi 5 vabatahtlikku olid kuldaväärt abi, kuid tunnustamata ei saa jätta algklasside õpetajaid Mdm Everlini ja Mr Barasat ning vanemate klasside tüdrukuid Jecinthat ja Munirat, kes meile palumata appi asusid ja müttasid koos meiega nurisemata õhtuni.

 Red Crossi vabatahtlikud enne "Suure Reede" algust 

Nii see kampaania siis käis. Kõigepealt seebitasime sisse laste jalad, mis tõtt öelda ei hiilanud ei puhtuse ega hügieeni olukorraga. 

I klassi "jiggeri-lapsed" on saabunud improviseeritud vannituppa jalgu pesema

Mulle tegi pisut nalja Maria õnnetu nägu, kui ta kindaid kätte sikutades esimeste räpaste, mühklike jalgade juures nentis allaheitlikult, et „kui peab, siis peab…“. Jah, ka mina pean ütlema, et kuigi arvasin, et oma rehabilitatsioonispetsialisti töö raames olen pea kõike näinud, siis see jalgade pesemine ja puhastamine andis järjekordsele eestikeelsele sõnale uue tähenduse. Ehk „räpane“ ei tähenda meile peale jalgade kampaaniat enam mõningat mustust, mida on võimalik kiirelt ära puhastada, see on midagi, mida ei ole võimalik sõnadega kirjeldada….

Jalgade pesemine - I etapp

Nojah, läheme siis edasi oma kirjeldusega. Pesemise järel kuivatasime laste jalad ja lõikasime ära varbaküüned, kuna jiggeritele  meeldib pugeda ka küünte alla ja kui neid õigel ajal ei eemaldata, võivad küüned lihtsalt kehast irduda. 

Küünte lõikamine - II etapp

Siinkohal oli mul hea meel näha, et kõik meie kooli õpetajad ja lapsed, kes appi asusid, sikutasid omale meelde tuletamata kätte kindad, et mitte pahalasi omakorda enda nahale ligi lasta. Muigasin, tõdedes endamisi et „Ennäe! Minu kinnaste kasutamise loengud on langenud ikka viljakale pinnasele!“. 

Meie tubli abiline, 5. klassi tüdruk Munira kõiki hügieeniabinõusid arvestades pesemas kaaslaste jalgu

Kui laste jalad olid kuivanud, asus tööle Red Crossi vabatahtlik Omar, desinfitseerides laste jalad üleni. Järgmine vabatahtlik Ibrahim kuivatas hoolikalt kõikide laste jalad ning väikese kuivamispausi järgselt saime selle „petrol jelly“ imesalvi määrida jalgadele ja varbavahedesse, see peaks siis katkestama välisõhust hapniku juurdepääsu jiggeritele ja nende vastsed lihtsalt lämmatama. 

Red Crossi vabatahtlik Ibrahim kuivatab Danieli jalgu

Laste jalad on mingi meile tundmata keemilise vedelikuga desinfitseeritud ja ootavad kuivamist 

Salv nõuab samuti tunnikese kuivamist ja siis saime asuda järgmise etapi juurde ehk lastele sokke ja jalatseid jalga sobitama. 

Lapsed kuivatavad peale petrooliumsalviga määrimist õhu käes jalgu 

Kui ehk mäletate, siis paar blogi tagasi rääkisin pikalt, kuidas me lastele Bongoma linnakesest jalatseid hankisime, nüüd oli lõpuks käes õnnis hetk, kui saime neile jalatsid jalga panna. 

Sobitame Mohammediga 2. klassi Anettele veidi moondunud jalakeste otsa sobivat jalatsipaari

Oh seda rõõmu, mida nende näokestel peegeldus! Kuigi mul eriti aega polnud vaadata, mis kooliõuel peale jalatsite saamist toimus, siis Maria oli kohusetundlikult jäädvustanud terve armee ülirõõmsaid lapsi, kes võrdlesid oma jalatseid ja patseerisid uhkelt edasi- tagasi. „Oh jah…“, mõtlesin jälle! Kui vähe on vaja, et neid lapsi siin rõõmustada ja eelkõige tulvas mu hinge suur rahu ja rõõm, kui mõtlesin päästetud laste tervisele…

