Jambo!

Jambo marafiki wapenzi! (tõlkes: tere, armsad sõbrad!)

Kummalisel kombel olen end viimastel päevadel tabanud mõtlemast oma järele jäänud ajast Keenias, kui „ainult“, samas kui siiani on olnud see määratlus „alles“. Ehk et tõsiasi on see, et meil on jäänud Keenias viibida täpselt 3 ja pool nädalat. Ei oskagi öelda, mida täpselt tunnen, kuid väike hirm on selles osas, et ikka kõik ette võetud tegemised saaks tehtud. Järsku tundub seda aega nii vähe olevat, kui kogu aeg tundus see aeg nii pikk…

Hea meelega alustaksin sealt, kus viimasel korral pooleli jäime. Ehk et meie koolivaheaja puhkus Mombasas oli ülilahe, see on üks väga tore iidne araabiapärane linnake, suuruselt Keenia teine linn, asetseb läänekaldal kauni India ookeani ääres. Tulenevalt geograafiliselt  soodsast asukohast on üks põhilisi tegevusvaldkondi seal turism ja kaubandus, kuid antud hetkel peab enamus täie mõistusega turiste (erinevalt meist!) seda paika liiga palavaks, tegelik hooaeg hakkab juunis-juulis. Tulenevalt asukohast on see linnake ja tegelikult ka saar, kus see asub, käinud käest kätte portugallaste ja araablaste vahel, sel maalapikesel on palju sõditud ja võideldud, oma aksendi annab ka otse üle India ookeani vastas asuv India sadamalinn Goa, kust aegade algusest saati on Mombasasse tulnud meritisi hindusid, küll heatahtlike äritegemise soovidega, küll natuke sõjakamate plaanidega. Külastasime linnakese üht põnevaimat vaatamisväärsust, kindlust nimega Fort Jesus ja meiega jagas huvitavaid fakte kohalik giid Omar.

Kitsukesed vanalinna tänavad koos araabiapäraste nikerdatud ustega pakkusid palju vaatamist.

Turistile mõeldud peatuspaigad on pisut teise väljanägemisega ja vahel ka ehituskvaliteediga, kui oleme harjunud, kuid selle korvab eksootika, ookeani ilu ja muidugi teenindajate ülim lahkus.

Vaade meie Mombasa hotellile

Samas saime ikka põhjaliku õppetunni aja mõiste osas oma lauateenindajalt Morriselt, kes on ülimalt lahe tegelane ja kelle ülesandeks on hommikusööki serveerida ja muud vajalikku baarist tuua. Tema õpetas meile lõplikult selgeks keeniapärase  „polepole- slowly slowly“! Tegi meile ilmekate žestide saatel selgeks, et misasja te tormate, mzungud? Küll tuleb teie muna ja puuviljasalat ja küllap ilmub lõpuks kohvigi lauale, seda kõike kenasti pooleteise tunni sees! Ja see kõik käis kõva naeru ja tantsuliigutuste saatel, et puhkesime ka ise kõva häälega naerma. Peaasi, et see nüüd kodus külge ei hakkaks- polepole, misasja te, jooksete, kallid kollegid?

Aga-puhkus puhatud, saabusime tagasi oma Shiandasse. Avastasin Nairobi-Kisumu lennukis oma rõõmuks, et minu kõrval on tühi koht. Olles edasi-tagasi lennanud kogukate daamide kõrval, rõõmustasin täiega ja sättisin oma ustava kaaslase Jänese tühjale istmele, naljapärast kinnitasin ka ta rihma, et kodustele naljapilt saata. Ühtäkki selgus, et ühel kohalikul kogukal daamil siiski on pilet minu kõrvalistmele. Tahtsin püsti tõusta ja ta endast mööda istuma lasta, kuid siis jäin tema kummalist näoilmet vaatama. Ta vahtis üksisilmi minu hoolikalt rihmaga kinnitatud Jänest ja nentis siis, et „I will take another seat!“. No ilmselt selle kohaliku daami teadvuses on igavesti asjaolu, et mzungudel ei ole peas kõik korras…