5. klassi Brian on jalga saanud uued jalatsid, aitan tal kotikest vanadega kanda, ega siin ära ei visata midagi

Esther, Night ja Munira demonstreerivad uhkelt oma uusi sokke ja jalanõusid

Olles pea 100 last läbi „töödelnud“ ja jalatsitega varustanud, jõudsime väsimusest värisevatel jalgadel komberdades oma hütti … Kuna ilm oli palav, siis olime mõlemad üleni räpased ja läbi higistanud ning tõdesime taas kord, et see lähetus siin on olnud peale kõige muu ka üks väga tõhus kaalu langetamise kampaania, aga et see kaalulangetus siis nii raskelt peab tulema… No igal juhul, sel ööl magasime mõlemad nagu notid välja teenitud pikka und. See kampaania on justkui väärikas punkt minu plaanitud tervise- ja hügieenialastele tegevustele, sest see on laste tervise parandamise jaoks üks äraütlemata suur asi, mis sai tehtud, ükskõik kui pisuke see ka kõrvalvaatajatele  ei paistaks.

Higist läbimärgadena ja viimaseni väsinuna võivad aitajad ja aidatavad lõpuks kõik koos lehvitada rõõmsal "ühispildil"

Esmaspäeval kooli naastes ohkasime rahulolevalt ringi vaadates ja kooliõuel patseerivaid väikesi tegelasi silmates, kel jalas korralikud jalatsid ja kelle enesetunne tundus ka mitu kraadi tõusnud olevat. Tänasime väikeste kingitustega kõiki oma õpetajatest ja õpilastest vabatahtlikke ning rõõmustasime õpetaja Samsonit, kes on kooli võrkpalli meeskonna treener,  nädalavahetuse ostuga ehk täismõõdus võrkpallivõrguga. Siiani oli tema tiim lihtsalt treeninud kahe akna vahele tõmmatud köie abil, aga kohe kindlasti ei olnud see teab mis õige pallimäng, liiatigi kui ees on ootamas regionaalsed ja seejärel üleriigilised erivajadustega laste pallimängude võistlused. 

Istevõrkpalli meeskond harjutamas  enne õige võrkpallivõrgu saamist

Keenia erivajadusega laste koolidel on  traditsioon, et märtsikuus on koolis õppetööst 3-nädalane vaheaeg, kui toimuvad koolidevahelised pallimängude võistlused. Kas see poleks tore idee, mida Eestis üle võtta? Peaksime äkki meie Haridusameti kõrgetele ametnikele seda ideed tutvustama? Igal juhul, Rise and Shine kooli võrkpallilapsed sõidavad 28. märtsil lähilinna Busiasse regionaalsele võistlusele ja seejärel riiklikeks võistlusteks lausa India ookeani ääres asuvasse turismilinna Mombasasse, kus meiegi oma eelmise koolivaheaja veetsime. Seega, hoiame siis kõik pöidlaid, et meie Rise and Shine kooli vapral istevõrkpalli võistkonnal läheks hästi ja lapsed jääksid oma tulemusega rahule.

Selle nädala tegevustesse mahtus veel üks väga huvitav külaskäik, seda St. Mary`s Jewel Foundation nimelisele organisatsioonile, mis on meie mõistes vabatahtlik puudega inimeste, puudega laste vanemate, hooldajate ja kogemusnõustajate ühine organisatsioon. Asub see organisatsioon sügaval džunglis, seal on neil püsti pandud väike kommuun millegi kutserehabilitatsioonikeskuse laadsega!

Vaade kommuunile

Sinna jõudmiseks pidime kasutama mitut liiklusvahendit – kõigepealt matatut, siis kahte bodabodat. Aga tagasitulek, sõbrad, oli Keenia stiilis! Nimelt pakkus kohaliku kommuuni keskuse juhataja oma autoga meile küüti lähima suurema tee peale, kust oleksime saanud matatu peale. Meie rõõm kahanes kiiresti, nähes tema liiklusvahendit, mis oli üks äraütlemata suur tehnikaime meie jaoks. Nimelt avanesid sõidu peal kordamööda iseenesest auto uksed ja ärge mitte mõelgegi, et tegemist oli kõrgtehnoloogilise lahendusega autotööstuses! Autoustel puudus nimelt link ja lukustusvõimalus, seega hoidsime neid lihtsalt kinni, et käigupeal uksega mitte mõnda suhkruroo sülemit kandvat külainimest tee ääres pikali tõmmata! Aga see oli alles algus, kuna ülesmäkke minekul juhtus selline äpardus et päevi näinud lokomotiivil rauges jõud ja hakkasime vaikselt tagasi mäest alla veerema…. Lõpuks saime auto pidama ja ronisime kiirelt välja, juht veeres vaikselt tagurpidi mäest alla ja tuiskas siis meist mööda täiskiirusel ja reaktiivlennuki häält tegeva sõiduvahendiga ning peatus uhkelt mäe otsas ning avas taas külalislahkelt autokese uksed… Eh, sõbrad, neid olustikunalju on lihtsalt võimatu kirjeldada, seda peab ise kogema! Aga kohale me siiski jõudsime.

Kommuunist ja keskusest nii palju, et ausalt, väga vahva, nagu meie Astangu KRK eelajalooline versioon! Meile näidati juuksuritöökoda, pagaritöökoda, kala suitsetamise poekest, kingsepa ja rätsepa töökoda. Tööd teevad ja supervisiooni teostavad ikka puudega inimesed, valmistatud tooted ja kaup läheb laadapäevadel müügiks, millest siis omakorda soetatakse jälle edaspidiseks kutsealaseks tööks vajalikke vahendeid.

Mäletamise järgi on pildidl kommuuni juhataja (vasakul), raamatupidaja, keskuse juhataja ja siis veel mingit kaks tegelast, kes keeniapärase tragidusega pildile sööstsid, kuid keda me  ei tea, kes nad on

Kohtusime ka organisatsiooni kuuluvate inimestega, andsime Mariaga väikese ülevaate oma erialasest tegevusest Eestis, missioonist Keenias ja lõpetuseks õnnestus minul ka soovijatele füsioteraapia alaseid konsultatsioone anda. Kui Maria eriala ehk eripedagoog oli kohalolijatele enam-vähem arusaadav, siis minuga tekkis probleem, kuna Keenia külas pole keegi kuulnud sellisest imeloomast nagu „füsioterapeut“. No kasutasin siis kohalikke paralleele ja selgitasin, et minu näol on tegemist arsti ja kehalise kasvatuse õpetaja vahepealse tegelasega. Said aru küll, kuulasid väga tähelepanelikult mu juttu puude olemusest, puuetega inimeste kohtlemise muutustest meie maal, samuti valgustasin neid meie Mumiase regioonis olevast rehabilitatsioonikeskusest, kus töötab 1 füsioterapeut. 

Kohtumisel puudega inimeste esindajatega
Jah, kuulsite õigesti – poole miljoni elanikuga regiooni kohta 1 füsioterapeut. Aga siiski parem, kui mitte midagi. Ja kui vanemad- sugulased omavad infot, kuidas lapsi või sugulasi aidata, saavad nad ise edasi tegutseda ning seda entusiasmi nägin ma paljude kohaletulnute silmist, nad laua neelasid mu nõuandeid. Oli küll keeruline nõustada, kui pidid külainimeste jutu järgi arvama, millega on nende sugulase puhul tegu, kuid katsusin anda oma parima. Külaelanikud tundusid väga rahule jäävat minu lihtsate nõuannetega.
Selle külaskäigu lõpetuseks ei saa lühidalt peatumata jätta lõunasöögil, mis meile, tähtsatele valgetele inimestele, oli koha peal valmistatud ja millest polnud paslik keelduda, kuigi ilm ˇnäitas kurjemat poolt ja koledad äikesepilved olid kerkinud küla kohale. Direktori kabinetti kanti lauale üks liud teise järel, ikka tavapärases keenialikus headuses – kõigepealt kuku (tõlkes: kana) praetud ja hautatud kujul (kahjuks küll mõningate sulejäänustega, nagu pärast avastasin!), siis ciabatti, ugali, riis ja banaanind. Kõige alla loputamiseks loomulikult ikka jälle „soda“ ehk õnnetu fanta või sprite. 