Jänes hirmutas oma korraliku rihma kinnitamisega lennukis kohalikku prouat

Koolini jäi veel 4 päeva. Meil oli plaanitud maalida kooli seintele mõningaid loomapilte, et veidi katta mitte just kõige värskemat kooli seinte värvi ja muuta kooli lapsepärasemaks ja sõbralikumaks. Vahepeal oli Shiandasse saabunud tavaline eesti suveilm koos paarikümne soojakraadi ja pidevate äikesevihmadega, otsustasime teostada tubasemaid töid. Ehk et Maria kui kunstiandega inimene hakkas varjualuses loomi seintele joonistama, aga mina kunstiandeta inimene seisin ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis teen? Ja siis turgataski pähe, et ma võiks ju ära koristada ja pesta laste klassiruumid, hiljem lisandus sellele veel plaan kaunistada puhtaid klassiruume õhupallidega ja anda ka uuem välimus väga väsinud kriitvalgeks kulunud tahvlitele. Mõeldud, tehtud! Võtsin majahoidja Josephil tukast kinni ja koos sammusime turule ja ehituspoodi kõike vajalikku ostma. Joseph, kes on ajapikku osutunud päris kenaks ja südamlikuks inimeseks, vangutas mu turule mineku plaanist kuuldes pead ja ütles otsustavalt „Madam, I am coming with You! Otherwise they do not give You a fair price!“  Väga kena, läksimegi siis kahekesi.

Teeme Josephiga  pingsate nägudega ehituspoes „diili“

Soetasime mõningase kauplemise järel omale põrandapesu ämbrid, mopid, harjad ja pesuvahendi ning tänutäheks poseerisime rõõmsa omanikuga oma ostudega tema poekese ees.

Paremalt: poekese jooksupoiss, majahoidja Joseph ja omanik Omani ehituspoekeses poseerimas peale mõlemat poolt rahuldavat tehingut

Noh, sellega nüüd ongi nii, et kui majahoidja Joseph aitas mul siin poes hinda alla tingida ja esines igati abivalmilt, siis järgmine kord, kui saatsin ta poodi 600 KES maksva tahvlivärvi järgi, andes talle 1000-se rahatähe, siis vahepeal oli värvipoti hind tõusnud 600-lt 1000-le….Laiutasin käsi ja sain aru, et ise rumal! Oleksin pidanud andma täpse raha ja vaesel Josephil poleks tekkinud kiusatust…. Aga nii see siin juba on ja see meenutab meie eelmise koerakese kokkerspanjel Maximiliani lugu, keda me mehega alguses üritasime igat pidi kasvatada köögilaualt toitu mitte varastama. No ei tulnud välja, aplus sai Maxist alati võitu! Selle peale ütleski Tom, et nüüd teeme nii, et lihtsalt ei jäta liha lauale ega tekita koerale kiusatust, sest tung liha järele võtab ikkagi koera üle võimust! Ja keenialastega tundub olevat sama lugu- ei tohi ise anda võimalust ega tekitada kiusatust enda ära kasutamiseks, siis on kõik abivalmid ja sõbralikud ja toredad.

Ühe sõnaga, esimese reedese päevaga pühkisin ja pesin ära esimesed 5 klassi. Kui saatsin töökaaslastele pilte sellest tegevusest, siis küsis minu armas ülemus, et „Kuule! Kas Sa selleks sinna Aafrikasse läksidki oma kõrge hariduse ja suure kogemusega, et….“ Ja vot nüüd järgneb see pilt, mille kohta ülemusel küsimus tekkis.

Selliste lisanditega leidsin eest mitme klassiruumi põrandad, eks lehmad ju taha ka vihma eest kusagile pakku minna

Aga minu asendamatu abimees Joseph leidis ka sellele lahenduse. Pideva sajatamise saatel kadus ta oma tööriistakuuri ja saabus tagasi matšeetega. Ma ehmatasin end kangeks, kuna olen vähemalt meie saabumise alguses näinud Josephit lehmade peal kaigast kasutavat. Tõele au andes, ma muidugi „rääkisin siis temaga tõsiselt“. Mõtlesin, et issand! Nüüd tapab suure vihaga lehmad ära!! Aga ei! Matšeetet olen ma seda siinmail küll näinud palju kasutatavat, küll roo lõikamiseks, küll puidu töötlemiseks, aga ikkagi ei saanud ma kohe aru, mil moel matšeete saab meid meie kimbatuses aidata. Aga Joseph  haaras vilunud liigutusega matšeete ja niuhti! vuhises põrandalt lahti lõigatud kuivanud lehma ekskrement nagu lendav taldrik minust mööda õue…. Jajah, mõtlesin ma! Just siis kui arvad, et tead enam-vähem kõike Keeniast ja oled igasugu asju näinud, siis üllatab Keenia Sind taas!

Joseph matšeetega klassi põrandaid rookimas

 Möllasin ka terve laupäevase päeva, siis olid kõik lassiruumid pestud, laupäeva õhtul alustasin siis ka tahvlitega. See oli päris keeruline töö, kuna nõudis lausa füüsilist jõuda, sest aluspind oli väga ebaühtlane. Keenia klassiruumides ei ole eraldi tahvleid, vaid need värvitakse spetsiaalse värviga seintele. Laupäeva õhtuks olime kõik surmväsinud, nii mina oma klassiruumide ja tahvlitega möllamisest, kui Julius ja Maria seinte maalimisest.