Väheste sulejäänustega kuku

Ciabatti, mida kastetakse leeme sisse ja süüakse loomulikult näppudega

Teate, sõbrad, ma pole vist kogu ülejäänud elu jooksul nii palju seda jama joonud, kui siin kahe ja poole kuuga! Aga kuidagi sobib see jook siia kuumusesse väga hästi, ju on siis meie organism targem kui kõik meie kõvad tervisliku toitumise alased teadmised. Seega, kugistasime koos Mariaga kukut, nii et rasva pritsis ja lõuad läikisid! 

Kukut kugistmas, nii et rasv jookseb mööda lõuga alla😁

Ciabatti, mis meenutab meie õhukesi pannkooke, on täiesti söödav kraam, kuid ugalit ehk maisijahuputru ei ole kahjuks kumbki meist endiselt suuteline suhu panema. Oleme küll päris pikka aega juba igasugu kukust ja muust lihast siin loobunud, kuna lihuniku töökodade kõrval vedelevate veriste loomapeade ja alaspidi peaga elutult rippuvad kanade igapäevane nägemine ei soodusta just soovi maiustada mingi lihaga. Aga seekord oli kõht väga tühi ja siis proovisime, ise hirmul, mis nüüd kodus juhtuma hakkab. Vaatamata mõningatele sulejäänustele kuku peal, lõppes lõunasöök siiski meie organismile leebelt- ei toimunud seedesüsteemi järjekordset katastroofi!

Tahaksin teiega jagada veel oma viimase õpetajate koolituse muljeid. Minu selle-nädalane koolitus õpetajatele kandis nime „Physical disorders types and management of challanges“. Olin taas kord rõõmus, nähes praktiliselt kõikide klasside õpetajaid kohale tulemas. Olin kaua aega pead murdnud, kuidas peaks lähenema sellele füüsilise erivajaduse loengule või koolitusele, et see ikkagi oleks õpetajatele arusaadav, omaks õpetajate edaspidise suhtumise osas mingit mõjutust ning seostuks nende oma õpilastega. Nägin päris mitmeid õhtuid vaeva ja lõpuks palusin Marial eelmisel õhtul loeng üle vaadata, kuidas talle tundub, kas sellest võiks meie õpetajad aru ning kasu saada. Maria uuris temale omase hoolikusega tükk aega minu loengut, vaatas sinna sisse pikitud videosid ja nentis, et „tal oli huvitav“. Lootuses, et ka õpetajatel on huvitav ja kasulik, võtsingi siis kohale tulnud õpetajatega kohe jutuks füüsilise puude, spetsiifilisemalt laste ajukahjustuse ehk tserebraalparalüüsi, millise diagnoosiga lapsi on koolis päris palju. Et õpetajaid kaasata ja mõtlema panna, palusin kõigil õpetajatel mõelda oma klassi füüsilise erivajadusega laste peale ja ühiselt panime nad tahvlile kirja. 

Kaardistame koolitusel klasside kaupa füüsilise erivajadusega lapsi 

Olin üllatunud, kui kiiresti ja hoogsalt õpetajad kaasa tulid, vaidlesid, arutasid ja täiendasid üksteist.

Teine plaan oli mul paluda õpetajatel proovida, kuidas üks või teine liigutuslik erivajadus tundub. Olen seda kasutanud palju oma koolitustel Eestis ja õpetajad on tihti ka meie maal öelnud, et poleks arvanudki, et nt ühepoolne keha osaline halvatus või nägemishäire võib tekitada nii suurt ebakindlust ja isegi hirmu oma liikumise ning olemise osas üldse. Seega, käisime õpetajatega läbi kõik füüsilise erivajaduse variandid, mida koolis leidub ja proovisime siis koos, kuidas tundub liikumine alajäsemete halvatusega, ühe kehapoole halvatusega või täieliku halvatusega lapsele, kes ei saa end liigutada, kuid hakkab nt ratastoolist välja vajuma ja põrandale kukkuma. Õpetajad kogesid väga usinalt kõiki tegutsemispiiranguid, mida  palusin. 

Proovime koos õpetajatega aru saada alajäsemete halvatusega lapse kõnnakust

Õpetaja Charles 1.klassist proovib tunnetada ühe kehapoole halvatusega lapse probleeme

Seejärel vaatasime minu tehtud videosid nende klasside lastest ja proovisime koos nuputada, mis ühe või teise lapse probleem on ja kuidas õpetaja saaks oma tunnis neid toetada- aidata. Tundus, et kõigil oli väga huvitav, vähemalt nii õpetajad mulle üksteise võidu kinnitasid ja tõestasid oma tänulikkust siin nii levinud „kestvate kiiduavaldustega“ ehk plaksutamisega. Ka mina jäin koolitusega väga rahule, õpetajad tundusid aru saavat ja leiutasid üksteise võidu õhinal meetodeid, kuidas oma klassi füüsilise erivajadusega laste elu parandada.

Lõpetuseks veidi meie üldisest elu-olust ka. Kindlasti mõtlesin teile tutvustada ägeda kõhutõve ravimise vahendit Keenias- saage tuttavaks, selleks on mingi jäle energiajook! 

Meile tundmata uus "geneeriline" ravim okse- ja kõhutõve ravis

Kui mind mõni nädal tagasi tabas ennenägematu kõhu- ja oksetõbi, siis meie loomaarstist majaperemees ähvardas mind haiglasse viia. Kui ma aga ei nõustunud sinna minema, sest perspektiiv küla kiirabiautos omale kanüüliga tilguti saada, ei meelitanud mind üldsegi, lendas peremees poodi ja naasis energiajoogiga! Ja ennäe imet! Oksendamine lakkas nagu imeväel! Soovitasin peremehel see ravimeetod patenteerida ja Euroopas suure raha eest maha müüa!

Meie majaperemees Jakob on üks äraütlemata tegus mees, ta on nagu Hunt Kiimsilm, kel on 10 ametit, alates loomade ravimisest kuni maja ehitamise tarvikute müügini. Eelmisel nädalal ta üllatas mind sellega, et oli töömehe abil meie hütist välja lõhutud seina jäänustest (et ikka meie elu edendada ja meile tualett majja sisse ehitada!) toksinud liivaseguse pulbri, mille järel toodi paar kotti tsementi ja vanadest seina jäänustest pandi kokku uued ehitusplokid, mis müüakse maha 50 bobi (kohalik väljend keenia rahaühiku ehk šillingi kohta) tükk! Taaskasutus missugune, meil oleks, mida õppida!

Kuidas mahalõhutud seinast saab Keenias uus ehitusmaterjal

Täna koolist koju saabudes tabas meid väga suur üllatus, nüüd oli Jakob (pildil vasakul) asunud aeda kujundama! Kohale oli tiritud lausa muruniiduk, mida meie silmad siinkandis nägid esimest korda. Küsisime Jakobilt, et kas president on külla tulemas või? Ei olevat, aga kodus pidavat kõik kaunis olema... 

Ja vett toodi meile täna kusagilt kaugemalt, kuna meie maakraanist vett ei tule. Pildil minu absoluutne lemmikloom Aafrikas - eeslipoiss! Küll tal on armsad silmad!😍

See maimuke müüb igal hommikul meie kooliteel ettekõrvetatud sütt, mida siinmail kasutatakse söögi tegemiseks. Pilt tasub meelde jätta, kui taas tõuseb eesti ühiskonnas suvine teema, missugust tööd ja millises vanuses tohiks lapsi tegema panna...

Meie igapäevane söögilaud, aitäh Tomile, kes külla tulles 20 lubatud kilost kohvris täitis ilmselt 19 kuivtoitudega ja mille abil saame ehk rõõmsalt ilma kõhuhädadeta veeretatud oma päevakesed siin lõpuni. Kas teate, kuivtoit polegi üldse paha, näljasena viib kukesupp lausa keele alla!😋

Tulevikuplaanidest nii palju, et proovin nüüd ülejäänud ajaga valmistada õpetajatele klasside kaupa erivajadusega laste tegevuskavad ja ehk saame siiski alustada ka abivahendite remondiga, milleks lõpuks koolil näib valitsuse poolt raha olevat laekunud.

Aga nüüd tunnen ise ka, et olen pikalt lobisema jäänud ja ei tea, kas üldse keegi siia lõppu lugemisega jõuabki… Aga igal juhul, kui keegi viitsib lõpuni lugeda, siis: „Asante sana! (tõlkes: tänan väga!)“

Wakati ujao na wakati mzuri! (tõlkes midagi sellist: järgmise korrani ja nägemist!)

Hille