Värvimise järjekord on jõudnud 4. klassi tahvlini, kuigi jõud kipub raugema

Pühapäeval kallas terve päeva vihma ja Julius ning Maria tulid mulle appi tahvlite värvimist lõpetama, aitäh neile!  Lõpuks ilmus ka kõrvaltalust meie kooli koordinaator Gladys ja pühapäeva õhtul võisime kõik koos rahulolevalt ohata, kõik oli laste tulekuks valmis- puhas, pestud ja ehitud!

Julius puhub veel täis õhupallid, riputame need klassidesse ja imetleme kõik koos oma kätetööd

Selle koristamise käigus juhtus veel üks lugu, mida ei saa rääkimata jätta ja mis kõvasti parandas minu arvamust kooli direktorist. Direktor tuli ootamatult laupäeval kooli ja leidis mind möllamas pangede ja harjadega 7. klassis. Ta tükk aega piidles mind kaugusest, siis nihkus minu poole, ise ilmselgelt segaduses. Teretas haruldaselt sõbralikult ja küsis siis, et mis ma teen siin. Mina kostsin, et „Mr. direktor, kas Te siis näe? Klasse koristan ja pesen!“ Mr. Aggrey pobises seosetult et miks ja kuidas ja kas täiesti üksi ja midagi veel. Ma siis ütlesin, et ma väga tahaksin, et lapsed, kelle elus on nii vähe rõõmu ja üllatusi, leiaksid eest puhtad õhupallidega ehitud klassiruumid ning et nad tunneks end teretulnuna oma koolis. Direktor jäi väga mõtlikuks, siis küsis, et „Aga miks Sa üksi oled?“. Ma siis küsisin vastu, et „Kas Te näete siin peale minu kedagi, kes võiks aidata? Maria ja Julius möllavad ju seinamaalingutega! Kui Te just ise ei taha käsi külge panna?“ Ei tahtnud, aga lasi meile tuua karastusjoogid ja mingid koogikesed tänutäheks. Aga loo puänt on selles, et esmaspäeva hommikul, kui uuesti kohtusime, ütles direktor midagi, mis andis alust arvata, et tal tegelikult ikka on sisimas ka mõningad meile omased tunded ja hoiakud, kuigi alati see just välja ei paista. Ta rääkis sellest, et kui ta läks koju laupäeval, mõtles ta minu peale, kes ma, valge inimene, olin vabatahtlikult ostnud koolile põrandapesuvahendid ja nühkisin palehigis tolmu ja räpa keskel tema laste klasse puhtaks. Ning ta ütles, et tal hakkas piinlik…. enda pärast, oma õpetajate pärast ja miks keenialased ei näe seda, mida eurooplased. No me siis lohutasime teda, et kunagi pole hilja oma hoiakuid muuta. Ei tea, ei tea…. Aga ehk ikkagi on mingi lootus, et oleme siia Rise and Shine kooli mõningase jälje jätnud ja ma ei pea silmas füüsilisi asju, nagu kiik, seinamaalingud või koristatud klassiruumid.

Lastel oli tohutult rõõmu esmaspäeva hommikul, imestasid ja imetlesid!

2. klassi lapsed tšillimas uue veerandi esimesel hommikul

Olin Mombasast kaasa ostnud mõned kleepsud, nüüd tahtsin neid uue veerandi alguse tähistamiseks lastele jagada. Tavapäraselt kleebivad lapsed neid minu arvates vihikute ja raamatute kaante peale, siin aga ilmnes uus trend. Lapsed trügisid minu ümber ja enamus neist tahtis kleepsu saada… otsaette!

Jackton nurseryst on saanud otsaette jalgpalluri kleepsu ja rõõmustab ennastunustavalt

Esmaspäeva hommikul tulid ka kõik õpetajad meid üksteise järel tänama ja kiitma. Selgitasin kõigile ka tahvlite üle värvimise vajadust, et see polnud ajendatud mitte niivõrd ilust kui vajadusest laste silmi kaitsta. Siinmail pühitakse tahvlilt mingi kuiva käsnatükiga, mida on mitme klassi peale üks, lihtsalt vana tekst  maha ja kirjutatakse uus peale. Tulemuseks on see, et klassides, kus pole elektrit ja on pime, peavad lapsed pidevalt oma silmi pingutama, et kriidivalgelt tahvlilt õpetaja kirjapandut lugeda. Seega, ohverdasin ka ühe räbaldunud voodilina meie „kodust“, et igal klassil oleks pehmest kangast tahvli pühkimise lapike, mida siis tuleks ka niisutada pidevalt. Kuna siinmail on rohkem kombeks võtta kui anda, haletsesid õpetajad mind nüüd kõva häälega, et millega ma, vaeseke, nüüd magan. No rahustasin neid siis sellega, et meil on mõni lina veel.

Valmistame Josephiga ette tahvlilappe minu vanast voodilinast

Ostsin Mombasast ka köisi, hüppenööre ja lennutamise rõngaid, mis sai kõik laste poolt väga suure tänuga vastu võetud.

Kavandame nursery õpetaja Mdm Celliniga lastele tantsutunde

Hüppenöör leidis kohe kasutust

Rõõm oli ka näha, et meie ostetud kätepesukausid ja kannud on endiselt kasutuses. Tegime Mariaga ka 4. klassi poisi Livingstoni abiga fotoseeria, millest kujundasime sammhaaval posteri, kuidas õigesti käsi pesta.

Livingston usinalt käsi pesemas fotosessiooni ajal

Lamineerimise töökoda Keenia moodi ehk meie Mariaga kätepesu posterit valmistamas

Täna oli mul õpetajatele koolitus teemal „Personal hygiene and fitness“. Suure rõõmuga nentisin, et sel korral olid töötuppa kohale tulnud pea kõik õpetajad ja isegi direktor. Töötoas õppisime, kuidas korralikult õpetada lapsi käsi pesema ning mida tuleks toonitada ja tähele panna. Olen avastanud, et lapsed küll pesevad usinalt käsi peale seda, kui iga klass sai omale kätepesuvahendid, kuid kahjuks nad ei tee seda korralikult. 

Õpetajad Violet ja Welcor kätepesu oskusi lihvimas 

Teiseks vaatasime üle kinnaste kasutamise, haavade puhastamise ja sidumise-plaasterdasime ning käisime läbi hammaste pesemise põhimõtted. 

Direktor ja õpetajad haavade puhastamise ja hooldamise praktilises töös 

Küsisin, kas oma „science“ tundides õpetajad käsitlevad nimetatud teemasid, nemad vaatasid maha ja raputasid süüdlaslikult päid. Aga mul on tunne, et kuna püüdsin seda töötuba läbi viia põhimõttel, et „tõsiste teemadega peab ka nalja saama“, siis ei tundnud keegi end puudutatuna ja lõpuks nentisid kõik õpetajad üksmeelselt, et läbi sai käidud väga vajalikud teemad ja nad katsuvad neid oma ainetundide teemadega siduda. Eks ta mõtlema pane, kui kõrgharidusega õpetaja selliseid meie jaoks elementaarseid hügieeni põhimõtteid ei valda või vähemalt ei pööra nendele tähelepanu, aga loodame siis et asjad muutuvad nüüd, vähemalt selles koolis.

Lõpetuseks saime end ka veidi liigutada, nimelt koostasin õpetajatele kausta venitusharjutustega, mida nad saaksid kas endi valutavate kaelade või käte lõdvestamiseks kasutada või ka nt vanematele lastele APE tundides õpetada. Nalja sai palju, aga tundub, et asja tuum jõudis õpetajatele kohale. Õpetaja Samson, kes tundub olevat üks sportlik kuju koolis, sai direktorilt käsu hakata muretsetud sporditarvikute haldajaks, nii läks tema valdusesse ka harjutuskogumik, mida ma millegipärast usun, et koos 4 kehalise kasvatuse õpikuga, mida ka koolile soetasin, lähevad isegi kasutusse.

Direktor on kuidagi õpetajatest vastupidise suuna oma käte liikumises võtnud...

Ja selle nädala ootusärevus on suunatud reedele, mil lõpuks peaks teoks saama meie liivausside ehk jigger-kampaania. Meie rõõmuks liitus direktori algatusel meiega ka kohaliku Red Crossi 2 sotsiaaltöötajat, kel on selles vallas suur kogemus. Kuna meie Mondo vahenditest on soetatud 75 paari jalanõusid lastele, kes on kas täiesti paljajalu või kannavad rannaplätusid, siis Red Cross pani õla alla ja ka ülejäänud 30 last, kel küll on olemas oma jalavarjud, saavad sealtkaudu uued, et õiglus valitseks maailmas.  

Paigutame koos Red Crossi töötajatega jalanõusid suuruste kaupa

Seega, reedel peaks siis täituma meie kooli laste ammune unistus, nad käivad juba pea kuu aega mul kannul ja küsivad: „Mdm Hille, when the shoes come?“

Selline sai siis täna minu blogi, olge terved ja elame veel! Ja et oleks selge, et pole mingit autoriõiguste eiramist olnud, lisan siinkohal, et nii lõpetab Reet Linna alati oma pühapäevahommikuse saate!

Tunza afya yako! Mkutano hivi karibuni! (tõlkes: hoolitsege oma tervise eest, kohtume varsti!)

Hille